Eesti vanasönagi ütleb, et kauatehtud kaunikene. Ja mida muud ma oskaksingi lisada kui et tänasest hakkasin ametlikult teadust tegema, sest elu nöuab nii!
Eeljutt on lühidalt 5 lausega kokkuvöttes: löpetasin Austrias Linzi ülikoolis magistratuuri ja anti möista, looduse poolt vöi suguvösa geenivaramu, millest mulle siis miskil mulle teadmata ajal, on annetatud piisavalt potensiaali akadeemilise töö tegemiseks.
Ridade vahelt vöiks välja lugeda,et uus siht tööturul oleks justkui silmapiiril virvendamas.
Uhh ja ahh....igal mündil on 2 poolt.
Igal ametipostil on oma kirjutatud ja kirjutamata reeglid. Olles nende kirjutamata reeglitega körghariduse ja teadusemaailmas juba teoreetilisel pinnal kokkupuutunud seoses oma liig-innovaatilise magistritöö kirjutamiseks (just just, kärbiti hinnet sest see oli LIIGinnovaatiline), siis esimene ahhaa sai otsa nii 5 sekundiga – pragmatism löi välja.
Ei saa aga salata, et positiivne oli selline teade küll ning eks siin ole ka jälle see va eestlaslik jonn ja pöikpäisus: ma veel näitan teile!
Ja mida siis tähendab, et hakkan teadust tegema: ei midagi muud kui pusin teadusartikleid kribada nii mitmes keeles kui vähegi valdan, sest vaid see loeb! See tähendab, et curriculum vita vöib olla kui ilus, aga seal peab kvantitatiivselt väljenduma minu loovus ja panus teadusesse.
Nii et per aspera ad astra!
Wednesday, January 12, 2011
Sunday, January 9, 2011
2 B ehk 2 P
Tänase päeva kokkuvöte leidis lahenduse selles numbri ja tähe kombinatsioonis: 2 B/2P.
Inglismannide keeles on ju "tuu bii" (olla vöi mitte olla) kuulsaks saanud Shakespeare kaudu.
Saksa keeles leidsin tänasel muidu nii tasasel ja targu murdmasuusarajal, et vaid pidurdamisest (bremsen) ja palvetamisest (beten)on miskit tolku: nii jäine ja seetöttu eriti salakaval oli see Ziegelwiese rada Vöcklabruki linna külje all. Ja seda oli tervelt 5+ X kilomeetrit, sest töelise eestlasena ma ju kohe esimese raskuse ilmnemisel alla ei andnud!
Ei jäänud muud üle kui tuligi appi vötta oma algteadmised kevadisest mäesuusatamise algkursusest.
Aitäh (palve :) veelkord kursavennale, kes mind kaasavedas Heiligenblut nimelisse körgmäestikku ja suusaöpetaja Hansjörgile, kes mind suuskadele surus, nippe jagas ja uskus minusse löpmatult.
Vaid taoline kombinatsioon päästis hullmast ehk täna jälle veel ilma kipsita sain hakkama.
Lühidalt, kui silmale näival tasasel aasal libised (loe: kiirus suureneb sinu tegematusest olenemata iga millisekundiga ja ees on järsk laskumine), aga suusad on kui perpetum mobile, siis kogu energia läheb töesti vaid pidurdamisele ja ajusoppidest hakkab tihedamini esile kerkima esiteks vandesönu ja mida lähemal laskmine (ja sa näed et löppu ei olegi näha) siis pagan nagu ma olen, kippusin vägisi köikvöimalikke körgemaid jöude endale abisse mentaalselt haarama.
Lumi, ma ütlen veelkord, va sulalumi, mis öösel on külma saanud, vaat see on see kurjajuur!
Muidugi, sellisel aasal on parim mäesuusatamist harjutada, sest ega see midagi muud olegi kui üks löpmatu pidurdamine erinevaid "poose" sisse vöttes :) Ainus mida siis peljata ei tasuks, on kiirus ja körgus. Pidurdamise "unustamisel" ei aita slaalomis ka enam palvetamine...
Teretulemast suusatamise telgitagustesse!
Inglismannide keeles on ju "tuu bii" (olla vöi mitte olla) kuulsaks saanud Shakespeare kaudu.
