Lumi vöi asi - olukorrast riigis.

Ahoi, kahe tuhande kaheteistkümnenda aasta jaanuari esimene tösisem tööpäev siis Austrias kah kuidagi ühelepoole saadetud ning kuna Eestis on uudiskümnise ületanud teade Austria lumekaosest, siis ma ei saa kuidagi vaiki olla vastaval teemal, vöttes veel arvesse kergelt ärevaid telefonikönesid vöi ekirju küsimusega: kas juba upute.
Esiteks, see lumekaos on vaid ühel liidumaal (Vorarlberg), ikka seal kus asuvad körgeimad Alpi tipud. Mina isiklikult baseerun ca 600 km kaugusel sellest. Muideks, Ülem-Austrias on ka laviinioht (5 palli skaalal 4 punni), aga see selleks.
Tegelikkuses, kaosest on veidi palju rääkida, sest austerlased ise ei paanitse: lumi mägedes on ju eelduseks, et turismiralli täieshoos kestaks. Suuremat meelehärmi tekitas neile see, et 2 orkaani tekitasid olukorra, kus ajuti oli moodsaaja köik mägedes möeldavad liikumisvahendid saamatud tuisu vastu (laviinid matsid tee auto- ja rongiliikluseks, tuul takistas helikopterite lendu). Ja sellest tingituna hakkasid igavlevad (välis)turistid paanitsema. Jama oli tingitud sellest, et just nende kahe olilisema hooaja avanädalate jooksul avanesid taevakraanid ja hakkas valgegt kraami pudisema ning seda tuli ikka südamest (ööpäevas meetrijagu). Ja siis töusis tuul, mis seiskas töstukid ning juhul kui mäe otsas püsti seista suutsid siis näha ei olnud midagi peale lendava valge puru. 
Tösisem probleem kohalike jaoks oli selles, et turistide ära- vöi juurdevool  luksus suusakuurordites (Lech ja Zürs), oli häiritud.
Kuid nagu kohalikud uudised kajastavad, on olukord enam-vähem saadud juba kontrolli alla.
Tuule vaibudes said superrikkad helikopteritega Zürichi lennujaama toimetatud (sest see on lähim lennujaam), rongiliiklus on asendatud bussidega kuni homseni ning söjavägi taidleb laviinide kontrollitud "alla tulemisega" - st lumemassile pannakse pomm söna otseses möttes saba alla.  

Aga mina sahistan vaikselt ülepäeviti suuska enam vähem lauskmaal  ning tunnen röömu sellest, et könniteed elamise ümbert lumest rookima ei pea - sest lund sajab vaid teatud körguses :)

Ma tean, mida sa sööd.

Möeldud - tehtud: mu selle mööduva aasta viimane sissekanne tuleb jällegi toiduteemaline, detsember teadagi annab omaosa söögiorjuse kummardamisele. Seekordne kirjatükk tuleb kui lapitekk ülevaatlikult sugulastest, sest märkasin tänu "näguderaamatule", siis enamus mu tuttavaid-sugulasi ja muid sulelisis postitas teateid detsembri neljandal nädalal enamuses vaid toidteemadel.
Suguvösas on nii ametlikke kui isehakanud söögitekitajaid.
Mu ainumas vend - va nobenäpp, on saanud detsembri jooksul osavaks kringli tekitajaks. Kuulates esimest korda tema katsetusi, sai rohkem kui nalja, sest ta nimelt alustas kringlitaigna tegemisest sellest, et pani pärmi mikrolaineahju "sulama"... see oli selline löplik sulamine.
Aga vend ei jätnud jonni. Peale käki manustamist, unustas ta ennast interneti kolama ja muuseas leidis miski blogi ülestähelduse, kuidas leige piim pärmile soodsalt möjub. Loetud tehtud, ja sellest hetkest alates saadab vend mulle ettehoiatamata pildimaterjale oma järjekordsest üllitisest (tavaline rosinakringel on ju nii out), seda teeb ta vist juba kinni silmi. Igatahes naissoost kolleegid said jöuluks maitsta singi-juustu varianti, mina tellisin öuna-kaneeli varianti- ja juba ta sai ka sellega hakkama. Igatahes-igatahes - mida veel vöiks tahta, kui et järgmisel korral lennujaamas otse ahjust mitte-rosina kringliga vastas oldaks :)

Üks mu mitme tädide tütardest postitas pildikese teatega, et seapraadi-hapukapsast-verivorsti saab köikjal manustada jöuluajal, tema läks "lihtsama" vastupanu teed ja voila - sushi temaatiline jöululaud oligi valmis ja jäädvustatud. Pole paha - isegi temaatilised pulgad ja sake ei puudunud vist ;)

Ema mul sai hakkama imetükiga - saatis MMSi (loomulikult ilma igasuguse ettehoiatuseta) pildimaterjali oma jöulusaiast (mhmmm, kohupiima kodusai).

