Eluetapp: eksperiment

Haaa, minul juba igav ei hakka (sellise tulemuseni jõudsin siin Luksemburgi eeslinna hotellis ajurakke ragistades). Ei, mediteerida oskan ma Austrias ka, et mida teha või kuhu minna (eriti veel kui väljas paistev päike annab jälle omaosa 30 kraadiks,  suitsupääsukesed siristavad ja kilgi koibi saagivad). Ma siin lähivälismaal ikka tööasjus - olen suure ülemuse assistent: see tähendab uhan kiirteedel, tassin kotte, näpin raali ja muu selline. Aga mida ma siis selle eksperimendi all mõtlen.
Esiteks, mu lehmakella vaimustus (mitte segamini ajada vasikavaimustusega) läks kevadel niikaugele, et juba tuttavast ehitustarvetepoest haarasin aiandusosakonnast "lehmakella" (Kuhschelle) nimelised lilled kaasa (ikka kassas maksin )ning tekitasin endale uue peenra. Mitte sellise traditsioonilise (kaevan maad ja nii edasi), vaid tirisin vanad kompostihunnikulauad keset muruplatsi (enne jälgisin, kuidas päike oma ringe teeb ja kuhu millal vari tekib), ning ladusin need lauad (neil on servades täkked sees) nagu legoklotsin ruuduks kokku. Ruudu täitsin miski komposti jäänustega ehk huumust ja mulda sai sinna ikka liitrite kaupa uhatud. Ja seda kõike selleks, et austatud abikaasa soovi täita:tema soovis oma kasvatatud rediseid. Kuna mina sain juba varajases lapsepõlves igakevadisi kasvuhoone tegemise rõõme tunda, siis rediste seemnete laiutamine mind ei rahuldanud: ma uhasin neile sekka ka tilli, saialilli, sibulat, küüslauku ja kresse. Kas sellest ka midagi mõistlikku tekib, see on juba ise asi. Esimesed positiivsed tulemused on olemas: kõik sibulad ja küüslaugud vohavad, lehmakellad on "kaalus tunduvalt juurde võtnud" ning redis kakleb kressiga, mis esimesena "noa alla läheb". Ainus, mis veel endast suuremat märku andnud pole, on till. Aga küll ta jõuab. Kui ei, siis lähen lihtsama vastupanu teed ja külvan rooside ning muude istutatud supinokude juurde veel ühe laari tilli. Till ka paras supinoku :) ning ehk annab oma osa rohelise taustana juba õitsevale edelweisile.

Tibude karjatamine ehk halli massi tähetund.

Hah, ma arvasin alati, et loengupidamine läheb semestrist semestrisse kergemaks, sest  teks kulub pähe kui luuletus  ja kirjalikud materjalid on niikutnii ettevalmistatud. Aga vot näedsa, ei ole see teps mitte nii - seda kinnitasid mulle ka kogenud professorid. Halli massi liigutamine (no kuidas muidu nimetada algajaid 200 tükki saalis), kes sind heal juhul  tuima pilguga tunnistavad, aga see on juba tibukeste poolt ülimreaktsioon.

Loengupidamine on võrreldav monoetendusega: on teks, on  etleja ja publik. Ma ikka ja jälle imestan nätlejate vajaduse üle ennast avalikult hingeliselt paljaks koorida. Õppejõuna ma õnneks sellele tasemele laskuma ei pea, piisab paarist „naljast“ (nagu näiteks läppari aku saab tühjaks poole loengu pealt) ja 

 tibukesed ongi ärganud või õigem oleks öelda olen nende hajunud tähelepanu näguderaamatust suutnud 2 järgnevaks minutiks jällegi loengumaterjalide juurde tagasi tuua.  

Sellel semestri „needuseks“ sai ka märtsikuine soojalaine: täpselt siis, kui mul oli iganädalane “olelusvõitlus” (ja seda oli 2 x nädalas), sattus päike kiiskavalt 

paistma ning murumätas haljendama. Ma juba aimasin kui mitu tibukes pimedasse loengusaali jõuab (vahel oli ikka väga üksildane tunne), samas see on tibukeste valikuvabadus (minupoolt on eksamiküsimused: ja kui ei tea, siis me kohtume taas, minu ainest ei saa nad üle ega ümbert – mõnel võib isegi ülikoolitee katkeda kui mu ainet ei suuda positiivselt lõpetada).