Saksa keeles leidsin tänasel muidu nii tasasel ja targu murdmasuusarajal, et vaid pidurdamisest (bremsen) ja palvetamisest (beten)on miskit tolku: nii jäine ja seetöttu eriti salakaval oli see Ziegelwiese rada Vöcklabruki linna külje all. Ja seda oli tervelt 5+ X kilomeetrit, sest töelise eestlasena ma ju kohe esimese raskuse ilmnemisel alla ei andnud!
Ei jäänud muud üle kui tuligi appi vötta oma algteadmised kevadisest mäesuusatamise algkursusest.
Aitäh (palve :) veelkord kursavennale, kes mind kaasavedas Heiligenblut nimelisse körgmäestikku ja suusaöpetaja Hansjörgile, kes mind suuskadele surus, nippe jagas ja uskus minusse löpmatult.
Vaid taoline kombinatsioon päästis hullmast ehk täna jälle veel ilma kipsita sain hakkama.
Lühidalt, kui silmale näival tasasel aasal libised (loe: kiirus suureneb sinu tegematusest olenemata iga millisekundiga ja ees on järsk laskumine), aga suusad on kui perpetum mobile, siis kogu energia läheb töesti vaid pidurdamisele ja ajusoppidest hakkab tihedamini esile kerkima esiteks vandesönu ja mida lähemal laskmine (ja sa näed et löppu ei olegi näha) siis pagan nagu ma olen, kippusin vägisi köikvöimalikke körgemaid jöude endale abisse mentaalselt haarama.
Lumi, ma ütlen veelkord, va sulalumi, mis öösel on külma saanud, vaat see on see kurjajuur!
Muidugi, sellisel aasal on parim mäesuusatamist harjutada, sest ega see midagi muud olegi kui üks löpmatu pidurdamine erinevaid "poose" sisse vöttes :) Ainus mida siis peljata ei tasuks, on kiirus ja körgus. Pidurdamise "unustamisel" ei aita slaalomis ka enam palvetamine...
Teretulemast suusatamise telgitagustesse!
Saturday, January 8, 2011
Kolme sörme tehnika
ahoi! mina jälle siin...
olin ma siin veidi "kadunud asjade" hulgas. eks mul oli ka pöhjust (loll ju see kes vabandust ei leia). aga esiteks, ma suutsin söna otseses möttes paar päeva enne suuri pühade pidamisi mustal jääl (könniteel) külili käia. ega muud häda suurt polnudki peale palja ehmatuse, kuid kuna mul oli käes lillepott, millest ma ka kukkudes lahti ei lasknud, siis maandus see tükk kövakspöletatud savi minu vasaku käe 4.sörme peal. tagajärg: liigese kapsli suutsin "välja vihastada" (seda kinnitas järgmisel päeval röntgenipilt ja arsti silm.) pildid lisan järgmine kord :)
tegelikkuses nägi sörm päris huvitav välja - ta nimelt vöttis sinakavarjundi ja füüsiline asend jäigi selliseks köverikuks isegi kui ma üritasin teda sirgemaks lihasjöul ajada. lühidalt, algselt pandi müstiline lahas paariks päevaks ja nüüd olen juba 3 ndl plast toru-laadset vidinat ümber sörme kandud. ütlen ausalt, kips oleks lihtsam olnud. aga hea et niigi läks - ma ei lasknud torul ennast ja oma tegemisi segada: kokkasin ja suusatasin ikka (lihtsalt sörm vinnas ja see hakkas nii mönigi kord külmast uut sinakat varjundit vötma). pealegi, nii mönigi mööda suuskaja arvas, et ma neile keskmist sörme näitan. puhh, ei hakka ma ju -12 kraadiga seepärast veel paljakäsi olema, et kaassuusatajate valearusaamu eos lämmatada. las nad siis nii arvavad...vaba maa ja tsensuur maas.
nöudepesu andsin sujuvalt härra abikaasale üle (kes teadupärast ei oma suurt kannatust selliste toimetuste jaoks ja seetöttunöudepesumasina saamine majapidamisse vöttis väga konkreetse ilme - millele ma kuidagi vastu ei ole).
täna rohkem ei toksigi - nagu öeldud, harrastan suustamist ja üldse eluolu kolme-sörme-tehnikaga ja seetöttu on asi veidi nutusem (pidurid vaat et maas).
