Jah, nui neljaks, aga mina keetsin maikuus moosi :) söna köige otsesemas möttes. Asi lihtne kui mitte lausa loogiline: seisis mul ju sügisest saati paar purki nii väiksemat kui veidi suuremat (kuueliitrine näituseks) toa pimedamas nurgas, vaikselt, omaette, ilma liigse tähelepanu vajaduseta vöi kadedai pilke enese peale tömbamata. Aga nüüd said nendest öhtutähed, sest sisu - ega need purgid siis tühjad polnud - sai ära lahjendatud. Ma nimelt villisin "eluvee" pudelitesse ning tekkis lihtsalt küsimus, mida "küpsete ja lisanditega" ebaküdooniatega peale hakata. Niisama nosimiseks on nad nätsked (ja laksuall peale köige) ja siis, eksperimenteerija nagu ma ihu ja hingega olen, jäid mu silmad pruunidel banaanidel peatuma (mina nimelt söön pigem rohelisi kui pruune banaane). Idee-möttel oli minu jaoks ilmet rohkem kui rubla eest: lükkasin suure poti tulele, veidi vett ka pöhja ning juba lendasidki suures kaares banaanid koortevabalt ebaküdoooniatega kümblema. Ei miskeid lisa vürtse, mu eluvesi baseerub niikutnii suhkru, nelgi ja chilli-omavolilisel segul. Olin kui väike nöid, elamine löhnas kui oriendi turg (ma pole küll käinud, aga mötlen, et nii on). Keerutasin oma puulusikat ja ootasin-vaatasin, mis juhtuma saab. Poole tunni jooksul oli banaan molekulaarosakesteks lagunenud, rohkem polnudki vaja. Vötsin poti tulelt, surusin peenestamis nuia sisse. Käis köva kriuksumine, aga nuia tahtmine jäi peale: moos vöttis ilusa ühtlase sametise ning kollase jume. Ja milline hurmav maitse sel taaskasutus moosil on. kes julgeb, teeb järele :)
Tuesday, May 21, 2013
Monday, May 6, 2013
Eksperimentaalsed sahkerdamised
Alustaks siis köigepealt juustu teemadel. Nagu ma mainisin, siis ei ole mötet pakkida kallist (mitte ainult rahalises möttes) juustuvariante käsipagasisse, sest Brüsseli öhuruumikontroll koristab nad teilt lihstalt ära. Ütleks jah,et kuna oli löuna-aeg, siis ma oleks need palakesed vabalt, istekohta otsimata, ka ära süüa, aga vot selle peale ei tulnud tublid ja asjalikud euro öhuruumiametnikud. Nii lendasidki suure kaarega minu kitsejuustukettakesed nagu litrid rohelisse, 150 liitrisesse prügikonteinerisse... niuks...
Samas, Prantsuse (väga maitsev muideks) tihedama konsistensiga lehmajuustu kettake tunnistati lennukölbulikuks. Egas midagi, viva la France.
Peale subtroopika saabumist, tegin südame kövaks ja löin labida mulda! Viis tundi rassisin eesmärgiga küüslaugule, tomatile, redisele ja paprikatele vabakasvatuspind saada muidu nii suurelt laiutava murulapi sisse. Ei saa salata, üle aastate oli mul järgmistel päevadel lihasvalu sellistes kohtades, mida ma ei teadnudki endal olevat. Säh sulle sahkerdamist.
Aga nüüd maikuus on mul kibedad ajad. Nagu eile mulle lähisugulane telefoni teel kokkuvötvalt vabal viisil lausus: minu aiandusalane inorants on transformeerumas eksperdi taseme poole. Ei ole siin midagi, mul juba kaks korda on olnud vajadus muru tagasilöigata ja kuna esimene kord oli alles nädala eest, siis kompostikast on alles täis rohelist soga (ussid usinasti sees sukerdavad, käisin piilumas).
Ma siis pikalt mötlemata, uhasin niidetud rohumassi pöösaste alla naadile seltsi, et naadil kah veidi "tegevust" oleks. Ühtlasi istutasin oma eksperimentaal-peerale radiccio salatit (vaatame, kas mina ka salatit saan vöi on vaid tigude orgia), sekka paar tuusti maitseaineid nagu roosmariin ja tüümian ning pöösaste alla ka veel metsast kaasahaaratud karulaugu tuuste.