Nende ja ka minu  õnneks või õnnetuseks, meie kohtumised olid loetud, eksam on muidugi veel ees, aga seal olen mina see, kes näost õhetavaid ja higiste käte värinal kirjutamist tuimal pilgul jälgib.

Aga, paar “vahejuhtumit”, mis mind üllatasid, sest  sekretäri sõnul pole veel kellegagi instituudis juhtunud: kolmandal loengunädalal kohalolijate nimekirjas allkirjade reale oli kaks mehepoega mulle südamekesi joonistanud :) (ainus, mida mina oskan “põhjenduseks” tuua: ju hormoon möllas, sest suur kevad ju käes).

Teine vahejuhtum: tibuke käis eksamil, aga kuna suurt midagi mõistlikku paberile ta ei pannud, siis positiivselt ma teda ei hinnanud. Nii kui punktid olid avalikustatud, saan tibukeselt emaili, sisuga, et kuidas on võimalik, et ta negatiivse hinde sai: ta oli NII kindel, et on positiivne. Ja siis läks lahti – tema tahab oma kirjalikku eksamitööd näha ja minupoolseid kommentaare (tibukestel on see õigus). Mina pakkusin kuupäeva ja kellaaja, see ei sobinud tibukesele, sest sel päeval tema ülikoolis ei ole.Temapoolne pakkumine: kohe järgmisel päeval, no mida (mõtlesin ma)!

Alternatiivkuupäev ei sobinud tibukesele, sest siis tema sõitis ootamatult ära puhkusele Egiptimaale (raske esimene kuu ülikoolis peale talvevaheaega ju seljataga). Lõpuks peale mitmeid mõttetuid emaile sai kuupäev ja kellaaeg leitud, mis tibukesele siis ka passisid (mehepojal ju tihe oma tibide karjatamisegraafik – kevad käes!). Kokku oli lepitud kell 3 pärast lõunal, minu telefon heliseb 14.45 sekretär hellab: mehepojast tibuke on juba kohal, tegelikult oli tibuke juba kella 1 tuuris mind luuramas käinud, et kas saaks minu jutule. No, ma oli punkt kolm büroos. Sell võttis mu juba 10 meetrit enne instituudi sissekäiku „rajalt maha“ – tema ju teadis, kes ma olen ja kuidas ma välja näen. Vaatlesime siis koos tema kirjalikku tööd – tema muidugi endale kõik materjalid välja trükkinud ja kaasa tarinud (üritades väita, et nii on ju kirjas nagu tema siis ka eksamil kirjutas). Mina küsisin: kas loengus käisid: tibu teatas otse EI, mitte kordagi. HAH?! No millest me siis veel räägime? Aga see selleks, käisin temaga siis need küsimused üle, ta teatas siis  jah, et veidi puudulikult on tõesti vastanud. Peale poolt tundi diskuteerimist siis kui materjalid said kinni pandud, teatas sell uuesti – kui mina ikka kindel olen, et tema töö nii kehvake oli, ju ta siis peab uuesti eksami tegema. NO on haugimälu ja kanaaju sellel mehepojal! Jah, ma jäin endale kindlaks hinde suhtes ning ta tohib uuesti (loodetavasti seekord  ilma spikrita) mulle oma teadmatust demonstreerima tulla.

Malts ei hävine

Igatahes, ma ei ole otsi andnud, vaid lihtsalt hetkel on nii, et suunasin oma kirjutamisvajaduse doktoritöösse. Aga paar asja on juhtunud: pean püüdma paar rida kirjutada oma õppejõu tegevusest sellel semestril (juhhuu, nüüd ongi jah vaid üliõpilase staatus jäänud kuni sügiseni). Paar tähelepanekut siis maasoola rollist :)
Siis veel nobe näpu toimetamisest aia tuunimisel (kõik roosid, mille ma "maha niitsin" on juba jõudsalt elumärke näitamas .Ma panin neile supinokud seltsi - peterselli ja porru (vaatan, mis tuleb).
Siis mu linnuvaatlus projekt -pesakond rändkull on endiselt platsis ja kui silm eriti ei peta, siis üks lind istub pesal -jään ära ootavale seisukohale.
Ning muidugi tuuning täie rauga oma doktoritööd teha. Ma endiselt olen arvamusel, et doktorantuur on esimene kõige ägedam õppevorm üldse (ma olin vist 0klassist ainilt paar kuud kauem sissevõetud, ülejäänud haridusastutuste astmed mulle nii meeli ülendavaid mälestusi ei ole suutnud jätta.).
Aga veidi siis kannatust - paar asjandust on vaja ära teha ja siis ma hakkan maikuus postitama tegevustest lähemalt. 

