Kohalike kalahaigus.

Tegelikkuses tuleks ikka öelda, et mina olen sügavas söltuvuses kalast ning nagu söltlasele kohane, ei ole söltuvusmaterjal, vabalt kätte saadav. Just nii ongi!
 Igatahes, kohalikud peavad ju hetkel suurt paastu - milles see täpselt väljendub, söltub juba inimesest endast. Minu tutvusringkonna paast on erinev: 1 ei tarbi alkot, 1 ei vaata telekat, lihsasööjad nad aga endiselt köik ja sporti ei tee ka nad intensiivsemalt kui mitte paastu ajal. Enamus avalikuelutegelasi lasi ajakirjanduse kaudu massidele teatada, et sööb "paastuajasuppi" - tölge eestlastele: hapukapsasupp vähese lihaga.
Samas on  müügil on heeringajuust (heringkäse)- just, selline soolane hallikas-hägune kleepjas möga, sest tulisoolane heeringas on kohupiimas ära lömastatud ja see on siis hetkel nii öelda traditsiooniline söök pontsikute (krapfen) körval. Aga see selleks - kalast tahtsin ma kribada.
Austerlastel on 2 korda aastas kalatarbimise kohustuslik hooaeg: vanaaastaöhtu, siis on peenemates peredes laual ahju karpkala ning paastuaeg (mainisin juba heringkäset).
Niisiis, vaagisin ma teemal kala ja ainus, mida ma saan öelda, et mind vöttis jahmatama, kui lugesin, et Viinis on miski peen venibaar, kus pakutakse uuemat je peenemat sorti norra örnsuitsulöhe hinnaga 100gr (taadaa) 25 euri! Ei, ma ei ole seda proovinud, ma leian, et mul on selle 25 euriga muud ka vöimalus teha.
Loomulikult, tunnevad mu eestlastest pereliikmed huvi, mis maksab siis siin nö tavaline norra löhe - ei maksagi rohkem kui 10-15 euri kilo, aga tervet kala nii nagu Eesti suurtes toidupoodides müüakse, siin lihtsalt EI OLE. Ja müüja ei tegele ka kala fileerimise vöi tükeldamisega, tema on vaid seal, et need 3 sorti kala (mudamaitseline forell, tuunikala ja löhesteigid) kalakese palakesed paprile laduda ja hind teavitada. Ütle siis veel, et kapitalismis valitseb küllus, pigem valitud palad laiadele massidele.

Kolm korraga ja karsumm

Käes märtsi kolmas nädal ja keegi naljahammas on sattunud siinse ilmakraani juurde. Minu tagasihoidlikud looduse kompamisandmed tunnistavad: kevad algas ametlikult ja nagu avapaugule kohane, on ka metsaalune (see osa küngastest, mis lumest vabanenud eriti kiirendatud korras, kuna lund oli vaid valitud küngastel hunnituma hulga jagu)sinetamas sinililledest. Juhhuu, silm kohe puhkab sinist taevast vaadeldes ning muidu nii igavlevat pruunilehekulukarva mets on särtsakalt sinaka jumega.

Igatahes, täitsa naljakas hakkas ka iseendal, sest kuidas nüüd aru saada, mis aasta aeg parasjagu valitseb. Lähteandmed järgmised: märtsi keskpaik, temperatuur +25 ja seda täiesti omal nahal tundes (selline kena tuuletu Eesti suveilm). Pakun, et nii mönigi kodanik sai esimese päikesepöletuse kirja.

Igatahes, liblikad on kollektiivselt talveunest ülesraputatud (esimeseks nägin väga ilusat suurte silmadega päevakoera ringi lendlemas). Pöösad on örnrohelises jumes, sinililled ja paiseleht kaunistavad muidu nönna pruunilaigulist olukorda murumättal, näsiniin annab omapoolse violetse panuse.
Ja siis korraga, olen puusadeni lumes - just, tsärgi väel, päike lagipähe kütmas, unustasin ennast liblikat vaatlema ja oligi müraki lumevallist gravitatsioonijöu kaasabil maapinnale langenud. Saa siis aru, aga nalja nabani :)

Ma siis kirjutan...

Enne kui kribama hakata saan, peab tegema välivaatlusi vöi muid sellised tähelepanekuid silma sisse jääma - igavust tuleb mujalt otsida!

Ning voila - peale kohalikest pärismaallastest koosneva hallimatest hallimate 350 pealise tudengikarja kasimisele teaduse alal (jaaa, see rööm on mul terve märtsikuu, 2 x nädalas, a 1, 5 tundi), olen näinud ja teinud ühtteist, mida siis lugejaskonnaga jagada. Minu iganädalane monoetendus!

