Naised saunas rääkisid.

Vabariigi sünnipäeva ja üldse igasuguseid tähtpäevi ikka vanade eestlaste kombe kohaselt on kaunis puhta ihuga pidada. Nii sai siis pühaba ettevöetud üle pika aja saunamaailma külastamine.
Nujah, niisama sauna siin ei saa (omal pole) ning sellisest saunast nagu Eestis, vöin vaid unistada. Seega, saunamaailm on kommertsettevöte, kus basseine ja muid ninnunännu värki nagu muda. Saunasid ise juba 5 kuni 10. Need jagunevad väljas olevateks hüttideks, kus erinevad temperatuurid ja kui kord ette näeb vee lajatamist kividele, siis  leiliviskamiseks eraldi personal ning siseruumides olevad ruutmeetrised kambrikesed. Mul muud häda olegi, valisin sellise pool inimtühja lava ning jäin suurest pimedusest ja önnetundest omaette logeledes mediteerima. Ja siis see juhtus: kaks kahekümndendates eluaastates noorsanti ilmusid sauna. Ega muud olegi, kui vaid nende suukesed ka sekunidks kinni seisnud oleks!
Pagan, küll ikka kannatab kohalik rahvas raske mölapidamatuse vormi käes. Minu önneks, hakkas noorsantidel vist soe ja nad lahkusid. Ma mötlesin ka puumajaks kutsutavat sauna kaeda. Selle eripära oli, et siin saunanaine (palgaline leiliviskaja) teatas, et nüüd algab metsameditatsioon (cdlt lastakse jutujest, mis mulle vaid närvidele käis) ja selle aja jooksul (15 min) peaks saunalised oma suukese koomal hoidma!
Saate aru: see on ainus kord, kui juhitakse tähelepanu sellele, et austerlased ei lobiseks möttetult!
jah, saunalised töesti hoidsid oma suumulgud koos, aga cd lobises omaette ja rahust oli asi kaugel. Kuid peale välibasseinis mulistamist sai eesmärgipäraselt ihu puhtaks, mis oligi ettevötmise eesmärk. :)

Kaablikauplemine

Lumeseest tagasi tsivilisatsioonirüppe ehk teretulemast tagasi büroo ja mulle eraldatud nimelised ruutmeetrid. Tänane päev läheb jälle annaalidesse kirja kui "vöitlus oma olematute öiguste eest". Teadupärast juba eelmise aasta oktoobris tegid elektrikud nalja tööajal ja kärsatasid ülikooli ITi-vara ning muid bürooeluks nii vajalikud masinad teistpoolsusesse.
Etskae, juba täna (s.o. veebruari teine nädal) jöudsid asjad nii kaugele, et raal, molu, klaver, rott said köik korraga lauapeale laiali  lükatud  nagu puzzle tükid ning  kuna  uus raal oli tulnud ITosakonnast tuunimiselt, siis ma töesti sinisilmselt arvasin, et neid vidinaid ei pea ma enam omavahel uuesti tuttavaks tegema, vaid saan asuda pilli sihipäraselt kasutama. Aga no ei saa nii lihtsalt: selline tühine asjandus nagu kaali teema hakkas hommikul kohe esimest viiulit mängima.
Esiteks, ITi osakond oli mulle "kaasavaraks" andnud molu  vooluvörku ühenamiseks ettenähtud kaabli küll, aga see oli Ameerikale iseloomuliku 3 vardaga ehk siinmail vöin ma sellega vaid tiigile tekkinud jääd löhkuma minna. Itiosakonna "tuunija" veel vaatas mulle nalja täis silmadega otsa ja küsis - mis ma sellest kaablist kaasa vean? No ikka, pööritasin silmi ja teatasin, et ise teite kolleegi kleepisid selle mulle raalikastil kaasa! Sell teatas, et neid kaableid annab ITi osakond lahkel käel tasuta välja, vaja vaid järgi minna. Mida ma ka loomulikult tegin!

Teiseks, kaabel molu ja raali ühendamiseks. Mina nimelt vötsin vana analoog-kaabli, mis molule sobis ja üritasin seda tuunitud raalile siis sappa panna. AGA no ei sobinud. Köne vennast itiasjades-jagajale töi kiirelt selguse:on toimunud väikene muutus kaablite suhtes, ja köige eelduste kohaselt vajan ma DVI kaablit. Ahah, ütlesin vaid - sama hea oleks olnud, et vend mulle miskis udrimudri keeles mida iganes öelnud oleks.