Lihavõttepühade järelkaja.

Igatahes tunnistan ausalt, on ikka vahe küll. Ma mõtlen siinkohal just möödunud (või kui aluseks võtta  Austria ülikooli akadeemiline kalender, siis ikka veel käigus olevad) ülestõusmispühad. Väga ereda ääremärkuse pühade tähistamise kestvuse kohta andis mu vend, kes olla Eestis kuulnud raadiost (ma ei tea mis raadiojaamaga tegemist oli), et Eesti koos diktatuurse Valgevene ning islamiusulise Türgiga on ainus riik Euroopas, kus lihavõtted piirduvad Suure Reede kui riikliku pühaga. Tüüpiline protestantlik käitumine – rõhutatakse kannatust (nagu Tammsaare kuulsad sõnad: teed tööd, siis tuleb ka armastus). Kui ülejäänud ka veel peamiselt luterlikud riigid Skandinaavias tunnistavad ka pühade rõõmsamat poolt ning lihavõtte esimesele pühale järgnev teine püha (tavaliselt esmaspäev), on ka riiklik püha (loe: palgatööst vaba päev), siis Eesti seadusandlus rõhub tööga rakkes oleku vajadusele. Huvitav, kelle huvid olid mängus kui teatud päevi aastas riiklikeks pühadeks seadustati?

Samas ei ole vaja mõelda,  et ülestõusmispühad oleks siin katoliiklikul maal midagi ülemõistuse pühalikku. Pigem on see igaaastane esimene suurem, suvist turismihooega sissejuhatav ja või vastavalt ilmale  talvehooaega lõpetav ajajärk või kui laste vaatepunktist asjale pilk heita, siis jõulu või sünnipäevast mitte palju erinev ninnu-nännu. Kaupmehed muidugi annavad oma osa, ennastmõistetavalt pakkumised kaubandusmaailmas. Lihtne näide: Suurel reedel (see on siin muideks täiesti tavaline tööpäev , samas kui vaikne neljapäev on täidetud leinamuusikaga Austria vikerraadiovariandis ning söögiks vaid spinat ja muna) tehti õlle- ja veinisõpradele pika nädalavahetuse sissejuhtamiseks vastav algus: kõik veinid ja õlled 20% ale (ahjaa, väike piirang oli müügil – ühe inimese ja ostu kohta ei antud rohkem kui 5 kasti korraga, s.o. 100 pudelit näkku).

Egas midagi – jätkan vaatlemist ja vaagimist. Nagu Miina Härma laulus kirjas: Ei saa mitte vaiki olla…

Rosolje ruulib.

Esiteks, igale eestlasele on tuttav möiste "rosolje" (heeriga-punapeedi salat). Austerlastele nagu arvata vöib, on rosolje midagi totaalselt eksootilist. "Ruulib" on eesti keelde ülevöetud inglise keelsest sönast "vöimutsema, vöimu omamama", kuna aga fraas: "rosolje ruulib" kölab paremini, jään siis selle juurde.

Igatahes, inimkatsed kontrollimatute näitajatega tehtud: kodanik abikaasa kutsub rosoljet ju "kuivaks borshiks" ja on juba sellega harjunud. Austrias elavad eestlannad lasid ka rosoljel hea maitsta (möni isegi juurutab vaikselt omakodus nüüd inimkatseid kohaliku peal). Seega, nüüd oli käes kord  2 austerlannat sissejuhatada magus-hapu salatimaailma eestimoodi.

Loomulikult alutasin ma eelnevalt uuringutega teemal a la kas sa heeringat, sibulat ja punapeeti tead ja veel olulisem: sööd; kas on millegi suhtes allergiaid ja muu taoline.  Tagatipuks tegin veel kiluvöid (lömastasin ema saadetud kilufileed seltsis paar muna saumikseris). Ma isegi olin veidi negatiivselt möjutatud, kui tulemuseks oli ebamäärane hallikas-mass, spetsiifilise löhnaaroomiga (see vist juba tunnus, et olen mitte nii eestlane enam - vaatan kilu peale juba vööra pilguga).

Igatahes, üllatus üllatus: kiluvöie oli saabunud tegelaste meelest täitsa söödav, vööpasid oma mustaleivaviilud (kohalik leib) lahke käega kiluvöiga tuntavas koguses kokku ja hammaste taha see kaduski. Rosoljega ei olnud probleemi: ludinal kadus kurku.