Eelmise nädala peale Viiniskäiku kui Draakonipoisid inglise keeles kohalike meeli ülendasid, jäi mulle aianduspoes näppu ka veel bordoopunane iiris (mille loomulikult saama pidin) ning abikaasa lemmik brokkoli seltsiks tumelilla basiilik. Brokkolile pidin tegema ka uue eksperimentaalpeenra, mille kujundasin Keukenhofist saadud muljetega vastavalt: miinus üks korrus kuulub küüslaugule, ning null korrus brokkolile. Igatahes, amselid (miskid kuldnokataolised sulelised) tuuseldavad usinasti ka seal peenra lähedal, sest miskid kahtlaselt rammusad vastsed on seal...ma kaevamise käigus avastasin. Amselid on ka usinalt käsis pesaehitusprojektiga elupuuheki sees - igatahes on karm tihe lennuliiklus aknataga!
Tulpidega on see aasta mul veidi lahjad lood - kui eelmisel aastal oli rohkem öisi, siis see aasta esinevad tulbid teemal lehemass. Koha hakkavad maasikad endast öitega märku andma.
Samas, Prantsuse (väga maitsev muideks) tihedama konsistensiga lehmajuustu kettake tunnistati lennukölbulikuks. Egas midagi, viva la France.
Peale subtroopika saabumist, tegin südame kövaks ja löin labida mulda! Viis tundi rassisin eesmärgiga küüslaugule, tomatile, redisele ja paprikatele vabakasvatuspind saada muidu nii suurelt laiutava murulapi sisse. Ei saa salata, üle aastate oli mul järgmistel päevadel lihasvalu sellistes kohtades, mida ma ei teadnudki endal olevat. Säh sulle sahkerdamist.
Aga nüüd maikuus on mul kibedad ajad. Nagu eile mulle lähisugulane telefoni teel kokkuvötvalt vabal viisil lausus: minu aiandusalane inorants on transformeerumas eksperdi taseme poole. Ei ole siin midagi, mul juba kaks korda on olnud vajadus muru tagasilöigata ja kuna esimene kord oli alles nädala eest, siis kompostikast on alles täis rohelist soga (ussid usinasti sees sukerdavad, käisin piilumas).
Ma siis pikalt mötlemata, uhasin niidetud rohumassi pöösaste alla naadile seltsi, et naadil kah veidi "tegevust" oleks. Ühtlasi istutasin oma eksperimentaal-peerale radiccio salatit (vaatame, kas mina ka salatit saan vöi on vaid tigude orgia), sekka paar tuusti maitseaineid nagu roosmariin ja tüümian ning pöösaste alla ka veel metsast kaasahaaratud karulaugu tuuste.
Eelmise nädala peale Viiniskäiku kui Draakonipoisid inglise keeles kohalike meeli ülendasid, jäi mulle aianduspoes näppu ka veel bordoopunane iiris (mille loomulikult saama pidin) ning abikaasa lemmik brokkoli seltsiks tumelilla basiilik. Brokkolile pidin tegema ka uue eksperimentaalpeenra, mille kujundasin Keukenhofist saadud muljetega vastavalt: miinus üks korrus kuulub küüslaugule, ning null korrus brokkolile. Igatahes, amselid (miskid kuldnokataolised sulelised) tuuseldavad usinasti ka seal peenra lähedal, sest miskid kahtlaselt rammusad vastsed on seal...ma kaevamise käigus avastasin. Amselid on ka usinalt käsis pesaehitusprojektiga elupuuheki sees - igatahes on karm tihe lennuliiklus aknataga!
Tulpidega on see aasta mul veidi lahjad lood - kui eelmisel aastal oli rohkem öisi, siis see aasta esinevad tulbid teemal lehemass. Koha hakkavad maasikad endast öitega märku andma.
Tuesday, April 23, 2013
Keskeuroopa röömud pildimasinast
Vaat sellised asjad jäid minu pildimasinasse väljasöidul :)
Isegi Käsna Kallel (Sponge Bob) on omanimeline tulbisort
Brüsseli kolmas nörgapöieline ;)
Aprill Pariisilinnas kuues vaatuses:
kell 10.32
Kell 11
Löunatuuris
Peale muhumantli trehvangut
See vaade tundub tuttav...
Siis kui vihm juba kauem sorisenud oli, naeratus siiski jääb...
