Semester ongi käima tömmatud.
niisiis, sanatooriumist lasti koju, suveniiriks kaasas tatitaud ja puuslak. Kolmekümneüheksase palaviku sain siiski enne tulekut ikka kontrolli alla (eks sellest oli ka vaikus eetris tingitud).
Niisiis, jällegi harin halli massi - see semester vaid 260 nägu :) ja ma olen karm - ma nimelt tegin infolehe, et kes ennast kursusele registreerib, see teagu, et on kohustuslik kohalkäik, 2 positiivset lühitesti ning löpus eksam. Ja mida kapitalistid heaolu sellid selle peale ütlesid: esiteks, ega nemad ei pea infolehte lugema (vihje: see on minu vabaaja täide...) ning üleüldse vöeti ühendus tudengite esindajatega teemal: mina ahistan tibukesi. OO jaaa - on saabunud uus tase: üliöpilane olla tähendab vaid öigusi omada ning nöuda vabadust ning positiivseid tulemusi, ise selleks midagi tegemata. (krrrrr, prrrr, pörrr)
Ei heida ma veel meelt, lihtsalt ma susasin testi karmimad küsimused :)
Viva la revolucion oleks Venetsueela Hugo ütelnud!
Wednesday, March 13, 2013
Saturday, February 16, 2013
Kalorimajandus
Kuuripuuris on kõik kontrolli all nagu tööpäev kunagi: täpselt on fikseeritud millal ja kuhu vaja ilmuda, nii ka see, kui mitu kalorit suust läbi käib teel seedeelunditesse. Ei ole vaja erutuda, kalorid on loetud anonüümselt, kõigile ühesuguselt, eriti rohelise prisma läbi. Niisiis, olen olnud isolatsioonis 10 tervet päeva. Esimene tihe kuuepäevane töönädal mullitamiste, mudimiste ning kontrollitud suutäite seltsis möödunud. Loomulikult on ilmnenud esimesed võõrutusnähud: tahaks munarooga ja lõhekala hommikusöögiks, lõunasöögi seltskonda võiks klaasike punast veini ilmestada ning üldse kala võiks tihedamini äratuntavas vormis esineda. Aga muidu, ei ole kobiseda midagi - tunnitstada tuleb tuntud fakti, et süüa võiks regulaarselt ja konkreetsetel kellaaegadel ning elu oleks tunduvalt lihtsam. Seega, näljas ei ole, aga no midagi tahaks. Ja need puuduvad "midagid" on kaupmehed ära tabanud. Kuuripuur on veinipiirkonnas, seega kohalikud on mind juba tutvustanud iidvana sordiga "uhudler" ilma naljata, niisugune ongi veinisordinimi. Ja vein (punane) on metsmaasika maitsega, juhul kui õnneks läheb. Kui aga ei vea, siis võtab pildi eest sõna otsesemas mõttes, seetõttu oli uhuudleri viinamarja sort isegi miski aeg keelatud vili ja selle keelu tõttu isegi mitte ainult unustuse hõlma vajunud, vaid isegi viinamarjasortide hulgast peaaegu kadnunud -kuid nüüd on ta jällegi "in".
Teiseks, siinses minikülas on 500 meetri raadiuses vähemalt hetkel kolm töötavat väga hea tasemelist kondiitriäri (nii väidavad igatahes söögilauakaaskondsed) ja nii mõnigi dieedile suunatud leiab end pärastlõunati Simoni kohvikus kardinalikooki manustamas nagu pajatas Josef muigel näoga eelmisel pühapäeval. Erich lobises mulle, et tal oli nii suur nälg suitsupeki järele ning etskae, sõbranna saatiski postiga tubli läbikasvanud singikäraka, mida sell rõdul hoidis ning peale õhtusööki endale siis lisaks lubas.
Eriti kaval on muidugi külaserva mäeotsa EU rahade kaasabil loodud kondiitriäri aga selle tõttu, et seal on sokolaadi manufaktuur. Jah, sinna ma täna oma tuuritamisel ka jõudsin, et ikka kohalik kraam äraproovitud saaks. Väga maitsev on (ma lubasin endale vaid tumedast sokolaadist tehtud moonitäidisega tiibklaveri kujulise suutäie) ning iseennast teades, luban ma, et see ei jää ainusemaks mäkke ronimiseks, eriti kui selline õilis "auhind" ootamas on.