Kuna ma siiski tahtsin täna oma raali büroos tööle saada, uurisin puuduvate kolleegide riistapuid ja pännasin siis ühelt kaabli ära, et vähemalt löppude löpuks asi edasi läheks (teadsin, et kolleegi ei ilmu tänase päeva jooksul teps mitte).

Nagu vanarahvas ikka ütleb. ära höiska enne öhtut! Ma juba lootsin, et nüüd - kaablid olemas, pill laual kokku pandud annan tööle tuld! Tutkit - minu tuunitud raal ei lasknud mind kusagile. Köned ITiosakonda töid vaid selguse, et patsiga poiss (sel juhul küll paari kulmurönga ja blondeeritud siilisoenguga) sell tuli mulle külla ning avastas, et jah, viga ei ole minus, vaid raal vaid osaliselt tuunitud! Nii ta siis pilli näppis tubli tund!

Kui tuunimine ühele poole sai, uurisin, et miks mulle pole öiget DVI kaablit kaasa antud. Sell teatas raskes murrakus: tead, ühenduskaabel on moludel kaasas - aga molud ning raalid tellitakse eraldi. Millegipärast arvab keegi, et nii lahe on osta vanade pesadega (tegelikkuses 2 erineva pesaga, aga vaid analoogkaabel kaasas) molusid ja vaid uue pesaga raale soetada, mis löpp-kokkuvöttes viibki välja selleni, et DVIkaablitest on suur defitsiit majapidamises.
Terve ülikooli peale on 1 inimene, kes neid kaableid haldab (ta kirjutas mulle vandeseltslaslikult kodaniku nime ja tel numbri peale mu tungivat pilku paberile) ning soovis önne ja edu selli tabamisel DVIkaabli kauplemiseks. Ja läinud ta oligi! Lahkudes vöttis kaasa tunnistusmaterjali selgitamaks, milline kolleg talle silma sisse valetanud oli raali tuunimise teemal... 

Mina tegin lühirännaku körgelt haritud ja mitmetiitliga mehe juurde ja ütlesin: hangi kaabel üks köik mis hinnaga, siin on nummer ja nimi, vajadusel ähvarda! ning arvake ära, kellel on nüüd ülikooli viimane vaba DVIkaabel  :D

Mõistan meeste muret.

Täna siis see päev kui mul avanes võimalus aru ja osasaada meeste murest – kuidas auku leida.  Teoorias tugev igaüks, aga vat kui tegudeks läheb, siis selgub tõde – isegi päise päeva ajal on raske praktikas auku leida. Oled küll nägija, kuid kompad kui pime.
Niisiis, üksi hakkama ei saanud, tuli kahekesi üritada. Võtsime appi kõik käed ja osaliselt ka jalad, aga auk  oli endiselt peidus. Väänlesime, pingutasime, keerasime, painutasime – no ei leia auku!

Lõppmäng kujunes pigem sarnaseks „katse – eksitus“ meetodiks. Usun, et naaber sai kõhutäie nalja meie kaheheitluse jälgimisel (juhul muidugi kui ta seda tegi). Päris kamasuutrasse siiski ei pidanud laskuma. Nii ruttu kui võimalik asus akutrell  oma osa täitma, mis kiirelt ja suurema kärata sündima sai! 

Ja nüüd ongi mu esimene postkast siis majaseinale kinnitatud. Kas ka kõik kruvid oma tüüblitega vooderatatud augud leidsid, jään vastuse võlgu, nagu öeldud: augu leidmine on otsija mure!

Mis auku te õige mõtlesite, et me kahekesi varahommikul siis otsisime :P ?  

Kultuurikuulutaja kunst(i)udus

Tegin siis eksperimentvisiidi modern-visuaal-kunstimaailma, kuna kunst tuli ju lausa koju kätte (http://www.linz.at/kultur/61090.asp : Tallinz). Tallinna ja Linziga on mul ju omaette suhted, seega huvi oli tekitatud juba kahe linna nime kombinatsioonist.Vahemärkusena olgu öeldud, et moodsas visuaalkunstis ma ei orienteeru - lähtun faktist ja subjektiivsest arvamusest: meeldib (huvitav) : ei meeldi (aaa...mis ses nüüd on?). Niisiis, Linz oli Euroopa kultuuripealinn aastal 2009 ja Tallinn 2011. Löpp-produkt järgmine - 2 eestlannat ja 5 austerlast (nii nais- kui meessoost) külastasid erinevatel aastatel neid linnu ja nende tähelepanekud on nüüd aluseks kunstitaiestele.
Ma toon välja vaid paar fakti, mis mulle kui kohalikule (ma olen ja jään eestlaseks) nönna tavapärane tundub, aga siinsetele pärismaallastele kui miski eriskummaline on.