Ja nüüd midagi minusugustele tulbifetishistidele:
Veepiisa jahil:
Taust on omaette kunst :)
Lihasööja tulp?
Ma olen tulp, mitte kibuvits.
Roheline valgega
Nii ilus, nii kirju...
Poos nummer kakskümmend kaks
Minu lemmik
Üks sort, kaks lahendust.
Kui vaid saanuks, oleks ma end öitemerre heitnud...
Teema sel aastal: Suur-Britannia
Ma olen roos.
Aga tulbid ruulivad ikkagi...
Nii sees kui väljas...
Paar roosiöit kah sekka
Taaskasutus-vöimalus
Hollandi idüll turistidele
Uksekse Montmartri platvormil
Stocleti villa Brüsselis (Hoffmann & Klimt)
Väljaspool ametlikke piire
Aiandushuviline...
Paar orhideed ka sekka...
Pilk Montmartre kalmistule
Sunday, April 21, 2013
Keskeuroopa röömud
Saabusin parajasti pooltatisest vihmatibutavast, kuid pehmekliimalisest Brüsselist pooltroopilisse Zürichisse, kus päike halastamatult lööskas minu musta fliisi peale. Oli + 25 kraadi, 15. aprill kell 16.53 aastal 2013.
Nagu Agu Sihvka ütleks, et asjale pihta saada, tuleb alustada algusest. Kevad teadupärast siis 2013. aastal otsustas keskeuroopa oma röömudest, lühidalt öeldes, ilma jätta. Kevad, naljanumber, lihstalt jääb vahele, sest midagi muud ma küll ei oska olukorra kohta hetkel öelda: kui ma eelmine neljapäev enne kella kuut hommikul söidule asutasin, oli öökülm veel päevakorral ja kohaliku austerlased röömustasid, et pluss 7 on juba "soe", siis tagasisaabudes esmaspäeval oli kell 20 Viini Westbahnhofis ikka veel pluss 20 kraadi, mis eestlasele ju lausa südasuve kuulutab. Aga, siis asjast endast ka.
Nagu öeldud, olen avastanud teatud keskeuroopa eelised nagu näiteks 5 päeva jooksul 4 riigis (sh konkreetselt miskis linnas pikemalt) viibimine, ilma suurema logistilise pingutuseta. Minu tibudetalutamine ülikoolis hakkas finishisse jöudma ning kuna vaimu-akud vajasid täiendamist, hellasin söpsile euroopa pealinnas Brüsselis, ettepanekuga teda taaskord plaaniväliselt, aga seda intensiivsemalt, külastada. Tema oli möttega rahul, mina tegin omapoolsed ettepanekud veel naaberriigi pealinna Pariisi ning tulbifetishistide kogunemisaia Keukenhofi külastamiseks. Jällegi, Silja oli nöus mind talutama ja transportima. Voila - mu pikendatud nädalavahetus vöiski alata.
Lennud Brusse olid sündmustevabad. Kui teil austatud lugejad nüüd tekkis küsimus, miks lennud, siis küsimus oli finantside väljakäimises - nimelt, mul oli valida kas 200 raha ja vahepeatus Münchenis/Zürichis vöi 2000 raha ja otse Brusse ja tagasi. Eks igaüks teab oma rahakoti seisu paremini.
Kuna ma Brus olin juba korra vähemalt viibinud, siis külastasin oma lemmik nörgapöielisi-tegelasi linna erinevatel tänavanurkadel. On nimelt lisandunud ka koer. Seega, kellel Bru päevakorral, nöudke pissiva koera näitamist! Ma pole veel pilte fotomasinast allalaadinud, aga küll ma jöuan neid siia riputada.
Ilmaga oli seekord piisavalt tegemist: reedel, minu vabameelne Stoclet'i villa otsing. Klimti Gustav ju maja sisekujunduse disainer (Klimt mulle alati hingelähedane olnud) nii ei takistanud mind seekordki vihm, mida jätkus ja tuli hooti piisavalt suurte sahmakatega. Aga vihm tingis vihmakeebi vahelduvaeduga selga tirimise ja jälle ärakakkumise, mis muutus tüütavaks.
Kui Stoclet (villa ei ole avalikkusele avatud, suur kurbus) ja nörgapöielised olid külastatud, tuiasin niisama linnas - korraga köne, et vaja Silja juurde tormelda, sest poolakast torumees boileriga uksetaga. Hüppasin metroosse, mis oli omaette elamus (nörganärvilised ja hella haistmismeelega - hoidke parem eemale!) ning olingi poolakaid kanseldamas. Tunni mööduses olin jällegi oma aja peremees - lubasin endale veel Bru erinevaid tänavanurki.