Isa panustas enamasti oma vedelale toodangule, mis sooja ilma töttu ei taha kuidagi küpseks saada. Vöib isegi juhtuda, et kui Eestisse "öigel" ajal satun, saab ka "Pärnu rose" rohkem kui supilusika täie manustada.

Ise ma hullasin jöuluajal lambalihaga (sellest olen ma endiselt vaimustuses) ning homse öhtu loodan mööda saata hirveliha seltsis. Jöulust veel nii palju, et kuna ma streikisin ja poes enne ei käinud (siin nimelt on ju riiklike pühade aegu KÖIK poed suletud), siis jöululaud oli askeetlik : tükike roosakat lambapraadi, viie  ahjukartuli seltsis pohlamoosi ja ananassi garneeringuga. Vähemalt pudel sampust oli ununenud külmkappi, mille me tänutundest abikaasaga küünla valgel ära lahjendasime.
Hirvel veab, ma vötsin talle ka veidi löhekala ning näkileiba seltsi :)

Kohalikud teadupärast manustavad endiselt oma küpsiseid söögiks ja söögi alla. Andku minna!

Igatahes, mida iganes te 31.detsembril ka hamba alla panete, soovin teile kaunist  maitse ja elamuste rohket uut 2012. aastat

Kärsavorsti saladused

Eile sai siis Austria suuruselt 5. väikeses aga siiski linnas, Welsi (45000 elanikku) christkindlmarktiga tutvutud. Lühidalt, asi oli kompaktne, vaid ca 15 osmikut (aga kenakesed, täispuidu ümarpalkidest), millest tubli kolmandik pakub miskit soojendava (alkoholiga) vedelikku (erinevate nimede all, aga sisu jääb samaks) 2,50 euri tassi eest ning hamba alla vorstikesi. Kuna mu kohalikust maakast kursaöde ei osanud vastata küsimusele, miks süüakse kärsanud naturaalsoolikas vorstikesi ning et tegemist ei ole mitte vöimaluse vaid kohustusega, siis peale esimest soojendavat tassitäit tegin enda välismaallase oleku "kindlaks" ning hakkasin inimesi küsitlema: et miks süüakse vorstikesi jöuluturul.
Kui eestlastlelt avalikus kohas pärima hakata, et miks sööte just siin ja praegu tatraputru (näiteks Tammsaare pargis Tallinnas), arvan, et ma saaks mitte ainult pahaselt pörnitsevate pilkude osaliseks vaid ehk ka peksa. Teades, et austerlased on lobamokad ja mul uudishimu teadmisjanu, siis tegingi järjekordse eksperimendi.
Kohalikud olid nöus, et ma nende praevorste öhtupimeduses pildistan, möni pakkus kohe, et mis pildistad - vöta ikka suutäis prooviks ka! Ma jäin enesele kindlaks ning piirdusin fotoga.
Ning enamus küsitletuist teatas pühalikult: ma ei tea, miks vorsti süüakse. Möni pakkus, et on mugavam ja odavam kui snitsel.
Öhtu edenedes ja  minu  suure önnetunde tekkeks selgus peale mitmendat tassi soojendavat vedelikku ka siis töde traditsioonide kohta: esimest adventi tuntakse siinmail ka "praevorsti pühapäeva" nime all. Lühidalt on kärsavorsti loo tagamaa loomulikult loogiline: enne jöulu taludes tehti ikka loomadega 1:0 keda üle talve pidada ei suudetud ning liha oli seetöttu suuremas koguses olemas ning seda tuli ka tarbida "kiirendatud" korras. Veidi emotsionaalsema lugu aga järgmine:  perekondades ikka tuleb ette tülisid ja kraaklemist.
1. advent (ehk kärsavorsti pühapäev) on siis selline kuupäev, kui tülitekitajal on vöimalus oma patt andeks saada, kutsudes kogu pere- ja sugulaskonna kokku praevorsti söömisele. Et siis just vorsti söömisega loetakse tüli löppenuks ja asi ants. Müstika - ma panen ikka pildi ka, et ikka arusaaks!
 

