Ralli löppu ei näe

Haaaaaaaaaa, ma lootsin, et olen osav! Kuid ruloo keeras mu osavuse uppi. Niisiis, suurepärased uued aknad (hoiavad töesti trammimüra väljaspool korterit), aga neil on ka üks viga - enne oli 1 ruutmeeter klaasi nüüd on 2 tiiba, ja eelmised öösinised rulood on kasutud. Seega marssisin poodi, töin 100 jevri eest neli ühikut rulood ja klambreid millega minusugune algaja trellikäsitleja ka hakkama saab. Vend nimelt teatas, et plastikusse puurimisega on vöimalik kiirelt ja vähekese vaevaga puusse panna, seega ma jätan selle nalja teistele teha. Need kinnitusklambrid nimelt on ilma trelli kasutamata (vöib olla just minusugustele naismontööridele möeldes leitutatud :)) vöimalik plastikust aknaraamile pookida ning ruloo lehvib, sest ma juba tean, kuidas asi käib, see on mul 2x ruloosid riputada omal jöul ja nöul!
Ja vot siis tuligi hossaassaa - 1 punane ruloo oli defektiga, mis väljendus selles, et ruloo pidurdusrattake oli liiga suure vabaduse omanikus saanud ja keeldus paela pidurdamast siis kui sikutaja seda arvas tahtvat. Egas midagi, vötsin ruloo maha, marssisin poodi ja teatasin: katki, tahan uut! Ma ei saa ju pikemalt uneleda, päike paistab ja kütab elamist (önneks, täna jälle nagu selle suve muster on - nädalavahetuseks on torm ja möll lubatud ja see kogubki hetkel juba aknataga hoogu).
Ja siis minu suureks üllatuseks selgub (peale müüja leidmist muidugi riiulite vahelt mega ehitustarvetepoe avarustest), et KÖIK punased vastavat möötu rulood on puudega! Ma poleks seda küll uskunud, aga just nii on - ja uusi enne ei saa tellida, kui vanad varud ära müüakse.
Vot, tarbimisühiskond -> on vaja leida veer paar tola, kes puudega punaseid 50x175 cm mööduga ruloosid ostaksid, siis avastaksid, et asi ei funka, poodi tagasi marsiksid , raha tagasi küsiksid, AGA löppkokkuvöttes ikkagi ilma ruloota jääks.

Viva la ost-europa!

Selle kirjatüki pühendan siis taaskord oma ida-euroopa minevikule. Küll on ikka hea tulla sellisest keskkonnast, kus köigest oli puudus, mis omakorda pani inimesi loominguliselt lähenema peaaegu ületamatutele olukordadele. Niisiis, akna-ja elektriralli tulemusena selgus kurb töisasi, et ubrikusse enne minu aega paigutatud riiulikonstruktsioon on eemaldunud iseseisvalt seinast. Aga ubrik on panipaik mustmiljon + 1 asjale!
Lähemal vaatlusel selgus, et keegi osavnäpp on vist selle riiuli seina panemisega alustanud oma trellikäsitlemiskarjääri, sest augud mis mulle lae all vastu vaatasid, olid nönna suured, et mu väike sörm vöis vabalt seal betoonisees püherdada, aga kunagised plasttüüblid kruvikesega olid imetillukesed ja nemad sealt siis nüüd aukudest välja hüppasidki. Vöid ettekujutada minu algavat ahastust. Kuid pikalt sellele ahastusele pidama ei jäänud, tegin vaid paar omaarust loogilist järeldust :

1) mul pole tüübleid - minna poodi, on lahendus, aga ma ei tea, mis suurust küsida. Ja kes need siis sinna sisse keeraks, sest pole ka akutrelli. Vend tuleb külla alles nädalate pärast, aga mul pole aega niikaua passida (loe: träni pean ära paigutama).Peab miski alternatiivi leidma seniks.