Teiseks, siinses minikülas on 500 meetri raadiuses vähemalt hetkel kolm töötavat väga hea tasemelist kondiitriäri (nii väidavad igatahes söögilauakaaskondsed) ja nii mõnigi dieedile suunatud leiab end pärastlõunati Simoni kohvikus kardinalikooki manustamas nagu pajatas Josef muigel näoga eelmisel pühapäeval. Erich lobises mulle, et tal oli nii suur nälg suitsupeki järele ning etskae, sõbranna saatiski postiga tubli läbikasvanud singikäraka, mida sell rõdul hoidis ning peale õhtusööki endale siis lisaks lubas.
Eriti kaval on muidugi külaserva mäeotsa EU rahade kaasabil loodud kondiitriäri aga selle tõttu, et seal on sokolaadi manufaktuur. Jah, sinna ma täna oma tuuritamisel ka jõudsin, et ikka kohalik kraam äraproovitud saaks. Väga maitsev on (ma lubasin endale vaid tumedast sokolaadist tehtud moonitäidisega tiibklaveri kujulise suutäie) ning iseennast teades, luban ma, et see ei jää ainusemaks mäkke ronimiseks, eriti kui selline õilis "auhind" ootamas on.
Monday, February 11, 2013
Kuuripuuri tugitegevused
Austrerlased teada tuntud kollektiivsed taidlejad ning minusuguse põhimall - isetegevus - on raudsetesse piiridesse surutud ka kuuris olles. Ütlen juba ette, et eilsest siis algas "tõeline" kuur ja ootan põnevusega selle nädala lõppu, et siis loodetavasti sisutihe piisavalt subjektiivne sissekanne teha.
Sõna võin aga juba võtma hakata teemal: tugitegevused nagu näiteks vaba aja sisustamine ja seda on terved nädalavahetused. Argipäevade õhtud sisustan oma teaduskirjanduse heskeldamisega, seetõttu ei ole probleemi :)
Minu esimene nädalavahetus oli tegude rohke. Laupäeva suutsin meditsiinilise personali kergelt eriolukorra tasemeni erutada, sest väljutasin oma kesise hommikusöögi ebadaamilikult kiiremini kui selle olin manustanud, kohaliku fuajee marmor põrandale. Vahemärkusena ütleks, et see roosa pörand ja minu installatsioon olid sama karva, aga see selleks. Niisiis, olles oma mitteplaanilise installatsiooniga ühelepoole saanud, toimetati mind kiiremas korras intensiivosakonda (siin majas on tõesti selline kamber olemas) ja suruti liiter tundmatut lahust mu vereringlusesse. Igatahes, minu tuhahall näolapp sai peale esimest poole liitrist "laksu" juba roosaka ilme tagasi.Ja õdesid rahustasin ütlusega, et ma soovisin vaid intensiivituba näha, kuna see ei kuulu tavatutvustusprogrammi hulka. Ja sellega olingi taaskord majasisese uudiskümnise ületanud. Õnneks lubati mind juba kahe ja poole tunni möödumisel oma tuttavate nelja seinte vahele, lubadustega A) et ma kohe punaseid (häda)nuppe näpin kui jälle "kunsti" teen B) majast ei lahku ja võtan positiivse hoiaku voodis lesimise suhtes (ma nimelt küsisin ühe matkaraja kohta, sel ajal kui ma seal tilguti all olin - võite vaid ettekujutada õdede näoilmeid).
Kuna mul siiski pärastlõunal igav hakkas ja tundsin värske õhu vajadust, tegin kerge tuuri õues madalamate, juba tuttavate radade peal. Õnneks olin tagasi ajaks, kui medõde kontrollkõne tegi - ohhoo, mis siis küll oleks saanud, kui ma toas telefonile poleks vastanud...
Kuna installatsioon mälutud materjalist immutatuna maomahlaga jäi siiski ühekordseks ilmutuseks, siis pühapäeva kasutasin ära sellega,et võtsin sihiks küla parempoolsed künkaharjad. Oli sadanud 2 cm lund, puhus karge lõikav tuul ning leidsin, et on parim aeg, sammud tundmatus suunas seada. Avastasin siis külakesest jaanalinnud, kes väga aplalt oma alumiiniumtara napsasid, arvatavasti miski veehoidla mäe otsas (aastast 1956) ning ei muud midagi põrutavat. Oma üllatuseks, olin külale tiiru teinud "ülevalt poolt" - õnneks langevatele lumekübemetele, vaade oli nullilähedane ning kuna ilm oli halli värvi, siis rohkemat polegi kosta.