kuid vähemalt lumi on maas, rajad on ees vöi kärutan otse künka otsast omasoodu alla läbi pulbrilise lume pidurdamisele lootma jäädes.
lefa lefa
olin ma siin veidi "kadunud asjade" hulgas. eks mul oli ka pöhjust (loll ju see kes vabandust ei leia). aga esiteks, ma suutsin söna otseses möttes paar päeva enne suuri pühade pidamisi mustal jääl (könniteel) külili käia. ega muud häda suurt polnudki peale palja ehmatuse, kuid kuna mul oli käes lillepott, millest ma ka kukkudes lahti ei lasknud, siis maandus see tükk kövakspöletatud savi minu vasaku käe 4.sörme peal. tagajärg: liigese kapsli suutsin "välja vihastada" (seda kinnitas järgmisel päeval röntgenipilt ja arsti silm.) pildid lisan järgmine kord :)
tegelikkuses nägi sörm päris huvitav välja - ta nimelt vöttis sinakavarjundi ja füüsiline asend jäigi selliseks köverikuks isegi kui ma üritasin teda sirgemaks lihasjöul ajada. lühidalt, algselt pandi müstiline lahas paariks päevaks ja nüüd olen juba 3 ndl plast toru-laadset vidinat ümber sörme kandud. ütlen ausalt, kips oleks lihtsam olnud. aga hea et niigi läks - ma ei lasknud torul ennast ja oma tegemisi segada: kokkasin ja suusatasin ikka (lihtsalt sörm vinnas ja see hakkas nii mönigi kord külmast uut sinakat varjundit vötma). pealegi, nii mönigi mööda suuskaja arvas, et ma neile keskmist sörme näitan. puhh, ei hakka ma ju -12 kraadiga seepärast veel paljakäsi olema, et kaassuusatajate valearusaamu eos lämmatada. las nad siis nii arvavad...vaba maa ja tsensuur maas.
nöudepesu andsin sujuvalt härra abikaasale üle (kes teadupärast ei oma suurt kannatust selliste toimetuste jaoks ja seetöttunöudepesumasina saamine majapidamisse vöttis väga konkreetse ilme - millele ma kuidagi vastu ei ole).
täna rohkem ei toksigi - nagu öeldud, harrastan suustamist ja üldse eluolu kolme-sörme-tehnikaga ja seetöttu on asi veidi nutusem (pidurid vaat et maas).
kuid vähemalt lumi on maas, rajad on ees vöi kärutan otse künka otsast omasoodu alla läbi pulbrilise lume pidurdamisele lootma jäädes.
lefa lefa
Wednesday, December 15, 2010
Ooood Eestis kasvatatud küüslaugule ja eestipärasele mulgikapsale
Täna pean oma parema äranägemise järgi ikka talitama ja paar söna söögist muu jutu sisse lisama.
Ood tuleb sellest, et kuulan tänu internetile just vikerreaadiot (halleluuja, pole midagi paremat kui eesti keelne raadio mötlevale inimesele) ja taustamuusika on saatest da capo ehk maakeeli midagi raskemöttelist, aga
igavene klassikaline muusika eelnevast aastatuhandest.
Tulen siis ruttu söögijutu juurde. Praegu hea klöbistada, väike kogus nö jöuluks oma enda valge käega valmistatud mulgi kapsaid loksub kusagil söögitraktis, seltsis itaalia punaveini, chiantiga. Jah, ma juba saan aru, et läheneval reedel panen uuesti oma vinge sinist värvi ikeast muretsetud malmist ahjupoti täidetuna vaid parimatest Austria öko sealiha, tangu ja hapukapsaga taas elektriahju. Ja jään ootele - mulgikapsas ju eht eestlaslik - vaja ikka hobuse kannatust, et oodata selle öige valmimine ära.
Aga see on hurrrmavvvv .....herrlich ütleksid kohalikud (mu mees on seda juba teinud, aga tema arvamust ei ole ju vöimalik alati kui "obejktiivseks" tembeldada, kodurahu huvisid pean silmas. Vaatame, mida otseseütlemisega ämm nädalavahetusel ülehuulte tulla laseb.
