Valgel käel roheline näpp

Olen langenud oma lapsepölvetrauma küüsi, siiski önneks positiivsel viisil - hakkasin vaikselt potipöllupidajaks.
Mul tuli selline paganlik soov katsetada, kas küüslauk kasvab potis. Teoorias ema väidab, et ajab asja ära küll, ja minu ema on juba TEADJAnaine. Aga kuidas on siis praktikas lood?

Esimese raksu (panin 3 küüslaugu küünt lillepotti) läks korda. Vohavad köik kolm ning tänasest lasin nad siis  emakese loodus rüppe, see tähendab, tirisin oma salaprojekti ämma miski vees vohava kalla varjust välja ja nüüd nad peesitavad (mina igatahes loodan seda) öues. Basiilikutuusti jätsin veel tubaselereziimile. Sest ilmajaama onu rääkis televusseris, et nädala jooksul, ja eriti löpu poole hakkab temperatuur meil siin vaat et Eesti möistes suvetuure vötma. Nad väitsid silmi pilgutamata, et L ja P on +25 juba käes.

Aga ega ma siis küüslauku üksi sinna terrassile peesitama pane. Ma vötsin talle seltsiks ka ühe 70 cm körguse rosmariini puhma ja peterselli tuusti poest, 3 maasikataime, tilli seemneid uhasin piklikusse savipotti, murulaugu seemneid lasin teisse savimoldi. Kaval nagu ma olen, panin ka miski tomati seemned idanema. Juba 3 ühikut näitab ennast. Rödu muutub taimekasvualaks. 

Nii, et vabaaja sisustamisega probleeme ei ole. Kuidas vaba aeg tekkis? Aga ma sain löpuks peale kahe aastaseid läbirääkimisi augu teistele pereliikmetele pähe räägitud ja eelmisest reedest kulistab nöudepesumasin vajadusel köögis omaette täiel vöimsusel ja minu häämeeleks :)  

Trell ja puur ning pühapäev

Tänasel pühapäevasel päeval, tuli jälle kasuks minu idabloki minevik. Asi järgmine -> täna öösel keerati kella - teretulemast suveaeg.
Minu ämm ja abikaasa otsustasid, et mina tohin majapidamise kellade säätamisega siis oma aega viita.  Mina seda suure pimedaga tegema ei hakanud. Kui hommikul silmaluugid avasin, siis nobenäpp nagu ma olen, kellaseieritega ka taidlesin.

Aga oh häda, ma olin ju suures tuhinas oma toas kella seina pannud (nagu mu vend diagnoosis)papinaelaga (ei tea mina, mis vahe on naelal ja papinaelal). Ja nüüd siis vöttes kella seinalt maha, tuli ka nael, köver nagu ta oli, koos kellaga killadi-kolladi pörandale.

Egas midagi, tirisin nagu suur vend jaanuarikuus keldrist puurid, trelli, redeli, haamri, kruvid ja tüüblid ning vötsin köne vennale nagu miljonimängus.
Mul kohe hää meel, et Eesti ja Austria ajavahe 1 tund minu kasuks. Sest kuigi ma olin oma emaga tapeetinud ning isa käest teoreerilise elektritrelli käsitlusöppe saanud ja huviga jälginud kuidas vend puurimistöid jaanuaris praktikas elluviis. Siiski leidsin, parem on kui saaks veel profilt öpetussönu ENNE jama tekitamist, sest tunnistan ausalt - ehituskipsi hetkel ma veel varunud ei ole ja pühapäevasel päeval vöin ma vaid und näha siin, et miski pood avatud on peale bensiinijaama saiapunkti.

Eelugu, isa varustas mind eletritrelliga kohalikust poest, mis pole miski tuntud "firmakas", aga nagu vend mainis : väga karm pill, läheb nagu hull igast seinast läbi.


Niisiis, 8 minutit sain öpet, kuidas valida öige puur (see on see metallistjunn, mis trelli otsa käib - juhul kui lugejate hulgas on ka veel mittepuurijaid). Oluline, et saaks valitud KIVIpuur (minul oli hea spikker-kiviblokkide tolmukiht oli vihjeks, milline puur oli juba oma "vitsad" saanud). Kuidas ilma tolmuta puuri valida, khmm. tsitaat " vaata need kivipuurid on sellise lameda otsaga" ...tjah, minu silm seda otsa veel ei ole tuvastanud. 