Igatahes, mul on ees veel kaks nädalavahetust, vaatame mis programm siis ette lööb.
Sõna võin aga juba võtma hakata teemal: tugitegevused nagu näiteks vaba aja sisustamine ja seda on terved nädalavahetused. Argipäevade õhtud sisustan oma teaduskirjanduse heskeldamisega, seetõttu ei ole probleemi :)
Minu esimene nädalavahetus oli tegude rohke. Laupäeva suutsin meditsiinilise personali kergelt eriolukorra tasemeni erutada, sest väljutasin oma kesise hommikusöögi ebadaamilikult kiiremini kui selle olin manustanud, kohaliku fuajee marmor põrandale. Vahemärkusena ütleks, et see roosa pörand ja minu installatsioon olid sama karva, aga see selleks. Niisiis, olles oma mitteplaanilise installatsiooniga ühelepoole saanud, toimetati mind kiiremas korras intensiivosakonda (siin majas on tõesti selline kamber olemas) ja suruti liiter tundmatut lahust mu vereringlusesse. Igatahes, minu tuhahall näolapp sai peale esimest poole liitrist "laksu" juba roosaka ilme tagasi.Ja õdesid rahustasin ütlusega, et ma soovisin vaid intensiivituba näha, kuna see ei kuulu tavatutvustusprogrammi hulka. Ja sellega olingi taaskord majasisese uudiskümnise ületanud. Õnneks lubati mind juba kahe ja poole tunni möödumisel oma tuttavate nelja seinte vahele, lubadustega A) et ma kohe punaseid (häda)nuppe näpin kui jälle "kunsti" teen B) majast ei lahku ja võtan positiivse hoiaku voodis lesimise suhtes (ma nimelt küsisin ühe matkaraja kohta, sel ajal kui ma seal tilguti all olin - võite vaid ettekujutada õdede näoilmeid).
Kuna mul siiski pärastlõunal igav hakkas ja tundsin värske õhu vajadust, tegin kerge tuuri õues madalamate, juba tuttavate radade peal. Õnneks olin tagasi ajaks, kui medõde kontrollkõne tegi - ohhoo, mis siis küll oleks saanud, kui ma toas telefonile poleks vastanud...
Kuna installatsioon mälutud materjalist immutatuna maomahlaga jäi siiski ühekordseks ilmutuseks, siis pühapäeva kasutasin ära sellega,et võtsin sihiks küla parempoolsed künkaharjad. Oli sadanud 2 cm lund, puhus karge lõikav tuul ning leidsin, et on parim aeg, sammud tundmatus suunas seada. Avastasin siis külakesest jaanalinnud, kes väga aplalt oma alumiiniumtara napsasid, arvatavasti miski veehoidla mäe otsas (aastast 1956) ning ei muud midagi põrutavat. Oma üllatuseks, olin külale tiiru teinud "ülevalt poolt" - õnneks langevatele lumekübemetele, vaade oli nullilähedane ning kuna ilm oli halli värvi, siis rohkemat polegi kosta.
Igatahes, mul on ees veel kaks nädalavahetust, vaatame mis programm siis ette lööb.
Thursday, February 7, 2013
Esimene osa "Kakskümmend kaks" ku(u)rist
Eelmise aasta tundmatuks jääva blogi sissekandest kribasin soovist saada nagu kirjanikud ENSVs "loomingulist väljasõitu looduskaunisse kohta".
Ma ei tea ju, kas kirjanikud EVs ka sellist soodustust endiselt omavad, seega lähtusin oma tolleaegsetest andmetest. Ja vaat kus lops, mul õnnestubki nüüd olla tervelt kolm nädalat Ungari külje all Austria siseturismi arendamas. Ausalt, üks kordki tasub ära end see, et minu olematust palgas kamaluga haigekassa omaosa vötab :)
Lühidalt, esimene ööpäev oli suuremate sündmuste vaene: olen kohas nimega Bad Tatzmannsdorf juhul kui keegi googeldama kukub. Kui instituudi sekretär kuulis, et ma sain tuusiku siia, siis tema õhkas õnnest. Ausalt, mina ei ole veel õhkama hakanud...Liivi Juhani sõnu laenates: tühi liiv ja igav väli (ega silm kaugele seleta, kuplid on ees, tuleb kupli otsa rondia, siis näeb kaugemale - juba proovitud ja vaadatud, aga pimedus tuli ning seega eksperiment jätkub) .