Nii, ja nüüd siis veel väike intermezzo Eesti küüslaugule. Ma kiidan siin oma vanemaid, mölemad on usinad küüslaugu kasvatajad. Tunnistan, et ma pole 2 aastat miskit tati-taudi pödenud, sest alati olen suurest söömahimust küüslaugu-juustu leivakatet tarbinud lihtsalt suurest mönust. See, et küüslaugul ka tervist toetavad omadused, seda ma ikka tean, aga ta maitseb nii hea. Ja see küüslaugu-juustu leivakate, seda siin ei tunta. Seega hoian idapoolset pöhjamaist kööki auga siin vanas kapitalismi maal üleval!See on minupanus Eesti kultuuri elushoidmisele.Ma kohe usun kui hästi maitseks küüslaugu-juustukate oma tehtud leival, aga mul "suri" juuretis eelnenud suvel ära ja nüüd olen taas kohalikust leivast söltuv.Kuid ma ei anna alla, kord ma saan jälle juuretist ja siis ma hullan teha leiba (mmmmmm....isetehtud lihaleib).
Hääd isu ja jätku jeiba, küüslauku ning mulgikapsaid!
PS. täna pilte ei pane - pole nimelt ma oma kätetööd veel digitaalselt jäädvustanud...
Ood tuleb sellest, et kuulan tänu internetile just vikerreaadiot (halleluuja, pole midagi paremat kui eesti keelne raadio mötlevale inimesele) ja taustamuusika on saatest da capo ehk maakeeli midagi raskemöttelist, aga
igavene klassikaline muusika eelnevast aastatuhandest.
Tulen siis ruttu söögijutu juurde. Praegu hea klöbistada, väike kogus nö jöuluks oma enda valge käega valmistatud mulgi kapsaid loksub kusagil söögitraktis, seltsis itaalia punaveini, chiantiga. Jah, ma juba saan aru, et läheneval reedel panen uuesti oma vinge sinist värvi ikeast muretsetud malmist ahjupoti täidetuna vaid parimatest Austria öko sealiha, tangu ja hapukapsaga taas elektriahju. Ja jään ootele - mulgikapsas ju eht eestlaslik - vaja ikka hobuse kannatust, et oodata selle öige valmimine ära.
Aga see on hurrrmavvvv .....herrlich ütleksid kohalikud (mu mees on seda juba teinud, aga tema arvamust ei ole ju vöimalik alati kui "obejktiivseks" tembeldada, kodurahu huvisid pean silmas. Vaatame, mida otseseütlemisega ämm nädalavahetusel ülehuulte tulla laseb.
Nii, ja nüüd siis veel väike intermezzo Eesti küüslaugule. Ma kiidan siin oma vanemaid, mölemad on usinad küüslaugu kasvatajad. Tunnistan, et ma pole 2 aastat miskit tati-taudi pödenud, sest alati olen suurest söömahimust küüslaugu-juustu leivakatet tarbinud lihtsalt suurest mönust. See, et küüslaugul ka tervist toetavad omadused, seda ma ikka tean, aga ta maitseb nii hea. Ja see küüslaugu-juustu leivakate, seda siin ei tunta. Seega hoian idapoolset pöhjamaist kööki auga siin vanas kapitalismi maal üleval!See on minupanus Eesti kultuuri elushoidmisele.Ma kohe usun kui hästi maitseks küüslaugu-juustukate oma tehtud leival, aga mul "suri" juuretis eelnenud suvel ära ja nüüd olen taas kohalikust leivast söltuv.Kuid ma ei anna alla, kord ma saan jälle juuretist ja siis ma hullan teha leiba (mmmmmm....isetehtud lihaleib).
Hääd isu ja jätku jeiba, küüslauku ning mulgikapsaid!
PS. täna pilte ei pane - pole nimelt ma oma kätetööd veel digitaalselt jäädvustanud...
Saturday, December 11, 2010
Lumi teeb südame soojaks
Ma elan nurgapealses majas ning minu äratuskellaks on talvel lumesahk, mis enne kella seitset tööpäevade hommikul söidab oma hööveldamishoos vastu IGA kanalisatsioonikaevu äärt, aga tänav on pikk. Ega muud ei juhtugi, kui tohutu korraline müra aga peamine, tee saab lahti suurema omapoolse panuseta. Lumelabidas ja mina oleme muidu suured söbrad, vaid tänava nühkimise hari andis söna otseses möttes otsad ja sooritas harakiri - seda küll mu abikaasa toetava käe läbi.