Laupäev möödus Pariisis, sest Brust saab 1,5 tunniga väga mugavalt rongiga Pariisilinna. Pileti saab online orgunnida ja ikka kehtib moto: mida varem ostad, seda odavamalt saad. Minu arvates olid need eurod väga hästi investeeritud:) Igatahes, tubli 10h jalgsimatka tegime selles linnas - ikka köik vaatamisväärsused vaikselt, aga stabiilselt said äravaadatud ja fotomasinaga jäädvustatud. Päevanael saabus löunapaiku, kui peale tuhandete asiaatidest turistide seast paistis hämaras La Fayetti kaubamaja eriskummaliste kingade osakonnas muhumustriline mantel silma. Ma algul arvasin, et on ekstra miski mannekeeninukk sinna kaupa osutama pandud, aga siis SEE liigutas end. Ja silma läksid üllatuses suuremaks kui Sveitsi viie frangiline münt: see ju "meie" Ilvese Evelin! hakka vöi paparazzoks, aga mul oli vale masin kaasas :/
Pariisi oli jälle igaveseks saatjaks muutuv ilm: kella 10 kuni 13 oli särav päikesepaiste, mis peale tunde kestnud pilvitust kella 17 tuuris muutus vihmasajuks. Sadu ei olnud raske, kui pidev tilkumine muutus tüütavaks. Minu Pariisi meeneteks said (peale paari foto muidugi) punane mantel Luxemburgi aia vastasest Tralala butiigist (eks ma uudisihimust nime suhtes sinna sisse hüppasingi) ning miskist nurgapoest leitud juusturattake ning eelmisest maikuust tuttav normandia cidre (1,5L plastpudelis Loic - väga eheda maitsega siider). Kuna Pöhjavaksali kohvik oli meile meeltmööda kaubast rohkem kui lage, külastasime rongi saabumiseni veel Maci - miskit nahavahele soojenduseks.
Olles küll peale südaööd Pariisist tagasijöudnud, oli siiski pühapäevane väljasöit Keukenhof Hollandis (iga tulbifetishisti igatsuspaik) päevakorral. Silja keeras vapralt rooli ja 2 tunni möödudes sulandusimegi teiste, tuhandepealisesse (ilma liialdamata) turistidest ja kohalikest koosnevasse, inimassi.
Minule kui tuntud tulbifriigile, oli see unelm. Olgugi, et kevad oli alles selles järgus, et väljas aias nägin vaid tulbi lehtedest koosnevaid peenraid, siis Willem Alexandri nimelises väljanäitusepaviljonis aeg lendas märkamatult tulbivariatsioone pildimasina mälukaardile salvestamisel. Nii kirju, nii pönev :)
Igatahes, Silja uitas koos Kadriga kusagil aia avarustes, korraks kohtusime, vahetasime muljeid ning jätkus mu eraklik seiklus tulbimaailmas. Pühapäeval ei sadanud vihma! Oli soe, + 22 kraadi kui me kella 19 tuuris Brüsselisse tagasi jöudsime.
Esmaspäeval läks mu lend tagasi pealelöunal, kasutasin vöimalust ja tegin tööd, sest akud olid ju jälle laetud :D Kella 11 hakkas sadama vihma (see enam mind ei üllatanud). Lennujaamas üllatas mind vaid öhukaitse (ma nimelt uurisin, ei ole tegemist tolliga. NB! kes mötleb Belgia vöi Prantsuse juustutööstust toetada, soetades juustukest ning transportides seda käsipagasis, siis see on möttetu tegu. Olgu vaid öeldud, teie ja juust ei lahku Bru lennujaamast sama sihtkohaga).
Nii olingi paari päevaga keskeuroopa erinevaid linnakesi ja linnu väisanud.
Nagu Agu Sihvka ütleks, et asjale pihta saada, tuleb alustada algusest. Kevad teadupärast siis 2013. aastal otsustas keskeuroopa oma röömudest, lühidalt öeldes, ilma jätta. Kevad, naljanumber, lihstalt jääb vahele, sest midagi muud ma küll ei oska olukorra kohta hetkel öelda: kui ma eelmine neljapäev enne kella kuut hommikul söidule asutasin, oli öökülm veel päevakorral ja kohaliku austerlased röömustasid, et pluss 7 on juba "soe", siis tagasisaabudes esmaspäeval oli kell 20 Viini Westbahnhofis ikka veel pluss 20 kraadi, mis eestlasele ju lausa südasuve kuulutab. Aga, siis asjast endast ka.