Kuna mu sünnipäev langes see aasta (nagu üldjuhul ikka) suurde paastuaega, siis kalasalat sobib igati pakkuda ka töismeelsetele katoliiklastele. Eriti veel teadmisega, et mina kartulit salatisse ei pane ning salatikaste on tehtud jogurtiga ning sidrunipipraga maitsestatud.

Kohalike kalahaigus.

Tegelikkuses tuleks ikka öelda, et mina olen sügavas söltuvuses kalast ning nagu söltlasele kohane, ei ole söltuvusmaterjal, vabalt kätte saadav. Just nii ongi!
 Igatahes, kohalikud peavad ju hetkel suurt paastu - milles see täpselt väljendub, söltub juba inimesest endast. Minu tutvusringkonna paast on erinev: 1 ei tarbi alkot, 1 ei vaata telekat, lihsasööjad nad aga endiselt köik ja sporti ei tee ka nad intensiivsemalt kui mitte paastu ajal. Enamus avalikuelutegelasi lasi ajakirjanduse kaudu massidele teatada, et sööb "paastuajasuppi" - tölge eestlastele: hapukapsasupp vähese lihaga.
Samas on  müügil on heeringajuust (heringkäse)- just, selline soolane hallikas-hägune kleepjas möga, sest tulisoolane heeringas on kohupiimas ära lömastatud ja see on siis hetkel nii öelda traditsiooniline söök pontsikute (krapfen) körval. Aga see selleks - kalast tahtsin ma kribada.
Austerlastel on 2 korda aastas kalatarbimise kohustuslik hooaeg: vanaaastaöhtu, siis on peenemates peredes laual ahju karpkala ning paastuaeg (mainisin juba heringkäset).
Niisiis, vaagisin ma teemal kala ja ainus, mida ma saan öelda, et mind vöttis jahmatama, kui lugesin, et Viinis on miski peen venibaar, kus pakutakse uuemat je peenemat sorti norra örnsuitsulöhe hinnaga 100gr (taadaa) 25 euri! Ei, ma ei ole seda proovinud, ma leian, et mul on selle 25 euriga muud ka vöimalus teha.
Loomulikult, tunnevad mu eestlastest pereliikmed huvi, mis maksab siis siin nö tavaline norra löhe - ei maksagi rohkem kui 10-15 euri kilo, aga tervet kala nii nagu Eesti suurtes toidupoodides müüakse, siin lihtsalt EI OLE. Ja müüja ei tegele ka kala fileerimise vöi tükeldamisega, tema on vaid seal, et need 3 sorti kala (mudamaitseline forell, tuunikala ja löhesteigid) kalakese palakesed paprile laduda ja hind teavitada. Ütle siis veel, et kapitalismis valitseb küllus, pigem valitud palad laiadele massidele.

Kolm korraga ja karsumm

Käes märtsi kolmas nädal ja keegi naljahammas on sattunud siinse ilmakraani juurde. Minu tagasihoidlikud looduse kompamisandmed tunnistavad: kevad algas ametlikult ja nagu avapaugule kohane, on ka metsaalune (see osa küngastest, mis lumest vabanenud eriti kiirendatud korras, kuna lund oli vaid valitud küngastel hunnituma hulga jagu)sinetamas sinililledest. Juhhuu, silm kohe puhkab sinist taevast vaadeldes ning muidu nii igavlevat pruunilehekulukarva mets on särtsakalt sinaka jumega.

Igatahes, täitsa naljakas hakkas ka iseendal, sest kuidas nüüd aru saada, mis aasta aeg parasjagu valitseb. Lähteandmed järgmised: märtsi keskpaik, temperatuur +25 ja seda täiesti omal nahal tundes (selline kena tuuletu Eesti suveilm). Pakun, et nii mönigi kodanik sai esimese päikesepöletuse kirja.

Igatahes, liblikad on kollektiivselt talveunest ülesraputatud (esimeseks nägin väga ilusat suurte silmadega päevakoera ringi lendlemas). Pöösad on örnrohelises jumes, sinililled ja paiseleht kaunistavad muidu nönna pruunilaigulist olukorda murumättal, näsiniin annab omapoolse violetse panuse.
Ja siis korraga, olen puusadeni lumes - just, tsärgi väel, päike lagipähe kütmas, unustasin ennast liblikat vaatlema ja oligi müraki lumevallist gravitatsioonijöu kaasabil maapinnale langenud. Saa siis aru, aga nalja nabani :)