Minu suureks röömuks ja tuvide hirmuks on pesakond Tuvihirm (kohalik suleline wanderfalke (rändkull? juba olen öige nimetuse unustanud) tagasi! Just, ma tunnistan, väikene idee fix tegu on juba hommikuti peale ruloode hoogsa aknalt eemaldamisele binokli haaramine ning algeline linnuvaatlus vöibki alata! Hetkel on tegemist vaikselt piilumisega "eraellu" - käib hoogne pulm, trall ja tagaajamine. Igatahes, ainus mida väita saan, on et ei ole tegemist üksikolendiga, vahel on neid lausa 3! Sugudevaheline erinevust pole mu harimatu silm veel vöimeline eristama, aga kriuksuvatest hüüetest öu kajab - ikkagi parem kui Mustamäe kajakate kakofoonia :)

Olen tuntud-teatud tulbihull. Sügisel lükkasin ruutmeetri vöi paar murukamalatest puhtaks ning löin endale tulbipeenra. Patsutan endale ölale ja teatan: hetkel on asi rohkem kui palju lubav - lehed on maast väljas ja loota jääb, et öiemeri (mida ma ootan ja loodan) saab olema kena oranz-tumelilla- sinine- sekka paar tumeroosa tupsu. Fotosüüdistused siis, kui miskit on juba ka pildistada!

Minu shoppamine tööriistapoes löppeb tavaliselt ikka tuntava hoobiga rahakoti pihta - nüüd "komistasin" Edelweisi istikutele (need ei olnud siiski peasüüdlased). Loomulikult tuli Edelweiss ilma pikema mötlemata minuga poest kaasa ja juba ma olen järgmise lillepeenra "ära tuuninud"
kohalikus a ala Alpi stiilis. Aga protsess on alles pooleli.

Eestist pärit küüslauk hullab omaette kividest laotud ja mullaga täidetud spiraalis, mille seinu iga naabri kass vajalikuks peab, piserdada - milline aroomide kooslus!

Ja nagu juunikuus tehtuile kohane, selle kuu löpus täitub jällegi mul aastaring. Mitte oma vanusest ei tahtnud ma kribada, vaid hoopis kohalikus kapitalismis puuduvatest elementidest nagu korralik must leib, kohukesed, kilud, äkiline küüslauk ning maitsev hapukoor. Selle vea parandas mu ema, kes siis vastavalt soovinimekirjale mulle kui pögenikule, toidupaki saatis - vääääga hää meel mul selle üle. Nagu miski esivanem saarelt ütleks: maitseb kena küll!

Ja nii öelda tavapärased sündmused kokkuvötta - olen teinud juba esimesed sammud oma doktoritöö suunas, seega päris öige see ei ole, et ma ei kirjuta. Lihtsalt teema on teine, samuti keel!
  

Paar rida kohalikust kolgata rajast

Haaa, terve nädal oli juba kevad - linnud kah isegi veidi ehmatunud, kohe ei kukkunudki lärmama (nüüd nad muidugi vötavad körist viimast). Rohi on  veel märg, lumelaviine tuleb igal pool juba kontrollimatult alla, veetase on veel möistuse piires ning meteoroloogide üllatuseks 3.märts tegi pika puuga ära - pluss 24 soojapügalat möödeti ametlikult kusagil kolkas. Aga nüüd asja juurde:
 Austria tuntud teatud katolik maa, seega pole imestada, et ämm kogus religioosse sisuga kraami - roosikrantsist jeesusteni, mis eri materjalidest ning erinevates poosides aja pikku elamisse kogunesid. Eestlased külastasid mind ja nende üks esimesi tähelepanekuid oli: kuidas ma küll nii paljude jessukeste keskel hakkama saan (neil hakkas nimelt rohkem kui köhe, ikka miskist nurgast piilus jeesus üks ja siis veel maria vaatas üllal pilgul ülalt alla, no ei andnud rahu need pühategelased ateistidele. Ma ütlesin, et ajaga harjub.

Nüüd, paastukuul, tegin siin elamises veidi ümberkorraldusi ja paarile jeesusele ristiga tuli leida uus nurgake. Elamises on keerdtrepp, kus nii mönigi on alla kukkunud vöi muul viisil ennast vigastanud (ma veel jöuan!).  Kui ma eriti romatiliselt kirjeldama seda majaosa peaks, siis "... tee suubub pimedasse röskusesse, aga tunneli löpus paistab valguskiireke" eht eestlaslikult vöib asja kokkuvötta sönadega: trepp viib keldrisse. Punkt. Ja keldriseina oli ämm paarkümmend naela seina löönud, mis mulle möttevälgatuse töi - vot, siin ongi selle elamise kolgata tee ning et jumalakartlikud tasakaaluga pahkusis olevad tegelased keldrisse ei tikuks, panin paar ristikest siis valvama.