 Esiteks, mainis kuraator ära Eesti elektroonika-itimaailma edumeelsuse ja et Eestis on maailmas ainulaadne "liiklusmärk" hotspot - tasuta wifi (kes ütles, et tasuta löunaid ei ole :P).
Negatiivse varjund anti vanalinna politsei kaameratele (paar kaamerat oli isegi fotodele jäädvustatud ja kunstiteoseks titutleeritud). Ma ei hakanud massist höikama, et kas turistidele korraldatavad kotijooksud oleks "postiivne" variant?

Rotermanni kvartalist ja üldse Kaubamaja ümbrusest tegi üks austerlanna sellise video, mis mulle meenutas multikat "Klaasikillu mäng". Taustamuusika heliteoas kellelt muult kui mu isikliku sugulase Errki-Sven T. sulest.
Noor visuaalkunstnikuneiu oli nii sillas, kui kuulis, et olen eestlane ja et veel EST sugulane, et viskas vaat et silda minu kohalolekust. Ma ütlesin, et tema videoinstallatsioon mulle meeldib. Teoseks olid fotod Rotermanni kvartali hoonetest ja kaupsi ümbrusest, mis olid ära hakitud ning liikumisse pandud, mis omakorda tekitasid vanalinna silueti. Aga önnetuseks, kohalikud ei tea ju veel Tallinna kilukarbi siluetti ja see seos vöib jääda neil tabamata.

Mustamäe karpmajad said ka kuntsiobjektideks. Kes oleks vöinud arvata, et päikese liikumisest tingitud varjudemäng betoonil annab aluse kunstiks? Hah, selleks läks jällegi vaja austerlast, kes vöttis betoonist lähivötteid (nagu kuumaastik) ning ühe terve päeva on filmitud suvalisi aknad (nende avamine, kümned Sati-pannid, kaardinate liikumine jmt sinna hulka). Ja voila, installatsioon missugune - kui mälu ei peta, siis väga tabava nimega isegi - Grau in grau (hall-hallis).

Minu suurima üllatuse argipäeva objektidest said vanalinna teetöketena kasutatavad kivist linnud (tuvid). Austerlaste jaoks olid linnud teel nönna erilised, et nad kohe ei suutnud arusaada, miks on linnu skulptuurid tee peale laotatud? Kuidas küll kunstiga eestlased ümberkäivad :P 
(ma siis vaikselt nurgas jälle itsitasin ja hetk hiljem surmtösise näoga kohalikele seletasin oma tutvusringkonnas nö tuvide ilu ja praktilisuse kombinatsiooni).

Öhtu löpetasin kesk kuuski (justament, üks 20 ruutmeetrine ateljee oli täidetud söna otseses möttes maast laeni ulatuvate naturaalsete kuuskedega, vöib-olla ülejäägid jöulumüügist). Päevavalgus oli väljapoole peletatud ning kusagilt nurgast miski valgusallikas nagu auto esitulelatern ühesuunalist tuld sihtis. Ja siis täitus tuba keemilise tossuga, mis kas tahtmatult vöi sihilikult lehkas uriinile nii äravahetamiseni tuttavalt. Olin kui siil (s)udus - täitsa kodune tunne!

Vahetult kuseste kuuskede keskelt väljununa, leidsin eest noorte wannabe kunstitegelaste keskelt, kes inglise keeles midagi masteri ja magistri öpingute erisuse teemadel sooja auru suust välja ajasid, Kui täheldasin, et noorisandad üritavad oma mitteteadmistega ainsamale ja veel eestlasest neiule seltskonnas muljet avaldada, teatasin külma köhuga eesti keeles, et ainus vahe on ESCTs punktides, mille peale noorsandid vakatasid, eestalannast kunstnikunäitsik üllatusega möistis, et ruumis on ka eesti keele valdajaid peale tema ning hämmeldusest rohkem midagi öelda ei osanud.

Ja mina lihtsalt jalutasin ruumist välja teadmisega,et olin ka ühe kunsti-häppeningiga hakkama saanud :)

 

Lumi vöi asi - olukorrast riigis.