Muidugi, pildistamise löpetamisel pidin ju ka selgitama oma päritolu ja siis selgus, et Eesti ei olegi nönna tundmatu. Keegi kohalik olla käinud Eestis ja saanud (ma eeldan) praetud viinereid hommikuks (täpsemalt nimelt ei suutnud kohalikud mulle pakutud söögiollust kirjeldada). Ning praetud viiner hommikusöögiks oli austerlasele rohkem kui vastuvöetamatu! (ehheee, pole ju tegemist jeesuslapseturuga!)
Vaat sellised lood siis siinpool sood kärsavorstiga. 
PS: vorstisööja peab olema osav - sest kahvlit/nuga ei pakuta, vaid puidust miniharki ja leivakääruga peab asja ära ajama.

Austria jöuluturu kasutusöpetus

Esiteks, esimene öppetund: jöuluturunimelist ettevötmist ei ole siin - on hoopis jeesuslapseturg (christkindlmarkt). Lühidalt, austerlased ekspluateerivad veel sündimata tegelast tubli 4-6 nädalat (söltuvalt linnast, millal avapauk antakse), lisaks on neid jöuluträniväljanäitusi n+1 tükki - Viinis kui ma ei eksi, ainuüksi kesklinna piirkonnas 12; Linzis see aasta vaid 6). Eelmine aasta oli vähemalt väike vaheldus: soomlased olid kohal, koos pöhjapötrade, kohapeal tehtud lökkes suitsutatud löhe, töelise pohlamoosiga (veerand liitrine purk maksis eht-soomlaslikult 5 €) ja glöggiga ning lätlased pakkusid oma linasest käsitööd. Tunnistan, et oli täitsa kodune tunne, sest tol öhtul kui neid väljanäitusi külastasin, oli ka -10 kraadi ja lumi oli nabani.
Mida aga tegelikult austerlased chriskindlmarktiga seostavad: prae vorstikesed hapukapsaga, juustuleib ning loomulikult alko tarbimine (seekord siis punshi nimelist). Küspised nagu öelda, on christkindlmarktil teisejärgulised: neid ostetakse kaela riputamiseks vöi punshile peale haukamiseks. Aga enne ikka pargitakse kere praevorstikest ja hapukapsast täis. Ja siis läheb andmiseks: tass punshi maksab 3 euri (kopikas siia vöi sinna). Tassil on ka pant - 1 eur. On lihtsalt inimesi, kes neid tasse koguvad. Ahjaa, huuleherpes on hinnasees :)

Olen juba esimese tuuri selle aastasel väljanäitusel teinud: ei minegid üllatusi - kirmes nagu ikka (karusell, lärm, kisa, toss, körbehais, fooliumis kartulid ootamas sööjaid, igasugu vidinad mida on praetud fritöösis vanaks läinud ölis jmt.) ning müügiks pakutakse kraami mis on ja ei ole ka kingituseks möeldud.
Ainus erinevus teistest aastaaegade laatadest on, et müüjate osmikud on jöulutemaatilised, vilkuvad tulukesed kas plast vöi naturaalsete okaspuude okstel hütti kaunistamas.
Selle aastased jöululaadad on ajakirjanduses leidnud kajastamist kahel teemal: juba mitmel juhul on puudega inimesed vöi pensionäríd jäänud ilma oma (raha)kottidest (kotijooks näikse IN olevat).
Ning ülepika aja analüüsis kohalik tarbijakaitseamet punshi sisalduvat alko ja suhkru sisaldust. Skaala, mis siis selgus ca 10 müügikoha analüüsist oli lai: oli neid, kes vaid möttelise osa alkot panustasid (suhkruga ei koonerdanud keegi, 3 tükki tassi peale oli miinimum), aga rekordi omaniku tassikeses punshis oli 11 % alkot koos 9 tüki suhkruga! Assaaa!

Ainus miks ma ennast sinna rahvamassi sisse libistan - ma ajan taga zirbenschnapsi. Mägimänni alkoga on järgmine lugu: ametlikult ei tohi seda teha (looduskaitsealune taim), aga nagu Austrias ikka, kes sellest hoolib. Teiseks, poes seda kraami ei müüda. Zirbenschnapsi pakutakse vaid talvel (seega, kes suusatama tuleb küsige apre ski zirbenit  - ja te olete omaks vöetud!, NB eelmisel hooajal maksis klömm zirbenit järelhooajal 3 € , et hind siis väljendab "kaitsealusetaime" erisust). Mida sogasem ja pruunikalt läbipaistmatum klömm on, seda paljulubavam. 