Täna, laupäeval 11.dets, sajab vihma. Eile oli lumehullus. Kui aga nüüd mötlete, et kohalik kaos puhkes, siis EI, liiklus oli küll veidi problemaatiline selle 35 cm värske koheva maad katnud lumekihi töttu, aga köik toimis, muidug hilinemisega. Raudteejaamas selgus et miskine rong oli juba 77 minutit öigest ajast maas. Ma sumpasin bussipeatusesse enne 7 hommikul, endal nägu nalja täis.
Mul oli hää meel lihtsalt olla - ei pidanud ma kuhugi kella pealt jöudma. Hoidsin vaid kahe käega läki-läkist kinni, sest tuul oli selline noor orkaan ja kippus mu peakatet endale nöudma.
Olen juba tubli nädala taaskord oma suuskadel edasiliikumise vöimeid arendanud ehk taas avastanud kaua-oodatud (murdmaa)suusatamise vöimalust. Nüüd siis saab löpuks ometi!
Ma ei tea, kas see näitab miskit arengutaset vöi olen ma seoses ülikoolilöpetamise töttu energia ja oskusevarude ammendumise töttu äpumaks muutunud, aga et ma juba esimsese nädalal kummuli käin miski olematust künkast alla tuhisedes, vaat see pani mötlema.
Ei hakka ennast vabandama, rada oli jäine, sest hetkel valitsev ilm - kord sulatan ja vihmatan ja siis kohe jälle külmetan - jätab murdmasuusatamise harrastajatele siin hetkel veel vaeslapse olukorda. Ei ole siin muud kui vaatame tött lehekulu, veelompidega ja selline mutihunniku ilmumine laskumisel keset suusajälge ei jäta hetkel küll kedagi külmaks. Ega see varakevadine kips käel ka muu olnud kui kallakul oma lollusele järeleandmine.
Aga ma unistan pehmest kohevast pulbritaolisest lumest ja päikesepaistest ning -8 kraadisest ilmast!
Et siis alla tuhiseda läbi selle koheva valge olluse nii 3-5 korruselise maja körgusest künkast...see on kui muinasjutt. Ma vötan isegi vaevaks sinna künka otsa minna ja neid ikka jagub sellel konkreetsel 10 km rajal Sandlis. Vöi see müstiline 12 km rada Bad Zellis, kus töusud on jaotatud sujuvaks kuni poole maani, ja siis läheb andmiseks. Ma ei saa aru, aga minu lauskmaa inimese suusad ja vaim ei ole loodud S-kurvi vötmiseks suurel kiirusel eriti kui kurvis asub suur ränirahn.
Kuid vötan asja realistlikult, harjutamine teeb meistriks ning lootus sureb viimasena!
Elagu lumi ja elu on nautimiseks!
Täna, laupäeval 11.dets, sajab vihma. Eile oli lumehullus. Kui aga nüüd mötlete, et kohalik kaos puhkes, siis EI, liiklus oli küll veidi problemaatiline selle 35 cm värske koheva maad katnud lumekihi töttu, aga köik toimis, muidug hilinemisega. Raudteejaamas selgus et miskine rong oli juba 77 minutit öigest ajast maas. Ma sumpasin bussipeatusesse enne 7 hommikul, endal nägu nalja täis.
Mul oli hää meel lihtsalt olla - ei pidanud ma kuhugi kella pealt jöudma. Hoidsin vaid kahe käega läki-läkist kinni, sest tuul oli selline noor orkaan ja kippus mu peakatet endale nöudma.
Olen juba tubli nädala taaskord oma suuskadel edasiliikumise vöimeid arendanud ehk taas avastanud kaua-oodatud (murdmaa)suusatamise vöimalust. Nüüd siis saab löpuks ometi!
Ma ei tea, kas see näitab miskit arengutaset vöi olen ma seoses ülikoolilöpetamise töttu energia ja oskusevarude ammendumise töttu äpumaks muutunud, aga et ma juba esimsese nädalal kummuli käin miski olematust künkast alla tuhisedes, vaat see pani mötlema.