Niisiis, ühendad puuri ja elektritrelli sujuvalt, aga kindla käega. Muidu juhtub nii nagu minul: puurimise käigus trell ja puur lähevad lahku nagu sobimatud kaasad. Tunnistan, et önneks oli mul vajaliku sügavusega auk selleks hetkeks juba saavutatud. Ja loodan, et nii trell kui puur kannatada ei saanud...
Olulisem tegevus, mis käib jälle kategooriasse - köhutunne ja oma silmamööt - on ära määrata puuritava augu sügavus. Selleks spikker: vördle tüübli pikkust puuril. Just nimelt puuril, mitte puuriga. Puurid muideks omavad ka veel erinevaid suurus(läbi)mööte (mul on neid terve kast) ja see va mööt söltub jällegi tüüblist. Ja tüübel kruvist jne jne.  Ja kogu see möötmise ja möötude kupatus algab sellest, MIDA ja milleks riputatakse.

Aga kui puur ja trell on oma töö teind, siis haamri sujuval koostööl saigi auk täidetud erepunase plastiktüübliga suurus nummer 5, mille omakorda täitsin kullakarva ristpeakruviga nummer 3,5 (need vidinad muretses ka vend oma profi pilguga minu önneks).
Ja seda kätetööd kroonis taas minu raudteejaamatüüpi 30 sentimeetrise diameetriga kell seinal.

Löpetuseks, ma ei arva küll, et mul oleks tulevikus vöimalus tulutoovat karjääri teha puurimistöödel :), Vähemalt nüüd on käpp tellisetolmust küll punane mitte valge, aga esimene samm selles maskuliinsete tööde pärusmaal tehtud.  

Kevade tunnused

Olles eile ja täna rahva hulgas, jäid mulle silma järgnevad tunnused, mis töendavad, et kevad on kohal ja isegi vaat et kohe muutumaks suveks, kuna temperatuur töuseb juba üle +20 kraadi. Veidi vötan kohe ka hoogu maha, sest homsest tuleb jälle lund - müstika!

Esiteks, toomingal on 5 cm lehehakatised, kuldvihma pöösas öitseb täies mahus, magnooliad on üleöö oma maagilised öied avanud. Nartsissid olid eelmine nädal, oodata on tulpe. See, et linnud lärmavad ca kella 5 hommikul, ei ole enam ju uudiseks. 07.märtsil nägin esimest korda selle aasta numbri sees kirjusid liblikaid.

Noortel naisolevuste seelikute pikkused on möödetavad suuruses: lai vöö ja kohustuslik aksessuaar on päikeseprill, mis meenutab 1980ndaid vöi USA politseiseriaalidest nähtuid.

Noor meessugu demonstreerib oma ülakeha, mis pigem sarnaneb supikanaga,seoses heleda nahka ja paari karvatutsakaga valitud paikades. Ei, linnas ei tohi oma keha paljastada, noorsugu nimelt toksib rannavörkpalli Doonau ääres mängida.
Neid kahte gruppi ühendab erinevate jookide tarbimine Doonau "aasadel".

Vanem generatsioon on leidnud rattad ja uhab Doonau kallastel olevatel rattateedel edasi-tagasi kuni Passauni Saksas. Oodata on esimesi inimohvreid. See on iga-aastane asi, et jalgratturid ei anna üksteisele ja/vöi jalakäiatele järele, pörutavad kokku, veri lendab ning vandesönad kuulduvad jmt. - politseil käed, jalad, pead tööd täis. 


Mida teen mina? Mina künnan hariduspöldu!

Vaikus eetris on rohkem kui edukalt löpetatud

Tänasel, müstilisel soojal ja päikesest ülevalatud neljapäeval, 24.märtsil osalesin ma siis pidulikul aktusel Linzi Johannes Kepleri Ülikooli löpetamise puhul. Ega sellel üritusel muud mötet olegi, kui et dekaan surus isiklikult kätt, pidin vanduma teiste kohalike löpetajatega üheselt, et olen truu teadusele, ja rakendama oma teadmisi ühiskonna edendamise nimel jmt. Eks selle "ma vannun" ole mul kui ateistil sügavalt katoliiklikul maal oma probleem, aga see selleks.

Minu jaoks omas aga see üritus veidi erilisemat mötet, kuna esiteks -  tahtsin ma midagi eriti austrerlikku omal nahal kogeda, mis ei kvalifitseeru kohe "erijuhtumiks" nagu siiani enamused mu tegemused ülikooliga (pöhimöte: kui ma siin juba elan, siis teeme nii nagu austerlased).