Nagu öeldud, olen avastanud teatud keskeuroopa eelised nagu näiteks 5 päeva jooksul 4 riigis (sh konkreetselt miskis linnas pikemalt) viibimine, ilma suurema logistilise pingutuseta. Minu tibudetalutamine ülikoolis hakkas finishisse jöudma ning kuna vaimu-akud vajasid täiendamist, hellasin söpsile euroopa pealinnas Brüsselis, ettepanekuga teda taaskord plaaniväliselt, aga seda intensiivsemalt, külastada. Tema oli möttega rahul, mina tegin omapoolsed ettepanekud veel naaberriigi pealinna Pariisi ning tulbifetishistide kogunemisaia Keukenhofi külastamiseks. Jällegi, Silja oli nöus mind talutama ja transportima. Voila - mu pikendatud nädalavahetus vöiski alata.
Lennud Brusse olid sündmustevabad. Kui teil austatud lugejad nüüd tekkis küsimus, miks lennud, siis küsimus oli finantside väljakäimises - nimelt, mul oli valida kas 200 raha ja vahepeatus Münchenis/Zürichis vöi 2000 raha ja otse Brusse ja tagasi. Eks igaüks teab oma rahakoti seisu paremini.
Kuna ma Brus olin juba korra vähemalt viibinud, siis külastasin oma lemmik nörgapöielisi-tegelasi linna erinevatel tänavanurkadel. On nimelt lisandunud ka koer. Seega, kellel Bru päevakorral, nöudke pissiva koera näitamist! Ma pole veel pilte fotomasinast allalaadinud, aga küll ma jöuan neid siia riputada.
Ilmaga oli seekord piisavalt tegemist: reedel, minu vabameelne Stoclet'i villa otsing. Klimti Gustav ju maja sisekujunduse disainer (Klimt mulle alati hingelähedane olnud) nii ei takistanud mind seekordki vihm, mida jätkus ja tuli hooti piisavalt suurte sahmakatega. Aga vihm tingis vihmakeebi vahelduvaeduga selga tirimise ja jälle ärakakkumise, mis muutus tüütavaks.
Kui Stoclet (villa ei ole avalikkusele avatud, suur kurbus) ja nörgapöielised olid külastatud, tuiasin niisama linnas - korraga köne, et vaja Silja juurde tormelda, sest poolakast torumees boileriga uksetaga. Hüppasin metroosse, mis oli omaette elamus (nörganärvilised ja hella haistmismeelega - hoidke parem eemale!) ning olingi poolakaid kanseldamas. Tunni mööduses olin jällegi oma aja peremees - lubasin endale veel Bru erinevaid tänavanurki.
Laupäev möödus Pariisis, sest Brust saab 1,5 tunniga väga mugavalt rongiga Pariisilinna. Pileti saab online orgunnida ja ikka kehtib moto: mida varem ostad, seda odavamalt saad. Minu arvates olid need eurod väga hästi investeeritud:) Igatahes, tubli 10h jalgsimatka tegime selles linnas - ikka köik vaatamisväärsused vaikselt, aga stabiilselt said äravaadatud ja fotomasinaga jäädvustatud. Päevanael saabus löunapaiku, kui peale tuhandete asiaatidest turistide seast paistis hämaras La Fayetti kaubamaja eriskummaliste kingade osakonnas muhumustriline mantel silma. Ma algul arvasin, et on ekstra miski mannekeeninukk sinna kaupa osutama pandud, aga siis SEE liigutas end. Ja silma läksid üllatuses suuremaks kui Sveitsi viie frangiline münt: see ju "meie" Ilvese Evelin! hakka vöi paparazzoks, aga mul oli vale masin kaasas :/
Pariisi oli jälle igaveseks saatjaks muutuv ilm: kella 10 kuni 13 oli särav päikesepaiste, mis peale tunde kestnud pilvitust kella 17 tuuris muutus vihmasajuks. Sadu ei olnud raske, kui pidev tilkumine muutus tüütavaks. Minu Pariisi meeneteks said (peale paari foto muidugi) punane mantel Luxemburgi aia vastasest Tralala butiigist (eks ma uudisihimust nime suhtes sinna sisse hüppasingi) ning miskist nurgapoest leitud juusturattake ning eelmisest maikuust tuttav normandia cidre (1,5L plastpudelis Loic - väga eheda maitsega siider). Kuna Pöhjavaksali kohvik oli meile meeltmööda kaubast rohkem kui lage, külastasime rongi saabumiseni veel Maci - miskit nahavahele soojenduseks.