Lund ei ole, on vaid riismed. Oleks lumi, saaks künkast alla uhada (mul olid suusad ühes siia tulles). Aga hertkel olen kui linttraktor oma hämaruses toimuvatel rännakutel, sest tossud korjavad rammusat muda, mida ma vähemalt üritan maha kraapida enne majja sisenemist.
Bad Tatzmannsdorf on kui Värska(ma olen Värskas tervelt 1 x ka käinud) - siin leiduvad erinevad mineraalvee allikad, mida siis kommerts- ja muil toonust tõstvail eesmärgil ära kasutatakse.Ja teadupärast on Värska piisavalt väike, siis see koht siin, on veel väiksem - kogu asula elu tiirnebki vaid 6 suurema (ja need on HIIGLASLIKUD) tervisevete kombinaatide ümber (kombinaadid ehk terviseparadiisid), käputäis muid majutusettevõtteid, ca 50 eramaja keset põldu, tankla, paar suuremat ja väisemat purskkaevu ning ausla servades asuvad toidupoed. Mida need inimesed siin teevad, kes puhkama tulevad - ma ei tea...
Kohalikel on siin veidi omapärane, võib olla suure horvaadi kogukonna olemasolust tingituna, dialekt. Aga minusugune on neil muidugi esimest korda (üks õde sai sellise vaimustuse osaliseks, et suutis vaid kolma korda "cool" öelda, kui mina oma päritolu valgustasin. Neil olla siin paari kuu eest olnud 2 soomlastest praktikanti - ju mind siis vaikselt nendega ühte patta pandi).
Tuba on mul omaette, siin ongi vaid üheinimesetoad (rõdudega, aga ei tasu kadestada, mul on põhjapoolne tuba). Söögilauda olen kohustatud jagama kolme kohalikuga, kellest üks on sõjaväelane. Hah, juba olengi pandud nööri mööda käima - igasugune individualismi väljendamine on suuredatud tähelepanu all. Ega ma põnnama löö: ma olen pioneerilaagri karastusega ning hoian lippu kõrgel!
PS saksakeele mittevaldajatele: kur = tervisehäirete preventsioonimeetod haigekassa kulu ja kirjadega. kuna aga minu kur toimub "ei kellegi maal", siis tõlkisingi austerlastele söna "kur"i eesti keelsesse väljendisse: (puu)kuur - mul nalja nabani :)
Ma ei tea ju, kas kirjanikud EVs ka sellist soodustust endiselt omavad, seega lähtusin oma tolleaegsetest andmetest. Ja vaat kus lops, mul õnnestubki nüüd olla tervelt kolm nädalat Ungari külje all Austria siseturismi arendamas. Ausalt, üks kordki tasub ära end see, et minu olematust palgas kamaluga haigekassa omaosa vötab :)
Lühidalt, esimene ööpäev oli suuremate sündmuste vaene: olen kohas nimega Bad Tatzmannsdorf juhul kui keegi googeldama kukub. Kui instituudi sekretär kuulis, et ma sain tuusiku siia, siis tema õhkas õnnest. Ausalt, mina ei ole veel õhkama hakanud...Liivi Juhani sõnu laenates: tühi liiv ja igav väli (ega silm kaugele seleta, kuplid on ees, tuleb kupli otsa rondia, siis näeb kaugemale - juba proovitud ja vaadatud, aga pimedus tuli ning seega eksperiment jätkub) .
Lund ei ole, on vaid riismed. Oleks lumi, saaks künkast alla uhada (mul olid suusad ühes siia tulles). Aga hertkel olen kui linttraktor oma hämaruses toimuvatel rännakutel, sest tossud korjavad rammusat muda, mida ma vähemalt üritan maha kraapida enne majja sisenemist.