Teiseks, mina pidasin sellel sotsiaalteaduskonna löpuaktusel löpetajate nimel köne (saksakeeles möistagi). Eellugu - iga löpetaja saab vöimaluse end aktusele registreerida (5 € eest ostad endale selle öiguse, st. see on hind, mille maksad ülikooli vapiga kövade dokumendikaante eest). Selle registreerimisformularil on lahtrike, kus küsitakse - olete te nöus löpetajate nimel köne pidama. Mina nimelt eeldasin, et kuna austerlased kannatavad kroonilise lobapidamatuse all, siis teen küll ristikesse kasti JAH, ja sellega see üritus ka löppeb. Reaalsus näitas, et kui on ikka tegemist avaliku könega, on tudengitel suu vett täis ja minu JAH saigi töelisuseks.

Nii ma siis vegeteerisin ja mediteerisin, mida ja kuidas ütleda, sest mulle eraldati 10 minutit piirangutega, et ma ei tohi kunst-insstallatsiooni könest teha ega miskite plakatitega lehvitada. Sobib, ma ei pidanud miskit mesimagusat jura rääkima. Nii paningi kirja oma elamused värvide kaudu.

Tunnistan, ca 60 inimese ees (löpetajad, külalised, öppejöud jne) vötab ikka veidi pölve nörgaks (sest ma ju teadsin, millest ma rääkima hakkan ja seal ma ei hellitanud oma kaootlist magistriöpet).

Önneks vöeti köne videosse, sest ma ise ei oma üritusest (köne) mäluülesvötteid - ärevus vöttis ikka hääle veidi värisema. Igatahes, peale nende 7 minuti möödumist, sain tuliste ovatsioonide osaliseks, mind önnitlesid öppejöud avameelse, aga ka huumoriga pikitud köne eest, löpetajad kellest ma ei tea rohkem kui et nad löpetasid samal ajal kui mina - tunnustasid minu julgust. Keegi tundmatu meeskülaline jagas kiidusönu, millest teen siis järelduse JAH, ma olen TUBLI.

Püsivus viib sihile!  Ja muutuste tekitamaiseks on vajalik julgus öelda tött!

Toetan Tsetseeniat

Lütt juhike, aga selle poolest veel markantsem: leidsin täna Welsist (linnake, kus mu ämm elab), vene toidukraamiga poe (halleluuja taasleitud ÖIGE maitsega hapukoor ja muu müstika austerlaste jaoks nagu voblad ja soola kurgid).
Poepidaja üllatunud, sest ma ju kohe vene keeles suhtlema ja pärima kus ma mida leian ja miks pelmeene pole (tulevad alles, oli vastuseks - pood alles 2 nädalat avatud).
Tömmu jässakas mägilane siis oma 10 ruutmeetri peal sibas ühe seina äärest teise juurde mulle kraami asukohta näitama, aga kassas vaikselt lisas, et tema on tsetseen. Mina siis ka kilkasin, et ma eestlane - vennastusröömu jääb ülegi. Venekeeles suhtleme ka edasi, sest tema saksakeel on lünklik ja minu venekeele oskus tahab ka turgutamist. Kaukaaslane kirjutas lahkelt üles mu kommi soovi (mida ma Brüsselist siia tarisin nii 200gr).
Ma loodan, et nad suudavad püsima jääda, asukoht on hea - täpselt turu vastas, iseasi kas ka teised vennasrahva esindajad poe ülesleiavad. Aga minu andunud toetus on neil olemas igaljuhul.

Nädala nael

Pühapäeva puhul teen lühisissekande. Olles saabunud just traditsiooniliselt loodusvaatlus (juba sinilill ja nurmenukud vallutanud mäeseljandikud)-sportlik-ettevötmiselt nimega "peaasi et saaks värske öhu käes olla ", mis täna piirdus tehniliste andmete poolest vaid 500 körgusmeetri ja 5 tunniga (eelmine pühapäev 800 körgusmeetrit ja 8 h , seal hulgas järsakul asuva raisemiku ületamine, kus söna otseses möttes on veel nabani). Siis punaveini libistamise körvale tasub paar kirjalikku ülestäheldust sellest peaaegu möödunud nädalast teha.