Ei hakka ennast vabandama, rada oli jäine, sest hetkel valitsev ilm - kord sulatan ja vihmatan ja siis kohe jälle külmetan - jätab murdmasuusatamise harrastajatele siin hetkel veel vaeslapse olukorda. Ei ole siin muud kui vaatame tött lehekulu, veelompidega ja selline mutihunniku ilmumine laskumisel keset suusajälge ei jäta hetkel küll kedagi külmaks. Ega see varakevadine kips käel ka muu olnud kui kallakul oma lollusele järeleandmine.
Aga ma unistan pehmest kohevast pulbritaolisest lumest ja päikesepaistest ning -8 kraadisest ilmast!
Et siis alla tuhiseda läbi selle koheva valge olluse nii 3-5 korruselise maja körgusest künkast...see on kui muinasjutt. Ma vötan isegi vaevaks sinna künka otsa minna ja neid ikka jagub sellel konkreetsel 10 km rajal Sandlis. Vöi see müstiline 12 km rada Bad Zellis, kus töusud on jaotatud sujuvaks kuni poole maani, ja siis läheb andmiseks. Ma ei saa aru, aga minu lauskmaa inimese suusad ja vaim ei ole loodud S-kurvi vötmiseks suurel kiirusel eriti kui kurvis asub suur ränirahn.
Kuid vötan asja realistlikult, harjutamine teeb meistriks ning lootus sureb viimasena!
Elagu lumi ja elu on nautimiseks!
Tuesday, December 7, 2010
Austria värvigammast
Sumbates siinses kohalikus Pärnu-suuruses linnakeses hallikas sulalumejahu sees jäi mu tee peale ette üks vana ja väsinud autoromu. Ega mind see masin ei huvitanudki, vaid silma hakkas hoopis autokerel all vasakus servas ilutsev punane-valge-punane autoklubi kleepekas, mille värvikombinatsioon suutis minu mötted hallata tervelt tubli tunniks, vaagimaks nähtavaid värve ja nende kombinatsioone eelköige kui "oskust näha rohkem kui vaid värve".
Pöhitöde alustuseks: Austria on 2 värvi-kombinatisooni maa, millel on pikk ja lohisev ajalugu, aga seda ma siin ketrama ei hakka. Lühidalt : punane-valge-punane on sotsiaaldemokraatide pärismaa (töölisklass ühinege!) ning kollane-must on kristlikdemokraadid (röhuasetus on katolikul usul, mis endiselt ka 21. sajandil toetab "kahe käega" soolist EBAvördsust kodus ja tööl ning peamiselt saab vöimule tänu talunikele kui töösturitele, sest nende hüved on kaetud EU agraartoetustega).
Rea-eestlasele ehk on arusaamatu minu tähelepanek, et no las hullavad oma värvidega. AGA siit tulebki mind ümbritsev reaalsus, kus ma osalen isiklikult tahtlikult vöi tahtmata. Esiteks, kogu maine taidlus teisisönu igapäevane elu lähtub sellest, milline on isiku värvi valik ja me ei räägi siin elamu vöi kodulooma optilisest välimusest. Minul ju EI OLE sünnist saati seda "oma" värvide kombinatsiooni sissetambitud, nii peangi öppima ujuma, tahan ma seda vöi mitte.
Ja nüüd siis need "tahtmatud" vöimalused: millise autoklubi liimeks astuda: ÖAMTC on kollane, ARBÖ punane. Aga olles neljarattalise söbraga teele jäänud appi tulevad ja töö teevad ära mölemad, juhul kui oled OMA klubi LIIGE, vastasel korral saad kopsaka arve - tahad vöi ei.
Siis need matkaklubid - wandersellid - see siin ju kohalik nö pühapäeva sisutamisviis juba aastasadu. ÖAV on kollased, Naturfreunde punased. Nimes üks röhutab Alpe, teine loodussöprust. Rahaliselt taandub asi sellele, et ÖAV (Österreichische Alpen Verein/ Austria Alpi Ühing) omab enam parema asukohaga maju körgmäestikus, kus omadele ja loodussöpradele tehakse 2 € alet ööbimise pealt. ÖAV reklaamib enam mäesuusatamist, loodussöbrad murdmaad. Suitsetada lubavad muideks mölemad ühinud VABALT ja piiramatult oma majades, v.a magalates olgu su värvigamma missugune tahes, mis mulle kui paadunud mitte-suitsetajale on vastuvöetamatu. Aga kuna wanderselliks olemisega kaasnevad möningad ohud, on targem klubistaatus orgunnida, sest selle liikmelisusega on tagatud kindlustus önnetusjuhtumi korral nii siin kui seal pool sood. Päästmine helikopteriga arve esitatakse muideks minutite pealt ja 1 minut maksab ca 1700€.