Vahel sebin ennast linnarahvast vaatama Doonau äärde - seal see koerte ja linnavurlede jooksutamise ala. Kui koertel on tavaliselt nalja ninast saba otsani, sest eks see ala ole üks väheseid, kus nad piiramatult ringi tuuseldada saavad (isegi vette minemise vöimaluse ja öigusega), siis jooksjad on kui kurjast vaimust vaevatud. Ma ikka mötlen, no miks nad ennast piinavad? nönna önnetud ja valust vaevatud on need näoilmed. Muidugi,  jooksutegelased on ennast traadistanud ning nemad ei märka lindude lärmamist, neil tuleb körva sisse oma summ, mis iganes see ka siis on. Linnavurledele on olulisem olla nähtud, missest et vaevatud ilmega.
Minu isiklik kolgata rada algas selle nädalaga, nimelt vötan eht eestlaslikult asja käsile ning olen kaks ühes: ülikoolis loengu pidaja ning koolipinginühkija. Ja seda mönel päeval isegi kaks korraga, nagu kaks ühe hinnaga.

Naised saunas rääkisid.

Vabariigi sünnipäeva ja üldse igasuguseid tähtpäevi ikka vanade eestlaste kombe kohaselt on kaunis puhta ihuga pidada. Nii sai siis pühaba ettevöetud üle pika aja saunamaailma külastamine.
Nujah, niisama sauna siin ei saa (omal pole) ning sellisest saunast nagu Eestis, vöin vaid unistada. Seega, saunamaailm on kommertsettevöte, kus basseine ja muid ninnunännu värki nagu muda. Saunasid ise juba 5 kuni 10. Need jagunevad väljas olevateks hüttideks, kus erinevad temperatuurid ja kui kord ette näeb vee lajatamist kividele, siis  leiliviskamiseks eraldi personal ning siseruumides olevad ruutmeetrised kambrikesed. Mul muud häda olegi, valisin sellise pool inimtühja lava ning jäin suurest pimedusest ja önnetundest omaette logeledes mediteerima. Ja siis see juhtus: kaks kahekümndendates eluaastates noorsanti ilmusid sauna. Ega muud olegi, kui vaid nende suukesed ka sekunidks kinni seisnud oleks!
Pagan, küll ikka kannatab kohalik rahvas raske mölapidamatuse vormi käes. Minu önneks, hakkas noorsantidel vist soe ja nad lahkusid. Ma mötlesin ka puumajaks kutsutavat sauna kaeda. Selle eripära oli, et siin saunanaine (palgaline leiliviskaja) teatas, et nüüd algab metsameditatsioon (cdlt lastakse jutujest, mis mulle vaid närvidele käis) ja selle aja jooksul (15 min) peaks saunalised oma suukese koomal hoidma!
Saate aru: see on ainus kord, kui juhitakse tähelepanu sellele, et austerlased ei lobiseks möttetult!
jah, saunalised töesti hoidsid oma suumulgud koos, aga cd lobises omaette ja rahust oli asi kaugel. Kuid peale välibasseinis mulistamist sai eesmärgipäraselt ihu puhtaks, mis oligi ettevötmise eesmärk. :)

Kaablikauplemine

Lumeseest tagasi tsivilisatsioonirüppe ehk teretulemast tagasi büroo ja mulle eraldatud nimelised ruutmeetrid. Tänane päev läheb jälle annaalidesse kirja kui "vöitlus oma olematute öiguste eest". Teadupärast juba eelmise aasta oktoobris tegid elektrikud nalja tööajal ja kärsatasid ülikooli ITi-vara ning muid bürooeluks nii vajalikud masinad teistpoolsusesse.
Etskae, juba täna (s.o. veebruari teine nädal) jöudsid asjad nii kaugele, et raal, molu, klaver, rott said köik korraga lauapeale laiali  lükatud  nagu puzzle tükid ning  kuna  uus raal oli tulnud ITosakonnast tuunimiselt, siis ma töesti sinisilmselt arvasin, et neid vidinaid ei pea ma enam omavahel uuesti tuttavaks tegema, vaid saan asuda pilli sihipäraselt kasutama. Aga no ei saa nii lihtsalt: selline tühine asjandus nagu kaali teema hakkas hommikul kohe esimest viiulit mängima.
Esiteks, ITi osakond oli mulle "kaasavaraks" andnud molu  vooluvörku ühenamiseks ettenähtud kaabli küll, aga see oli Ameerikale iseloomuliku 3 vardaga ehk siinmail vöin ma sellega vaid tiigile tekkinud jääd löhkuma minna. Itiosakonna "tuunija" veel vaatas mulle nalja täis silmadega otsa ja küsis - mis ma sellest kaablist kaasa vean? No ikka, pööritasin silmi ja teatasin, et ise teite kolleegi kleepisid selle mulle raalikastil kaasa! Sell teatas, et neid kaableid annab ITi osakond lahkel käel tasuta välja, vaja vaid järgi minna. Mida ma ka loomulikult tegin!