Eellugu: nagu varasemalt juba öeldud, on saksakeelsetel inimestel probleem minu nii ees- ( ei suuda üldjuhul seda välja öelda, sest tähed R ja J on körvuti) ning perekonnanimega.
Möni kukub kohe üliusinalt seda nii tüüpilist eesti kaksikvokaalühendit (ÜÜ) ruttu (ja minuga eelnevalt kooskölastamata) kirjaveaks tembeldama.
Aga kuna ma ei anna alla, siis 95% juhtudel olen saavutanud ikka selle, et  nimi on ja jääb kahe ÜÜga.


See nädal töi siis uue vaatenurga (mis mulle endale kui ka kolleegidele suurt nalja ja meelelahutust pakkus) ja seetöttu esimeseks ja olulisemaks tuli.
Juhtum järgnev: tuleb tudengineiu ja uurib, kus vöiks instituudis asuda tuba number 2010.
Sekretär seletab laialt, et sellist asja ei ole üldse terves ülikoolis, neiu on eksinud. Ei, teatab tudeng, loengu pidaja kirjutas ju talle, et UKS number 2010. Ja siis löi aju-lambike sekretäril pölema.
Asi selles, et neidis otsis ühte minu kirjatükki (TÜÜR 2010), aga tema aju tembeldas selle ruumiks, ja siinsete kontoritubade ustel on ju numbrid. Seega, jah, tehniliselt tudeng öigel rajal, praktiliselt-> arenemisruumi jätkub! Mittesaksakeele valdajatele, die Tür = uks.



Minul aga nalja nabani :) 

Jälle mina...

Täna hommiku varasuvisel hommikul marssisin, täis pidulikkust, taaskord öppeosakonda. Kaasas kott täis tähtsaid pabereid, et mind ametlikult doktorantuuri nimekirja vöetaks. Kae kassi, läksi korda, kuigi kohalik praktikant leti taga näis kuidagi kahtlev minu isiku suhtes ja mul hakkas juba köhe, et kas ikka önneks läheb?

Praktikant demonstreeris mulle oma olematut intelligentsi, esitades mulle veelkord miskeid müstilisi küsimusi (mis olid sisutud ja praktilise iseloomuta), mille voolu peatas minu önneks vaid tema asjalikum kolleeg, viidatega minu aktile (mis lebas praktikandi ees avatult), kus juba köik niikutnii suurelt ja  rasvaselt kirjas oli.
Paar minutit ja arvutiklöpsu hiljem olingi aktiveeritud kui tudeng, vaid tehnilise poole pealt enne pidin üliöpilase vastava semestritasu ära maksma (enne ikka raha ja siis teenus).

Ja juba ma röömustasin, et peale ponnistusi nii lihtsalt siis läksi, aga vot siis tuli laks nagu Jaapani tuuma-jama. Trükkisin endale hunnikuma papreid välja mida pean igasugu ametitele esitama ja seisin silmitsi paberilt vastu kumava faktiga: olen vaimu-ja kultuuriteaduste doktorant, kes siis kunagi aja hämaruses kavatseb oma doktoritöö TEHNILISES KEEMIAS kribada. Vaat see fakt lükkas mu kulmud kukla taha nii et juukse voolasid sabana pörandal. Püha rist! tehniline keemia.

Nagu ma juba tean, on bürokraadid osavad, ja kuna mina pole selle tehnilise keemiaga kuidagi ennast siinmail sidunud, siis marssisin paprid näpus tagasi öppeosakona arupärima, et poisid  jätke jama - kultuuriteadustes veel tehnilist keemiat ei puudutata. Esimene reaktsioon ametnike poolt oli: ei saa olla, et see nii on.

Natuke siis vahetasime sönu, viisakalt ja naeratadades ja siis töi sülg ühele körgemale ametnikule idee kopsust ajju,  mis neid endid (öppeosakonda) muidu nii uimaseid tegelasi eriti kiirelt tegutsema pani.
Asi järgmine: mina teatasin, et doktoritöö kriban filosoofias (igal kursusel ja ainel on siinmail oma 3kohaline kood). Ja keegi tarkpea oli nüüd üle-Austrialise filosoofia koodi andnud/pannud ühele Linzi  ülikooli magistriöppe programmile.
Masinad, targad nagu nad on summeerisin need 2 fakti MINU papritel, mis siis väljendus järgmiselt: kultuuriteaduste doktorant kribab doktoritöö majandusinseneri teadustes tehnilisest keemiast. 

Müstika - aga vöitlus öigluse eest jätkub!