Lastehoid on raudselt katoliku kiriku (kollane värv!) käes (nt. Caritas), samas kui noorsootööd teevad enamuses Kinderfreunde (punased). Vanurite koduhooldust teevad mölemad, aga pikaajaliste töötutele naissoo esindajatele pakub nö töö harjumust koristajatena Volkshilfe (punased). On silma hakanud, et nö "välismaallasstega" taidlevad "punased" enam kui "kollased-mustad".
Austria parlamendis on küll 5 parteid esindatud, värviline nagu vikerkaar. Kuid tegelikkuses on asi 2 partei käes (vöite juba arvata, mis värvidega tegemist on) ja vahe seisneb vaid selles, kes keda valitsuses osalemise kutse esitab ja millistel tingimustel.
Alates uuest milleniumist on muidugi ka uus värvitoon Austrias poliitiliselt vähemalt kanda kinnitamas. Ei, rohelised on alles nörgad, ja hingitsevad täpselt nagu laulureas kirjas: lilleke rohus ja veidi nohus. Tegemist on paremäärmuslastega ning neile omistati sinine värv. Sinised nimelt propageerivad "puhta rassi" edendamist, aga nende peamine valijaskond on sisserännanud muukeelsed serblased ja horvaadid! Türgid pooldavad "punaseid", maakad "kollaseid", intellektuaalid valivad igaks juhuks kui muud üle ei jää "rohelisi" ning Kärtner liidumaal on oma "ornz" partei, millest muideks "sinised" lahkulöid ja oma iseseisvust alustasid.
Jään pönevusega ootama, milliseid muutusi on oodata "tava" elus kui kord see vana ja väsinud 2ne kombinatsioon on end ära elatunud, kuid ega ma siis nii "sinisilm" ka ei ole - lihtsalt väike annus naivismi ja illusioone :)
Pöhitöde alustuseks: Austria on 2 värvi-kombinatisooni maa, millel on pikk ja lohisev ajalugu, aga seda ma siin ketrama ei hakka. Lühidalt : punane-valge-punane on sotsiaaldemokraatide pärismaa (töölisklass ühinege!) ning kollane-must on kristlikdemokraadid (röhuasetus on katolikul usul, mis endiselt ka 21. sajandil toetab "kahe käega" soolist EBAvördsust kodus ja tööl ning peamiselt saab vöimule tänu talunikele kui töösturitele, sest nende hüved on kaetud EU agraartoetustega).
Rea-eestlasele ehk on arusaamatu minu tähelepanek, et no las hullavad oma värvidega. AGA siit tulebki mind ümbritsev reaalsus, kus ma osalen isiklikult tahtlikult vöi tahtmata. Esiteks, kogu maine taidlus teisisönu igapäevane elu lähtub sellest, milline on isiku värvi valik ja me ei räägi siin elamu vöi kodulooma optilisest välimusest. Minul ju EI OLE sünnist saati seda "oma" värvide kombinatsiooni sissetambitud, nii peangi öppima ujuma, tahan ma seda vöi mitte.
Ja nüüd siis need "tahtmatud" vöimalused: millise autoklubi liimeks astuda: ÖAMTC on kollane, ARBÖ punane. Aga olles neljarattalise söbraga teele jäänud appi tulevad ja töö teevad ära mölemad, juhul kui oled OMA klubi LIIGE, vastasel korral saad kopsaka arve - tahad vöi ei.
Siis need matkaklubid - wandersellid - see siin ju kohalik nö pühapäeva sisutamisviis juba aastasadu. ÖAV on kollased, Naturfreunde punased. Nimes üks röhutab Alpe, teine loodussöprust. Rahaliselt taandub asi sellele, et ÖAV (Österreichische Alpen Verein/ Austria Alpi Ühing) omab enam parema asukohaga maju körgmäestikus, kus omadele ja loodussöpradele tehakse 2 € alet ööbimise pealt. ÖAV reklaamib enam mäesuusatamist, loodussöbrad murdmaad. Suitsetada lubavad muideks mölemad ühinud VABALT ja piiramatult oma majades, v.a magalates olgu su värvigamma missugune tahes, mis mulle kui paadunud mitte-suitsetajale on vastuvöetamatu. Aga kuna wanderselliks olemisega kaasnevad möningad ohud, on targem klubistaatus orgunnida, sest selle liikmelisusega on tagatud kindlustus önnetusjuhtumi korral nii siin kui seal pool sood. Päästmine helikopteriga arve esitatakse muideks minutite pealt ja 1 minut maksab ca 1700€.