Olles küll peale südaööd Pariisist tagasijöudnud, oli siiski pühapäevane väljasöit Keukenhof Hollandis (iga tulbifetishisti igatsuspaik) päevakorral. Silja keeras vapralt rooli ja 2 tunni möödudes sulandusimegi teiste, tuhandepealisesse (ilma liialdamata) turistidest ja kohalikest koosnevasse, inimassi.
Minule kui tuntud tulbifriigile, oli see unelm. Olgugi, et kevad oli alles selles järgus, et väljas aias nägin vaid tulbi lehtedest koosnevaid peenraid, siis Willem Alexandri nimelises väljanäitusepaviljonis aeg lendas märkamatult tulbivariatsioone pildimasina mälukaardile salvestamisel. Nii kirju, nii pönev :)
Igatahes, Silja uitas koos Kadriga kusagil aia avarustes, korraks kohtusime, vahetasime muljeid ning jätkus mu eraklik seiklus tulbimaailmas. Pühapäeval ei sadanud vihma! Oli soe, + 22 kraadi kui me kella 19 tuuris Brüsselisse tagasi jöudsime.
Esmaspäeval läks mu lend tagasi pealelöunal, kasutasin vöimalust ja tegin tööd, sest akud olid ju jälle laetud :D Kella 11 hakkas sadama vihma (see enam mind ei üllatanud). Lennujaamas üllatas mind vaid öhukaitse (ma nimelt uurisin, ei ole tegemist tolliga. NB! kes mötleb Belgia vöi Prantsuse juustutööstust toetada, soetades juustukest ning transportides seda käsipagasis, siis see on möttetu tegu. Olgu vaid öeldud, teie ja juust ei lahku Bru lennujaamast sama sihtkohaga).
Nii olingi paari päevaga keskeuroopa erinevaid linnakesi ja linnu väisanud.
Wednesday, April 10, 2013
Aprilli naljad
Paar vahejuhtumit märtsist kandsin üle aprilli. Esiteks, kuurisolek oli hea öppetund kohalikega hakkama saamiseks mis huumori tegemist puudutab. Minu lauanaaber armeekindrali autojuht Josef oli kuuri löppedes täitsa kurb, sest argiellu tuli tagasipöörduda ning Josef teatas kollektiivi juuresolekul niiskeil silmi: ta hakkab minust puudust tundma, sest nii palju pole ta enam ammu naernud.
Teiseks, köik teavad, kui igavad vöivad olla teoreetilised loengud. Tuttav füüsik kurtis oma rasket saatust, et ta peab 20nele! (mul on 250!) tudengile algkursust lugema ning, et esimesel kohtumisel teda (mees parimates aastates, kohaliku murraku perfektset valdajat, piisavalt pikk, viks ja viisakas) ignoreeritakse 99% tudengite poolt. Ma lahkelt soovitasin: tee huumorit. Selle peale füüsik ütles, et üks ameeriklanna olla talle soovitanud: "dress for success and fake the rest" (lühidalt: riided vali önnestumiseks, köik muu on völts niikutnii" vabas tölkes)
Mul tuli aga idee - aprillikuu teatud tuntud naljakuu. Nii ma siis mötlesingi ise enda tegevust loengusaalis veidi huvitavamaks (loe: elavamaks) muuta ning püstijala (stand-up) hetkekoomikaga sotsiaalteooriat tutvustada. Jah, see on mu uus öpetamise meetod: tudengi piisavalt piiratud maailmavaadet avardada läbi sub- ja multikultuurse vaatevinkli (näiteks selgitasin neile milliseid signaale saadavad nende riietusesemed vöi muud moodulised imevidinad teistele ühiskonnaliikmetele) ikka seda vaid eesmärgiga: peaasi, et iseendal huvitav oleks ning lootuses tudengeid mötlema panna maailma asjade üle kasvöi kaheks minutiks. Niisiis, on jäänud järgmine nädala huumorinurgakesed täita ja ongi halli massi liigutamine selleks korraks ühele poole saadud, vähemalt kuni eksamitööde lugemiseni :)