Bad Tatzmannsdorf on kui Värska(ma olen Värskas tervelt 1 x ka käinud) - siin leiduvad erinevad mineraalvee allikad, mida siis kommerts- ja muil toonust tõstvail eesmärgil ära kasutatakse.Ja teadupärast on Värska piisavalt väike, siis see koht siin, on veel väiksem - kogu asula elu tiirnebki vaid 6 suurema (ja need on HIIGLASLIKUD) tervisevete kombinaatide ümber (kombinaadid ehk terviseparadiisid), käputäis muid majutusettevõtteid, ca 50 eramaja keset põldu, tankla, paar suuremat ja väisemat purskkaevu ning ausla servades asuvad toidupoed. Mida need inimesed siin teevad, kes puhkama tulevad - ma ei tea...
Kohalikel on siin veidi omapärane, võib olla suure horvaadi kogukonna olemasolust tingituna, dialekt. Aga minusugune on neil muidugi esimest korda (üks õde sai sellise vaimustuse osaliseks, et suutis vaid kolma korda "cool" öelda, kui mina oma päritolu valgustasin. Neil olla siin paari kuu eest olnud 2 soomlastest praktikanti - ju mind siis vaikselt nendega ühte patta pandi).
Tuba on mul omaette, siin ongi vaid üheinimesetoad (rõdudega, aga ei tasu kadestada, mul on põhjapoolne tuba). Söögilauda olen kohustatud jagama kolme kohalikuga, kellest üks on sõjaväelane. Hah, juba olengi pandud nööri mööda käima - igasugune individualismi väljendamine on suuredatud tähelepanu all. Ega ma põnnama löö: ma olen pioneerilaagri karastusega ning hoian lippu kõrgel!
PS saksakeele mittevaldajatele: kur = tervisehäirete preventsioonimeetod haigekassa kulu ja kirjadega. kuna aga minu kur toimub "ei kellegi maal", siis tõlkisingi austerlastele söna "kur"i eesti keelsesse väljendisse: (puu)kuur - mul nalja nabani :)
Wednesday, January 30, 2013
Jaanuari ponnitus
ei ole siin imestada midagi, et ma siin ennast ei ilmuta. olukord teaduse tegemise rindel on niikaugel, et selle reede pärastlöunal lähen tulle juba vooru nummer kaks (kolm vooru ülse on)...
aga sellest siis juba täpsemalt, kui tulest välja tulnud olen - tuhastunud vöi muul viisil.
igatahes, ponnistasin viimased kaks nädalat oma eelneva poole aasta jooksul tehtud analüüsid kokku üheks kirjatükiks panna. ausalt, endal vahel oli juba juhe koos. ja millest? eks ikka sellest, et pean lähtuma olukorrast, et lugejal (doktoritöö omal) ei ole eelteadmisi ning seega, aimama "pimekohti". ajugümnastika kuubis. ja siis veel vöimlesin statistikaga - sellele loole saan ehk märtsis vastuse.
niisiis - pöidlad pihku reedel, esimesel veebruaril, kella 16 tuuris Eesti aja järgi - kaasmaallane vajab vaimutuge circa üheks tunniks (nii pikk tohib ettekanne olla). Ja siis läheb lahti diskussiooniraund: sellel ajal olete pingutusest vabastatud ja vöite endast kergendamas käia. KUID ärge pöidlaid pihku surumast unustage ka järgmise tunni jooksul :)
lühidalt, reede öhtul kui tulekera taevas näete vöin see mina olla oma uues vormis (ja vaid sel juhul, kui pöidlaid hoidmast unustasite).
aga sellest siis juba täpsemalt, kui tulest välja tulnud olen - tuhastunud vöi muul viisil.
igatahes, ponnistasin viimased kaks nädalat oma eelneva poole aasta jooksul tehtud analüüsid kokku üheks kirjatükiks panna. ausalt, endal vahel oli juba juhe koos. ja millest? eks ikka sellest, et pean lähtuma olukorrast, et lugejal (doktoritöö omal) ei ole eelteadmisi ning seega, aimama "pimekohti". ajugümnastika kuubis. ja siis veel vöimlesin statistikaga - sellele loole saan ehk märtsis vastuse.
niisiis - pöidlad pihku reedel, esimesel veebruaril, kella 16 tuuris Eesti aja järgi - kaasmaallane vajab vaimutuge circa üheks tunniks (nii pikk tohib ettekanne olla). Ja siis läheb lahti diskussiooniraund: sellel ajal olete pingutusest vabastatud ja vöite endast kergendamas käia. KUID ärge pöidlaid pihku surumast unustage ka järgmise tunni jooksul :)
lühidalt, reede öhtul kui tulekera taevas näete vöin see mina olla oma uues vormis (ja vaid sel juhul, kui pöidlaid hoidmast unustasite).