Ühe zirbeni olen juba endale hankinud  - kuna ma pörsast kotis ei osta, siis tasuta klömm ikka enne toote väärtuse selgitamiseks käib kauba ette!
Otsinud uue zirbeni saamiseks jätkuvad, veel on vöimalus! 

mhhmmm, maitseb hää...

Küpsiste konfrontatsioon

Kellele ei meeldi küpsised? Mulle!
Mida pakutakse advendiajal igal pool, iga kell, söögi ette, söögi alla ja jöuluturgudel? Bingo - küpsiseid.
Küpsistega on jah siinmail eriskummalised lood - neid on nii palju erinevaid variante ning peamine, köik need neli advendinädalat möödub vaid "küpsiseuimas".

Egas midagi, pidin siis oma hirmuga silmitsi seistes kuidagi midagi ettevötma. Möeldud, tehtud - ämma varakambrist leidsin "mörvariistad" mille abile lootma jäädes mötlesin omapoolse panuse kohaliku küpsisehullusele anda. Nöukaminevikuga nagu ma olen tundsin ma vaid Valeerit, Keelekest, Ekstrat, Narvat ning nende lähisugulasi segatuna kakaoga!

Aga siinsed ei tea neist midagi, on vaid  Linzi silmad (Linzer augen), florentiner, zimtsterne, vanillekipferl jmt asjandused, mille nimi pole mulle veel tuttavaks saanud, piisab nägemisest. On isegi eraldi vaid küpsiseid müütav jöululaat (vaid laupäeviti). Kiikasin ka uudishimulikuna sinna - assaa sade, kilo küpsiseid maksab 24 euri! Ja neid ostavad kohalikud ikka südamest! Ma pidin oma silmanägemist kohe selle peale körval punkris pakutava zirbenlikööriga (mägimänni alko) turgutama.
Ahjaa, piparkooke antakse siin ka shokolaadiga ja ilma, glasuuri uputatuna ning topelportsjon moosiga. Siis stollenid, struudlid, klezenbrot (kuivatatud pirnileib muretaigna mantlis), puuviljaleib ja nii edasi ja nii edasi.

Sellised on siis mulle pärandatud abivahendid - müstika! Vana-aastaöhtuks tehakse önnetoovate sümbolitega eraldi küpsised : hobuseraua kujuline, südameke (nii tibatillukene, et vormi vaja vötta vaat et pintsetiga taignast välja, seene (kärbseseene illusioon lisatakse glasuuri abil), sabaga täht ja korstnapühkija.

Minu esimesed Linzi silmad :) polnud juhendajat - aga ära söödi kohaliku poolt ludinal. Seega järeldan, et asi oli seda väärt. Täpikesed küpsisetaignas ei kuulu "originaali" - kuna mina ei kokka raamatu järgi, siis lisasin öhinal ikka mooniseemneid. Moos on muideks ämma tuhande üheksasaja tolle aasta ebaküdoonia "oi kui hapu" ollus segatuna poe "ei vöi olla" kui suhkrurikka maasikamoosiga.   

Kuna sacheri tordi viimasest tegemisest oli järgi shokolaadi, siis andsin näppudele valu ning "uputasin" kolmandiku saagist sinna sisse.

Kokkuvötvalt: küpsiseid ma see hooaeg rohkem ei tee. Minu huvi sai ammendatud selleks korraks. Nüüd on vaid probleem küpsiste hävitamisega. Lootus jääb, et lume minekuks on ka küpsised kadunud (mees annab oma osa iga päev). Mina jään selle juurde, et tainas maitseb töötlemata kujul eriti hää endiselt!

Turuväärtus ruutmeetrites.

Teadupärast koliti instituut, mille  erakorraliste liikmete nimekirjas ma  figureerin vastavalt õppe-prorektori tujudele, uuele  pinnale. Esiteks täpsustan selle „uue“ – tegemist on hoonega, mille arhidekt oli  führer isiklikult (jah, ta proovis ju küll 2 x Viini kunstiülikooli arhidektuuri osakonna korraliseks üliõpilaseks saada, aga näedsa, ei võetud. Ja mis sellest frustratsioonist kujunes, räägib ajalugu miljonitesse küündivate ohvrite sihipärasest hävitamisest.) Niisiis, uus pind on ehitatud ca 1940ndatel, aga esimesed elanikud olid hoopis nõukogude armee  koorekihti kuuluvad tegelased kuni tuhane üheksasaja viiekümnendate keskpaigani. Selline siis taustauuring. Ruumid ise on kelmikad: kõrged laed, päratu pind koridorideks, aknalauad nii laiad et lühem sell võiks seal lesida, aknad ise kippusid küll eest ära kukkuma, aga tänu naispersonali tungivale protstile, vahetati aknad siiski modernsete pakettakende vastu välja veel enne sissekolimist, vannituba on koos vanniga ja pruuni-roosade kahhelplaatidega.