Lastehoid on raudselt katoliku kiriku (kollane värv!) käes (nt. Caritas), samas kui noorsootööd teevad enamuses Kinderfreunde (punased). Vanurite koduhooldust teevad mölemad, aga pikaajaliste töötutele naissoo esindajatele pakub nö töö harjumust koristajatena Volkshilfe (punased). On silma hakanud, et nö "välismaallasstega" taidlevad "punased" enam kui "kollased-mustad".
Austria parlamendis on küll 5 parteid esindatud, värviline nagu vikerkaar. Kuid tegelikkuses on asi 2 partei käes (vöite juba arvata, mis värvidega tegemist on) ja vahe seisneb vaid selles, kes keda valitsuses osalemise kutse esitab ja millistel tingimustel.
Alates uuest milleniumist on muidugi ka uus värvitoon Austrias poliitiliselt vähemalt kanda kinnitamas. Ei, rohelised on alles nörgad, ja hingitsevad täpselt nagu laulureas kirjas: lilleke rohus ja veidi nohus. Tegemist on paremäärmuslastega ning neile omistati sinine värv. Sinised nimelt propageerivad "puhta rassi" edendamist, aga nende peamine valijaskond on sisserännanud muukeelsed serblased ja horvaadid! Türgid pooldavad "punaseid", maakad "kollaseid", intellektuaalid valivad igaks juhuks kui muud üle ei jää "rohelisi" ning Kärtner liidumaal on oma "ornz" partei, millest muideks "sinised" lahkulöid ja oma iseseisvust alustasid.
Jään pönevusega ootama, milliseid muutusi on oodata "tava" elus kui kord see vana ja väsinud 2ne kombinatsioon on end ära elatunud, kuid ega ma siis nii "sinisilm" ka ei ole - lihtsalt väike annus naivismi ja illusioone :)
Wednesday, November 24, 2010
Esimene katse
minu esimesed kübertriibulised!
m6tlesin, et hakkan blogima. küberpäevikupidamise idee oli juba 2 kuud minus küpsenud ning seoses magistritöö kirjutamise l6petamisega on see va kirjutamisehoog sees. kuidagi peab selle eneriga m6testatult ära kasutama. seega - nüüd on siis see pidulik hetk käes :)!
esiteks, paar tähelepanekut. ma nimelt pean enda eesti keele kirjaoskust alal hoidma, sest elan väljaspool ja peale helistamisev6imaluse kasutamist suguv6saga eestis, ei ole muul viisil v6imalik emakeelt harida.
teiseks, see mis eestis oli mulle igapäevane ja tavaline, tegevused mis toimusid iseenesest ja alateadlikult, käitumismustrid, ei kehti enam. niisiis, kuidas ellujääda sügavalt katoliikulikult maal, v66ra keele- ja kultuurikontekstis, säilitades iseennast. riigis, kus elan on vähemalt 9 dialekti kirjakeele k6rval ja isegi kohalikud ei saa mitte alati aru, mida naabermaakonna inimene vadistab. eks ma pane kirja tahtlikud ja tahtmatud inimkatsed iseenda nahal.
kolmandaks, paar inimest on öelnud, et jaga ma oma turnimiste, tuterdamiste ja mägedevallutamise kogemusi suurema auditooriumiga. v6ttes aluseks, et mina alustasin ka nullist k6rguste v6tmist, on ehk teistele hakkajatele ka minukogemustest kasu.harjutamine teeb meistriks!
neljanaks, euroopa liidu müüdid vabadustest. hahhh, omal nahal kogetu t6estab nii m6nigikord, et see on vaid illusioon ning reaalus on hoopis midagi muud, lisades oma kapaga reaalsust! kuid alati on v6imalusi hakkama saamiseks ja ellujäämiseks.
tervitades veel isamaalt emakeele seest
terje
Subscribe to:
Posts (Atom)