2)mul pole kruvisid - minna poodi nagu tüübliprobleemi lahendamisekski, AGA enne ei saa kui aknapanijad-päkapikud on oma vusserdamise löpetanud. Uurisin muideks ka kohe päkapikkude käest, kuidas nendel lood on - neil polnd ka kruvisid. Pakkus mulle sellised 15 cm pikkuseid, millega aknaid seina kinnitas, aga üheskoos leidsime, et naabrile ei pruugi meeldida, kui pool sellest kruvist teiselpool seina välja paistab. Andis vihje,et mingu rääkigu ma liftipoisiga, tal olla kindlasti tüübleid ja kruvisid. Aga liftipoiss on shahtis ja mina ei tea, kuidas sinna ligipääseda :(

3) seega, teeme ise : hea, et mul on hobi koguda pudeli naturaalkorgist korke. Valisin ühe tühise sampakorgi välja ning samal ajal redelil kööludes pusisin arhidektipussiga siis parajat naturaaltüübli tekitada seal pisikeses umbses ubrikus. Selle naturaalkorgi nülgimise nipi ma jätsin meelde, kui isa mul lambipanekuks lakke ka miski päratu suure augu ees redelil seistes oli. Ta siis ka nülgis korgi ja voila, oligi auk kinnitopitud suurema kisa ja kärata.

Ma sain 2 auku kolmest kuidagi korgi ja kruviga täidetud. Löpplahendus jääb venna teha - ma ei hakka oma aju sellega vaevama - tema oskab tüübli ja kruvi suurusi unepealt öelda ja mina oskan poes vabalt kohalikke piinata senikaua kuni ma kauba kätte saan!

Sisevaatleja.

SEE päev oli töine – maja pidamine (just nimelt lahku kirjutades) ei ole lihtne tegevus. Lühidalt, alustan siis taaskord omapoolsete kommentaaride üllitamist elust-olust siinpool sood. Täna sai korter uued aknad. Ei, ma ei tellinud neid. Nad lihtsalt määriti pähe majaomaniku poolt, kes arvatavasti üüri töstmise eesmärgil järgmiseks 15ks aastataks organiseeris endale miski laenu pangast, et siis maja välisilmet vuntsida. Aga ohhh häda, laenukest anti suuremas koguses ja kuna raha tuleb pigem ehituslikel eesmärkidel ära kasutada kui oma tasku kasumlikult ajada, siis ei jäägi muud üle kui et moto: vahetame köik välja, küsimata kas asjal on mötet vöi tegu. 

Niisiis, kaks väiksemakasvulist kohalikku askeldasid akendega, mida saaks vörrelda kui miski komejanti – üks lammutas akna eest ja töi uue raami sisse, siis astus lavale teine, kes kinnitas akna pirakate kruvidega seinte külge ning kandis välja vana akna jäänukid, ja siis tuli taas esimene sell, kes kukkus mörti pilduma aukudesse, mis aknapöskedesse olid tekkinud lammutuse käigus. Mördi loopimine oli nönna hoogne, et ma peale nende „lavalt lahkumist“ veel poolteist tundi nühkisin pörandaid ja endiselt avastan müstilistest kohtadest larakaid, kuhu köik see pask suure kaarega on lennanud. 

Ja muideks, ega sellid niisama siis mu uksele koputa, et järg on minu eluaseme käes. Ohh ei, ma eile vötsin ühel natist kinni ja küsisin, kas saaks ehk aknad kiiremas korras vahetatud? Sest pool sellest Lasnamäetaolisest paneelmajakolakast on juba uute akendega varustatud, aga keegi ei tea, kui kaugel tööjärg on – puhkusteaeg teadagi. Ja ta siis sügavas dialektis vastaski, et aga milles küsimus, andku ma vaid korteri nummer ja vaatame, kuidas asjad jooksma hakkavad. Mis minu ajukäärudevahel aga häirekella tööle pani, sest elamine tuleb ju kokkupakkida, aga samal ajal peab ka korteris saama elada…

Uued aknad moodulised, aga lahti teha veel ei saa, sest mört ei ole kuivanud, samas on öues +30 kraadi ja mul sirab päike suveperioodil tubli 8 h sisse – hurraaa Itaalia korterist lahkumata!

Aknavahetusel ka väike „huumorinurgake“ - köögiubriku aknaklaasi olla keegi naljahammas erimoodulise tellinud, st piimaklaasi. Igatahes, sellest aknast ei tasu väljavaadet otsida, sest klaas takistab seda. Seda imestas ka akendepanija, et miks kuuendale korrusele selline klaas panna – sisse ei vaata peale härra naaber rändpistriku küll keski, aga ega aknavahetajagi paberi vastu saa. Samas, lubas homme hommiku esimese asjana, kui kohale on jöudnud loomulikult, aknaklaasi ära vahetada. Ma siiski jäin endale kindlaks, et ma tahan aknast välja vaadata ning mind ei huvita, kas keegi ka sissepiilub.