Sekretär joonistas nädalaid ruumidesse paigutatavate mööbliesemete asukohta (sest kolija-meestele suruti paprid näppu nagu orienteerujale maakaart ja eeldati, et ülejäänu laabub iseenesest). Laabuski laias laastus – 2 päeva jooksul koosnes instituut mööblitükkide vahele  paigutatud 350 ja n+1 sildistatud pappkasti kõikvõimaliku „säilitamisele“ kuuluvate esemete, paprite ja muu taolisest. Kui siis büroomasinad taas elektrivõrku torgatud said (nii mõnelgi ruumil puudusid pistikupesad „õiges“ kohas) selgus, et radiaatorid (peidetuna juba kirjutuslaudade taha, ei anna sooja vaid pigem kastavad põrandal olevat parketti).

Ja algas „murelugude“ kirjatalgud, mis endiselt ei ole veel lõppenud (pistikupesad on sel neljapäeval nimekirjas, millal stendid seina saavad – ehk enne jõule).

Aga kõige selle juures sain mina teada oma turuväärtuse: mulle eraldati kagusuunalises toas vastav nurk, mille enamusest võtab oma alla päratu kirjutuslaud, arvutimasin. Sain isegi (taotlemata seejuures) minu nimele registreeritud laua-digi-telefoni (seal siis mu perekonnnimed oma eripärasuses kohe igaühele, kaasa arvatud ma ise, näha – võib olla arvavad, et ma unustan muidu selle ära): ehk lühidalt, minu turuväärtus on nüüd ametlikult 5 ruutmeetrit, teisisõnu: mul on lõpuks ametlik töö tegemise koht.

Lennupiletite löks.

Ja ma jällegi läksin liimile, oleks lühikeseks sissejuhatuseks. Minu emaili kontole saadab Eesti Öhk (Estonian Air) ikka paar korda kuus teadaandeid stiilis: osta nüüd ja säästad sellega... Just nimelt, mida ma säästan? Oma närve, raha ja ajakulu küll mitte.

Näide tänasest: sain kirjakese, vali sihtkoht ja kuupäev ning soorita pileti ost, sest tänasel 11. 11. 2011. aastal teeb Öhk kohe 33% alet. 

Jaa, siit siis liimile minek algaski: toksisin röömsalt vastavaid linke, teatasin kust kuhu tahaks lennata, panin ka miskit kuupäevad nende kodulehel väljapakutavas kalendris ”lukku” ja siis nupule – otsi –  vastuseks tuli hoopis: ”ERROR, valitud lennu tingimustega ei saa allahindluskoodi kasutada. Kontrollige sihtkoti ja kuupäevasid.”  WTF ???? (inglise keelne roppus lühendatult).

Esiteks: mina ei toppinud seda müstilist koodi ”33” sinna.

Teiseks: öelnud siis kohe, et pileteid on möeldud valitud sihtkohtadesse JA Austria ei kuulu sinna hulka.

Kolmandaks: Öhk on alati köige kallim variant lendamiseks olnud siit poolt sood Eesti suunas, pealegi ümberistumine on kohustuslik ehk kolmnurklendamine nt: Viin-Kopenhaagen-Tallinn. Moto: miks tulla otse, kui ringiga saab?

Egas muud midagi, jään endiselt ”lendava kure” teenuseid kasutama, sest nemad mind ei lollita ning kui ale on välja hüütud, siis see ka toimib. Parim on selle juures ka see, et saan erinevaid lennujaamu nii kohalikke kui rahvusvaheliste vahel valida, tingimuseks ikka soodsam hind ja lennu toimumise aeg sest lendamisele teist optimaalset alternatiivi veel ei ole. Lootus jääb, et Siim teeb Brüsselis imet ning reisiliiklus raudteed pidi saab loomulikuks nähtuseks köigis Euroopa Ühenduse maades.