Ahoi, kahe tuhande kaheteistkümnenda aasta jaanuari esimene tösisem tööpäev siis Austrias kah kuidagi ühelepoole saadetud ning kuna Eestis on uudiskümnise ületanud teade Austria lumekaosest, siis ma ei saa kuidagi vaiki olla vastaval teemal, vöttes veel arvesse kergelt ärevaid telefonikönesid vöi ekirju küsimusega: kas juba upute.
Esiteks, see lumekaos on vaid ühel liidumaal (Vorarlberg), ikka seal kus asuvad körgeimad Alpi tipud. Mina isiklikult baseerun ca 600 km kaugusel sellest. Muideks, Ülem-Austrias on ka laviinioht (5 palli skaalal 4 punni), aga see selleks.
Tegelikkuses, kaosest on veidi palju rääkida, sest austerlased ise ei paanitse: lumi mägedes on ju eelduseks, et turismiralli täieshoos kestaks. Suuremat meelehärmi tekitas neile see, et 2 orkaani tekitasid olukorra, kus ajuti oli moodsaaja köik mägedes möeldavad liikumisvahendid saamatud tuisu vastu (laviinid matsid tee auto- ja rongiliikluseks, tuul takistas helikopterite lendu). Ja sellest tingituna hakkasid igavlevad (välis)turistid paanitsema. Jama oli tingitud sellest, et just nende kahe olilisema hooaja avanädalate jooksul avanesid taevakraanid ja hakkas valgegt kraami pudisema ning seda tuli ikka südamest (ööpäevas meetrijagu). Ja siis töusis tuul, mis seiskas töstukid ning juhul kui mäe otsas püsti seista suutsid siis näha ei olnud midagi peale lendava valge puru. 
Tösisem probleem kohalike jaoks oli selles, et turistide ära- vöi juurdevool  luksus suusakuurordites (Lech ja Zürs), oli häiritud.
Kuid nagu kohalikud uudised kajastavad, on olukord enam-vähem saadud juba kontrolli alla.
Tuule vaibudes said superrikkad helikopteritega Zürichi lennujaama toimetatud (sest see on lähim lennujaam), rongiliiklus on asendatud bussidega kuni homseni ning söjavägi taidleb laviinide kontrollitud "alla tulemisega" - st lumemassile pannakse pomm söna otseses möttes saba alla.  

Aga mina sahistan vaikselt ülepäeviti suuska enam vähem lauskmaal  ning tunnen röömu sellest, et könniteed elamise ümbert lumest rookima ei pea - sest lund sajab vaid teatud körguses :)

Ma tean, mida sa sööd.

Möeldud - tehtud: mu selle mööduva aasta viimane sissekanne tuleb jällegi toiduteemaline, detsember teadagi annab omaosa söögiorjuse kummardamisele. Seekordne kirjatükk tuleb kui lapitekk ülevaatlikult sugulastest, sest märkasin tänu "näguderaamatule", siis enamus mu tuttavaid-sugulasi ja muid sulelisis postitas teateid detsembri neljandal nädalal enamuses vaid toidteemadel.
Suguvösas on nii ametlikke kui isehakanud söögitekitajaid.
Mu ainumas vend - va nobenäpp, on saanud detsembri jooksul osavaks kringli tekitajaks. Kuulates esimest korda tema katsetusi, sai rohkem kui nalja, sest ta nimelt alustas kringlitaigna tegemisest sellest, et pani pärmi mikrolaineahju "sulama"... see oli selline löplik sulamine.
Aga vend ei jätnud jonni. Peale käki manustamist, unustas ta ennast interneti kolama ja muuseas leidis miski blogi ülestähelduse, kuidas leige piim pärmile soodsalt möjub. Loetud tehtud, ja sellest hetkest alates saadab vend mulle ettehoiatamata pildimaterjale oma järjekordsest üllitisest (tavaline rosinakringel on ju nii out), seda teeb ta vist juba kinni silmi. Igatahes naissoost kolleegid said jöuluks maitsta singi-juustu varianti, mina tellisin öuna-kaneeli varianti- ja juba ta sai ka sellega hakkama. Igatahes-igatahes - mida veel vöiks tahta, kui et järgmisel korral lennujaamas otse ahjust mitte-rosina kringliga vastas oldaks :)

Üks mu mitme tädide tütardest postitas pildikese teatega, et seapraadi-hapukapsast-verivorsti saab köikjal manustada jöuluajal, tema läks "lihtsama" vastupanu teed ja voila - sushi temaatiline jöululaud oligi valmis ja jäädvustatud. Pole paha - isegi temaatilised pulgad ja sake ei puudunud vist ;)

Ema mul sai hakkama imetükiga - saatis MMSi (loomulikult ilma igasuguse ettehoiatuseta) pildimaterjali oma jöulusaiast (mhmmm, kohupiima kodusai).

Isa panustas enamasti oma vedelale toodangule, mis sooja ilma töttu ei taha kuidagi küpseks saada. Vöib isegi juhtuda, et kui Eestisse "öigel" ajal satun, saab ka "Pärnu rose" rohkem kui supilusika täie manustada.