Thursday, January 17, 2013
Lume(h)oiatus
Naljatilgad siinsed ilmajaama tegelased - anti karm lumehoiatus - sajab kuni 40 cm lund korraga.
Ma tegin sinisilmselt plöks plöks oma silmalaugudega, sest minujaoks on lumi jaanuaris täiesti normaalne asi siin mail veel. Eriti kui "esimene" lumi läks viisakalt ruttu hoovihmaga enne jöulu, siis see hetkel toimuv peen lumesadu, peaks igati tore olema. Mulle meeldib :)
Aga lähemalt, eile olid kohalikud rääkivad ja kirjutavad uudised täis paanikalaadsest kirjutist, et lund hakkab sadama. Ma lootsin, et tuleb siis vähemalt meetri jagu korraga. No mida - selline pisikene sajukene, aga stabiilne. Jah, nüüd ongi jälle könniteed kitsamad ja autosid kuidagi vähem teel liiklemas. Paaniliselt kribati, et ühistransport, kaasa arvatud trammid ja rongid vöivad hilineda - tutkit, sahisesid vanaviisi. Vahel viskas paar välgusähvatust sarvist, aga seisma ei jäänud küll midagi.
Kuna mul täna oli ligi kolmesaja tibukese eksam, siis eriti maalähedasid helistasid ja teatasid, et ei saa osaleda, autot pole ja buss ei söida. Ma siis ütlesin: kohtume järeleksamil ( tahtsin küll lisada, et vöi otsid hobuse ja saani, aga seda oleks vöetud jälle kui ahistamisena, seega naljad jätsin enda teada).
Järgmisel nädalal lubatakse aga laia vihma, seega lähen keelega lumehelbeid püüdma, kuniks veel saab.
Ma tegin sinisilmselt plöks plöks oma silmalaugudega, sest minujaoks on lumi jaanuaris täiesti normaalne asi siin mail veel. Eriti kui "esimene" lumi läks viisakalt ruttu hoovihmaga enne jöulu, siis see hetkel toimuv peen lumesadu, peaks igati tore olema. Mulle meeldib :)
Aga lähemalt, eile olid kohalikud rääkivad ja kirjutavad uudised täis paanikalaadsest kirjutist, et lund hakkab sadama. Ma lootsin, et tuleb siis vähemalt meetri jagu korraga. No mida - selline pisikene sajukene, aga stabiilne. Jah, nüüd ongi jälle könniteed kitsamad ja autosid kuidagi vähem teel liiklemas. Paaniliselt kribati, et ühistransport, kaasa arvatud trammid ja rongid vöivad hilineda - tutkit, sahisesid vanaviisi. Vahel viskas paar välgusähvatust sarvist, aga seisma ei jäänud küll midagi.
Kuna mul täna oli ligi kolmesaja tibukese eksam, siis eriti maalähedasid helistasid ja teatasid, et ei saa osaleda, autot pole ja buss ei söida. Ma siis ütlesin: kohtume järeleksamil ( tahtsin küll lisada, et vöi otsid hobuse ja saani, aga seda oleks vöetud jälle kui ahistamisena, seega naljad jätsin enda teada).
Järgmisel nädalal lubatakse aga laia vihma, seega lähen keelega lumehelbeid püüdma, kuniks veel saab.
Wednesday, January 2, 2013
T nagu...
T nagu teisel jaanuaril võtan end kokku ja kriban kolmeteistkümnenda aasta esimese sissekande (heat uut sõbrakesed!)
T nagu telk. Just selline tunne oli mul viimane kord suusatades, sest sadas laia vihma kui ma suuskadel kellegi põllu peal oma tiire tegin, seljas oranz XL suurusele mõeldud vihmakeep. Ise veel vaikselt itsitasin, et tea, kas keep mõeldud ka selleks, et vajadusel langevarjuna kasutada, sest matkates ikka tuuleiilidega kokkupuude, mis isegi minusuguse maast lahti kergitavad.Instruktsioonipaber kui see ka olemas oli, lendamiseabivahendina keepi ei paku, ju ma pean neile lihtsalt idee andma :)
T kui tuisk. Kohe kerge kadedus tuli peale, kui kuulsin, et Eestis oli piisavalt lund ja isegi tuiskas. Siin mätas haljendab juba pikemat aega.
