Lumi teeb südame soojaks

Ma elan nurgapealses majas ning minu äratuskellaks on talvel lumesahk, mis enne kella seitset tööpäevade hommikul söidab oma hööveldamishoos vastu IGA kanalisatsioonikaevu äärt, aga tänav on pikk. Ega muud ei juhtugi, kui tohutu korraline müra aga peamine, tee saab lahti suurema omapoolse panuseta. Lumelabidas ja mina oleme muidu suured söbrad, vaid tänava nühkimise hari andis söna otseses möttes otsad ja sooritas harakiri - seda küll mu abikaasa toetava käe läbi.

Täna, laupäeval 11.dets, sajab vihma. Eile oli lumehullus. Kui aga nüüd mötlete, et kohalik kaos puhkes, siis EI, liiklus oli küll veidi problemaatiline selle 35 cm värske koheva maad katnud lumekihi töttu, aga köik toimis, muidug hilinemisega.  Raudteejaamas selgus et miskine rong oli juba 77 minutit öigest ajast maas. Ma sumpasin bussipeatusesse enne 7 hommikul, endal nägu nalja täis.

Mul oli hää meel lihtsalt olla - ei pidanud ma kuhugi kella pealt jöudma. Hoidsin vaid kahe käega läki-läkist kinni, sest tuul oli selline noor orkaan ja kippus mu peakatet endale nöudma.


Olen juba tubli nädala taaskord oma suuskadel edasiliikumise vöimeid arendanud ehk taas avastanud kaua-oodatud (murdmaa)suusatamise vöimalust. Nüüd siis saab löpuks ometi!

Ma ei tea, kas see näitab miskit arengutaset vöi olen ma seoses ülikoolilöpetamise töttu energia ja oskusevarude ammendumise töttu äpumaks muutunud, aga et ma juba esimsese nädalal kummuli käin miski olematust künkast alla tuhisedes, vaat see pani mötlema.  

Ei hakka ennast vabandama, rada oli jäine, sest hetkel valitsev ilm - kord sulatan ja vihmatan ja siis kohe jälle külmetan - jätab murdmasuusatamise harrastajatele siin hetkel veel vaeslapse olukorda. Ei ole siin muud kui vaatame tött lehekulu, veelompidega ja selline mutihunniku ilmumine laskumisel keset suusajälge ei jäta hetkel küll kedagi külmaks. Ega see varakevadine kips käel ka muu olnud kui kallakul oma lollusele järeleandmine.

Aga ma unistan pehmest kohevast pulbritaolisest lumest ja päikesepaistest ning -8 kraadisest ilmast!
Et siis alla tuhiseda läbi selle koheva valge olluse nii 3-5 korruselise maja körgusest künkast...see on kui muinasjutt. Ma vötan isegi vaevaks sinna künka otsa minna ja neid ikka jagub sellel konkreetsel 10 km rajal Sandlis. Vöi see müstiline 12 km rada Bad Zellis, kus töusud on jaotatud sujuvaks kuni poole maani, ja siis läheb andmiseks. Ma ei saa aru, aga minu lauskmaa inimese suusad ja vaim ei ole loodud S-kurvi vötmiseks suurel kiirusel eriti kui kurvis asub suur ränirahn.

Kuid vötan asja realistlikult, harjutamine teeb meistriks ning lootus sureb viimasena!
Elagu lumi ja elu on nautimiseks!