Teiseks, köik teavad, kui igavad vöivad olla teoreetilised loengud. Tuttav füüsik kurtis oma rasket saatust, et ta peab 20nele! (mul on 250!) tudengile algkursust lugema ning, et esimesel kohtumisel teda (mees parimates aastates, kohaliku murraku perfektset valdajat, piisavalt pikk, viks ja viisakas) ignoreeritakse 99% tudengite poolt. Ma lahkelt soovitasin: tee huumorit. Selle peale füüsik ütles, et üks ameeriklanna olla talle soovitanud: "dress for success and fake the rest" (lühidalt: riided vali önnestumiseks, köik muu on völts niikutnii" vabas tölkes)
Mul tuli aga idee - aprillikuu teatud tuntud naljakuu. Nii ma siis mötlesingi ise enda tegevust loengusaalis veidi huvitavamaks (loe: elavamaks) muuta ning püstijala (stand-up) hetkekoomikaga sotsiaalteooriat tutvustada. Jah, see on mu uus öpetamise meetod: tudengi piisavalt piiratud maailmavaadet avardada läbi sub- ja multikultuurse vaatevinkli (näiteks selgitasin neile milliseid signaale saadavad nende riietusesemed vöi muud moodulised imevidinad teistele ühiskonnaliikmetele) ikka seda vaid eesmärgiga: peaasi, et iseendal huvitav oleks ning lootuses tudengeid mötlema panna maailma asjade üle kasvöi kaheks minutiks. Niisiis, on jäänud järgmine nädala huumorinurgakesed täita ja ongi halli massi liigutamine selleks korraks ühele poole saadud, vähemalt kuni eksamitööde lugemiseni :)
Wednesday, March 13, 2013
tadaaa ja hossassaaa
Semester ongi käima tömmatud.
niisiis, sanatooriumist lasti koju, suveniiriks kaasas tatitaud ja puuslak. Kolmekümneüheksase palaviku sain siiski enne tulekut ikka kontrolli alla (eks sellest oli ka vaikus eetris tingitud).
Niisiis, jällegi harin halli massi - see semester vaid 260 nägu :) ja ma olen karm - ma nimelt tegin infolehe, et kes ennast kursusele registreerib, see teagu, et on kohustuslik kohalkäik, 2 positiivset lühitesti ning löpus eksam. Ja mida kapitalistid heaolu sellid selle peale ütlesid: esiteks, ega nemad ei pea infolehte lugema (vihje: see on minu vabaaja täide...) ning üleüldse vöeti ühendus tudengite esindajatega teemal: mina ahistan tibukesi. OO jaaa - on saabunud uus tase: üliöpilane olla tähendab vaid öigusi omada ning nöuda vabadust ning positiivseid tulemusi, ise selleks midagi tegemata. (krrrrr, prrrr, pörrr)
Ei heida ma veel meelt, lihtsalt ma susasin testi karmimad küsimused :)
Viva la revolucion oleks Venetsueela Hugo ütelnud!
niisiis, sanatooriumist lasti koju, suveniiriks kaasas tatitaud ja puuslak. Kolmekümneüheksase palaviku sain siiski enne tulekut ikka kontrolli alla (eks sellest oli ka vaikus eetris tingitud).
Niisiis, jällegi harin halli massi - see semester vaid 260 nägu :) ja ma olen karm - ma nimelt tegin infolehe, et kes ennast kursusele registreerib, see teagu, et on kohustuslik kohalkäik, 2 positiivset lühitesti ning löpus eksam. Ja mida kapitalistid heaolu sellid selle peale ütlesid: esiteks, ega nemad ei pea infolehte lugema (vihje: see on minu vabaaja täide...) ning üleüldse vöeti ühendus tudengite esindajatega teemal: mina ahistan tibukesi. OO jaaa - on saabunud uus tase: üliöpilane olla tähendab vaid öigusi omada ning nöuda vabadust ning positiivseid tulemusi, ise selleks midagi tegemata. (krrrrr, prrrr, pörrr)
Ei heida ma veel meelt, lihtsalt ma susasin testi karmimad küsimused :)
Viva la revolucion oleks Venetsueela Hugo ütelnud!