Teiseks, kaabel molu ja raali ühendamiseks. Mina nimelt vötsin vana analoog-kaabli, mis molule sobis ja üritasin seda tuunitud raalile siis sappa panna. AGA no ei sobinud. Köne vennast itiasjades-jagajale töi kiirelt selguse:on toimunud väikene muutus kaablite suhtes, ja köige eelduste kohaselt vajan ma DVI kaablit. Ahah, ütlesin vaid - sama hea oleks olnud, et vend mulle miskis udrimudri keeles mida iganes öelnud oleks.

Kuna ma siiski tahtsin täna oma raali büroos tööle saada, uurisin puuduvate kolleegide riistapuid ja pännasin siis ühelt kaabli ära, et vähemalt löppude löpuks asi edasi läheks (teadsin, et kolleegi ei ilmu tänase päeva jooksul teps mitte).

Nagu vanarahvas ikka ütleb. ära höiska enne öhtut! Ma juba lootsin, et nüüd - kaablid olemas, pill laual kokku pandud annan tööle tuld! Tutkit - minu tuunitud raal ei lasknud mind kusagile. Köned ITiosakonda töid vaid selguse, et patsiga poiss (sel juhul küll paari kulmurönga ja blondeeritud siilisoenguga) sell tuli mulle külla ning avastas, et jah, viga ei ole minus, vaid raal vaid osaliselt tuunitud! Nii ta siis pilli näppis tubli tund!

Kui tuunimine ühele poole sai, uurisin, et miks mulle pole öiget DVI kaablit kaasa antud. Sell teatas raskes murrakus: tead, ühenduskaabel on moludel kaasas - aga molud ning raalid tellitakse eraldi. Millegipärast arvab keegi, et nii lahe on osta vanade pesadega (tegelikkuses 2 erineva pesaga, aga vaid analoogkaabel kaasas) molusid ja vaid uue pesaga raale soetada, mis löpp-kokkuvöttes viibki välja selleni, et DVIkaablitest on suur defitsiit majapidamises.
Terve ülikooli peale on 1 inimene, kes neid kaableid haldab (ta kirjutas mulle vandeseltslaslikult kodaniku nime ja tel numbri peale mu tungivat pilku paberile) ning soovis önne ja edu selli tabamisel DVIkaabli kauplemiseks. Ja läinud ta oligi! Lahkudes vöttis kaasa tunnistusmaterjali selgitamaks, milline kolleg talle silma sisse valetanud oli raali tuunimise teemal... 

Mina tegin lühirännaku körgelt haritud ja mitmetiitliga mehe juurde ja ütlesin: hangi kaabel üks köik mis hinnaga, siin on nummer ja nimi, vajadusel ähvarda! ning arvake ära, kellel on nüüd ülikooli viimane vaba DVIkaabel  :D

Mõistan meeste muret.

Täna siis see päev kui mul avanes võimalus aru ja osasaada meeste murest – kuidas auku leida.  Teoorias tugev igaüks, aga vat kui tegudeks läheb, siis selgub tõde – isegi päise päeva ajal on raske praktikas auku leida. Oled küll nägija, kuid kompad kui pime.
Niisiis, üksi hakkama ei saanud, tuli kahekesi üritada. Võtsime appi kõik käed ja osaliselt ka jalad, aga auk  oli endiselt peidus. Väänlesime, pingutasime, keerasime, painutasime – no ei leia auku!

Lõppmäng kujunes pigem sarnaseks „katse – eksitus“ meetodiks. Usun, et naaber sai kõhutäie nalja meie kaheheitluse jälgimisel (juhul muidugi kui ta seda tegi). Päris kamasuutrasse siiski ei pidanud laskuma. Nii ruttu kui võimalik asus akutrell  oma osa täitma, mis kiirelt ja suurema kärata sündima sai! 

Ja nüüd ongi mu esimene postkast siis majaseinale kinnitatud. Kas ka kõik kruvid oma tüüblitega vooderatatud augud leidsid, jään vastuse võlgu, nagu öeldud: augu leidmine on otsija mure!

Mis auku te õige mõtlesite, et me kahekesi varahommikul siis otsisime :P ?