Ise ma hullasin jöuluajal lambalihaga (sellest olen ma endiselt vaimustuses) ning homse öhtu loodan mööda saata hirveliha seltsis. Jöulust veel nii palju, et kuna ma streikisin ja poes enne ei käinud (siin nimelt on ju riiklike pühade aegu KÖIK poed suletud), siis jöululaud oli askeetlik : tükike roosakat lambapraadi, viie  ahjukartuli seltsis pohlamoosi ja ananassi garneeringuga. Vähemalt pudel sampust oli ununenud külmkappi, mille me tänutundest abikaasaga küünla valgel ära lahjendasime.
Hirvel veab, ma vötsin talle ka veidi löhekala ning näkileiba seltsi :)

Kohalikud teadupärast manustavad endiselt oma küpsiseid söögiks ja söögi alla. Andku minna!

Igatahes, mida iganes te 31.detsembril ka hamba alla panete, soovin teile kaunist  maitse ja elamuste rohket uut 2012. aastat

Kärsavorsti saladused

Eile sai siis Austria suuruselt 5. väikeses aga siiski linnas, Welsi (45000 elanikku) christkindlmarktiga tutvutud. Lühidalt, asi oli kompaktne, vaid ca 15 osmikut (aga kenakesed, täispuidu ümarpalkidest), millest tubli kolmandik pakub miskit soojendava (alkoholiga) vedelikku (erinevate nimede all, aga sisu jääb samaks) 2,50 euri tassi eest ning hamba alla vorstikesi. Kuna mu kohalikust maakast kursaöde ei osanud vastata küsimusele, miks süüakse kärsanud naturaalsoolikas vorstikesi ning et tegemist ei ole mitte vöimaluse vaid kohustusega, siis peale esimest soojendavat tassitäit tegin enda välismaallase oleku "kindlaks" ning hakkasin inimesi küsitlema: et miks süüakse vorstikesi jöuluturul.
Kui eestlastlelt avalikus kohas pärima hakata, et miks sööte just siin ja praegu tatraputru (näiteks Tammsaare pargis Tallinnas), arvan, et ma saaks mitte ainult pahaselt pörnitsevate pilkude osaliseks vaid ehk ka peksa. Teades, et austerlased on lobamokad ja mul uudishimu teadmisjanu, siis tegingi järjekordse eksperimendi.
Kohalikud olid nöus, et ma nende praevorste öhtupimeduses pildistan, möni pakkus kohe, et mis pildistad - vöta ikka suutäis prooviks ka! Ma jäin enesele kindlaks ning piirdusin fotoga.
Ning enamus küsitletuist teatas pühalikult: ma ei tea, miks vorsti süüakse. Möni pakkus, et on mugavam ja odavam kui snitsel.
Öhtu edenedes ja  minu  suure önnetunde tekkeks selgus peale mitmendat tassi soojendavat vedelikku ka siis töde traditsioonide kohta: esimest adventi tuntakse siinmail ka "praevorsti pühapäeva" nime all. Lühidalt on kärsavorsti loo tagamaa loomulikult loogiline: enne jöulu taludes tehti ikka loomadega 1:0 keda üle talve pidada ei suudetud ning liha oli seetöttu suuremas koguses olemas ning seda tuli ka tarbida "kiirendatud" korras. Veidi emotsionaalsema lugu aga järgmine:  perekondades ikka tuleb ette tülisid ja kraaklemist.
1. advent (ehk kärsavorsti pühapäev) on siis selline kuupäev, kui tülitekitajal on vöimalus oma patt andeks saada, kutsudes kogu pere- ja sugulaskonna kokku praevorsti söömisele. Et siis just vorsti söömisega loetakse tüli löppenuks ja asi ants. Müstika - ma panen ikka pildi ka, et ikka arusaaks!
 

Muidugi, pildistamise löpetamisel pidin ju ka selgitama oma päritolu ja siis selgus, et Eesti ei olegi nönna tundmatu. Keegi kohalik olla käinud Eestis ja saanud (ma eeldan) praetud viinereid hommikuks (täpsemalt nimelt ei suutnud kohalikud mulle pakutud söögiollust kirjeldada). Ning praetud viiner hommikusöögiks oli austerlasele rohkem kui vastuvöetamatu! (ehheee, pole ju tegemist jeesuslapseturuga!)
Vaat sellised lood siis siinpool sood kärsavorstiga. 
PS: vorstisööja peab olema osav - sest kahvlit/nuga ei pakuta, vaid puidust miniharki ja leivakääruga peab asja ära ajama.