Saturday, February 16, 2013
Kalorimajandus
Kuuripuuris on kõik kontrolli all nagu tööpäev kunagi: täpselt on fikseeritud millal ja kuhu vaja ilmuda, nii ka see, kui mitu kalorit suust läbi käib teel seedeelunditesse. Ei ole vaja erutuda, kalorid on loetud anonüümselt, kõigile ühesuguselt, eriti rohelise prisma läbi. Niisiis, olen olnud isolatsioonis 10 tervet päeva. Esimene tihe kuuepäevane töönädal mullitamiste, mudimiste ning kontrollitud suutäite seltsis möödunud. Loomulikult on ilmnenud esimesed võõrutusnähud: tahaks munarooga ja lõhekala hommikusöögiks, lõunasöögi seltskonda võiks klaasike punast veini ilmestada ning üldse kala võiks tihedamini äratuntavas vormis esineda. Aga muidu, ei ole kobiseda midagi - tunnitstada tuleb tuntud fakti, et süüa võiks regulaarselt ja konkreetsetel kellaaegadel ning elu oleks tunduvalt lihtsam. Seega, näljas ei ole, aga no midagi tahaks. Ja need puuduvad "midagid" on kaupmehed ära tabanud. Kuuripuur on veinipiirkonnas, seega kohalikud on mind juba tutvustanud iidvana sordiga "uhudler" ilma naljata, niisugune ongi veinisordinimi. Ja vein (punane) on metsmaasika maitsega, juhul kui õnneks läheb. Kui aga ei vea, siis võtab pildi eest sõna otsesemas mõttes, seetõttu oli uhuudleri viinamarja sort isegi miski aeg keelatud vili ja selle keelu tõttu isegi mitte ainult unustuse hõlma vajunud, vaid isegi viinamarjasortide hulgast peaaegu kadnunud -kuid nüüd on ta jällegi "in".
Teiseks, siinses minikülas on 500 meetri raadiuses vähemalt hetkel kolm töötavat väga hea tasemelist kondiitriäri (nii väidavad igatahes söögilauakaaskondsed) ja nii mõnigi dieedile suunatud leiab end pärastlõunati Simoni kohvikus kardinalikooki manustamas nagu pajatas Josef muigel näoga eelmisel pühapäeval. Erich lobises mulle, et tal oli nii suur nälg suitsupeki järele ning etskae, sõbranna saatiski postiga tubli läbikasvanud singikäraka, mida sell rõdul hoidis ning peale õhtusööki endale siis lisaks lubas.
Eriti kaval on muidugi külaserva mäeotsa EU rahade kaasabil loodud kondiitriäri aga selle tõttu, et seal on sokolaadi manufaktuur. Jah, sinna ma täna oma tuuritamisel ka jõudsin, et ikka kohalik kraam äraproovitud saaks. Väga maitsev on (ma lubasin endale vaid tumedast sokolaadist tehtud moonitäidisega tiibklaveri kujulise suutäie) ning iseennast teades, luban ma, et see ei jää ainusemaks mäkke ronimiseks, eriti kui selline õilis "auhind" ootamas on.
Teiseks, siinses minikülas on 500 meetri raadiuses vähemalt hetkel kolm töötavat väga hea tasemelist kondiitriäri (nii väidavad igatahes söögilauakaaskondsed) ja nii mõnigi dieedile suunatud leiab end pärastlõunati Simoni kohvikus kardinalikooki manustamas nagu pajatas Josef muigel näoga eelmisel pühapäeval. Erich lobises mulle, et tal oli nii suur nälg suitsupeki järele ning etskae, sõbranna saatiski postiga tubli läbikasvanud singikäraka, mida sell rõdul hoidis ning peale õhtusööki endale siis lisaks lubas.
Eriti kaval on muidugi külaserva mäeotsa EU rahade kaasabil loodud kondiitriäri aga selle tõttu, et seal on sokolaadi manufaktuur. Jah, sinna ma täna oma tuuritamisel ka jõudsin, et ikka kohalik kraam äraproovitud saaks. Väga maitsev on (ma lubasin endale vaid tumedast sokolaadist tehtud moonitäidisega tiibklaveri kujulise suutäie) ning iseennast teades, luban ma, et see ei jää ainusemaks mäkke ronimiseks, eriti kui selline õilis "auhind" ootamas on.
Subscribe to:
Posts (Atom)