T on telefon. Nii hea on oma emakeelt harjutada, sest möödunud pühadest tingituna ikka sai toru haaratud ja keelt teritatud.
T on turist. Kaheteistkümnenda aasta viimased kuud oli huvitavad: tuuritasin siin ja seal ehtne turist kohe.
T kui tohuvapohu oli esimene asi, mis Londoni metroos maandudes meelde tuli. Teine keel, uued aktsendid ja London ise oma müstilisuses.
T on tango! ikka veel taidlen statistikaga, aga nüüd juba lihvin t-testi :) (see on üks meetod), millest kirjutan kümnelehelise töökese (uurimus ja statistika teooria) ning kuu keskel on kohustus see kaaskannatajatele ettekanda.
T kui tume śokolaad - seda läheb vaja, ilma suuremate kommentaarideta :) tume on siis, kui kakao osakaal on vähemalt 50 %, minu maitse algab 65 %. Samas üle 80% kakaone śokolaad on tõesti vaid karmihingelistele kakaofännajatele.
T leidub tees - aaa, Darjeeling first flush (esimesed teelehe võrsed) või Earl Grey, lisa suts piima ning naudi :) kuna mul hetkel said puruteed jälle intensiivse tarbimise töttu otsa, siis kasutan ka moejooki chai (india must tee koriandri, nelgi, kaneeli, vürtsi jne) piimaga vääga hea.
T nagu tee ise! teengi - kokkan ning kirjutan :)
T on teadus - jah, seda kirjutangi. ning kui tuhin üle läheb, kriban blogi.
T kui teile kõigile kõike nagu T! :)
T nagu telk. Just selline tunne oli mul viimane kord suusatades, sest sadas laia vihma kui ma suuskadel kellegi põllu peal oma tiire tegin, seljas oranz XL suurusele mõeldud vihmakeep. Ise veel vaikselt itsitasin, et tea, kas keep mõeldud ka selleks, et vajadusel langevarjuna kasutada, sest matkates ikka tuuleiilidega kokkupuude, mis isegi minusuguse maast lahti kergitavad.Instruktsioonipaber kui see ka olemas oli, lendamiseabivahendina keepi ei paku, ju ma pean neile lihtsalt idee andma :)
T kui tuisk. Kohe kerge kadedus tuli peale, kui kuulsin, et Eestis oli piisavalt lund ja isegi tuiskas. Siin mätas haljendab juba pikemat aega.
T on telefon. Nii hea on oma emakeelt harjutada, sest möödunud pühadest tingituna ikka sai toru haaratud ja keelt teritatud.
T on turist. Kaheteistkümnenda aasta viimased kuud oli huvitavad: tuuritasin siin ja seal ehtne turist kohe.
T kui tohuvapohu oli esimene asi, mis Londoni metroos maandudes meelde tuli. Teine keel, uued aktsendid ja London ise oma müstilisuses.
T on tango! ikka veel taidlen statistikaga, aga nüüd juba lihvin t-testi :) (see on üks meetod), millest kirjutan kümnelehelise töökese (uurimus ja statistika teooria) ning kuu keskel on kohustus see kaaskannatajatele ettekanda.
T kui tume śokolaad - seda läheb vaja, ilma suuremate kommentaarideta :) tume on siis, kui kakao osakaal on vähemalt 50 %, minu maitse algab 65 %. Samas üle 80% kakaone śokolaad on tõesti vaid karmihingelistele kakaofännajatele.
T leidub tees - aaa, Darjeeling first flush (esimesed teelehe võrsed) või Earl Grey, lisa suts piima ning naudi :) kuna mul hetkel said puruteed jälle intensiivse tarbimise töttu otsa, siis kasutan ka moejooki chai (india must tee koriandri, nelgi, kaneeli, vürtsi jne) piimaga vääga hea.
T nagu tee ise! teengi - kokkan ning kirjutan :)
T on teadus - jah, seda kirjutangi. ning kui tuhin üle läheb, kriban blogi.
T kui teile kõigile kõike nagu T! :)
Subscribe to:
Posts (Atom)