Ja siis, et nagu inglased ütlevad : mida rohkem, seda uhkem, astusid ligi elektrikud. Korteri kaitsmed asuvad nimelt korteri sees, ubrikus. Ja sellele oli neil vaja juurdepääsu. Miskist kapist suures koridoris sikutasid nad meetritekaupa juhtmeid korterisse. Ja nii nad tekitasidki miski müstilise lüliti sinna kasti sisse mulle juurde (paar salafotot tegin ka sikutamisprotsessist, mis vist pöhjustas ajutise pimestuse elektrikul, kuna kasutasin välku).

 Lülitit pean 2x aastas  kohustuslikuskorras näppima, kontrollimaks asja funkamist – pönev, aga siraka saamine on välistatud. Rohkemaid üllatusi pole teatavaks tehtud, samas  ega need tulemata jää. Käib ju usin maja välisseina mötteline soojustamine ja see tähendab hetkel kella seitsmest hommikul kuni kella neljani pärastlöunal körvulukustavat müra ja silmipimestavat tolmu – midagi nad sinna seina külge poogivad, aga keegi täpselt ei tea. Küsida ka ei saa, nad ju kölguvad maa ja taeva vahel oma müra sees.

Vahekokkuvöte : lift sai jälle tööle, seda nimelt ka parandatakse vöi öigem oleks öelda, uuendatakse, mis tähedas vaid seda, et sain löpuks kuuendalt korruselt otseteed keldrisse minna mega pesulaariga pesumasinat hullutama. Ja nüüd siis ongi korteris india – kuum, öhuta ja niiske. Aga lootus jääb!

Minu Eesti.

Olles juba paar päeva Eestis, tunnetan, et kogetut on vaja kirjalikult talletada. Niisiis, esimene ‘üllatus’ – kui muidu oli Via Balitka Eesti osa väga hea võrreldes Läti ja Leeduga (Poola ei kannata endiselt kriitikat), siis Pärnusse sissesöit oli kui hoiatamata mutiauku kadumine! Sindi ristmik üleskaevatud, igaksjuhuks kõik selgitavad liiklusmärgid eemaldatud põõsastesse ning kokkuhoiu eesmärgil tänavavalgustus kah kustutatud. Ma saan aru, et kohalikud on sellega harjunud, AGA kui ikka miski hull rekka ka veel `seljas istub´, siis enam nii naljakas ei olegi kell üks öösel kui iga läbitud kilometer tuhande kaheksasajast kehasse sööbinud on.

Ma olin juba unustanud kui valged on siin ööd, aga tol hetkel olin küll kui pimedusega löödud!

Presidendi juures käik oli selline omaette ‘ahhaa’ elamus – kuna ilm oli hommikul vihmane ja Läti presidendi töövisiit lõppes 30 min enne mõttetalgute autasustamistseremooniat, oli istumiseks tekitatud koht trepikotta (piltidelt, mis näiteks president.ee avaldati, seda muidugi aru ei saa).Ilvesel oli suur tülpimus näkku kirjutatud ja ta ei üritanudki kehva mängu juures head nägu teha, tema kõne oli tubli 7 lauset ‘pikk’. Margit Sutrop märkis ära, et tegelikkuses kirjutajad ei vastanud mõttetalgute ‘tähtsate peade’ ootusele – inimesed kirjutasid emotsioonidest, tähtsad ninad tahtsid probleeme ja lahendusi sellele.

Mul oli au olla nomineeritud ning 7 kilo eesti keel seletavaid sõnaraamatuid kulub marjaks ära. Plaksutamisele järgnes püstiseismine roosiaias, kus eestisoost 1,6m pikkused noormehed prantsuse õunasiidrit otse minipudelitest soovijatele pakkusid. Tagumised hambad said paar kilutrühvlit ning lusikatäis jahtunud kohvi sai kadakamarjalise shokolaadi-kommikesega alla loputatud. Huvitav, kui vihm oleks kestnud, kas meid oleks siis grupiviisiliselt keldris asuvasse sööklasse viidud? Loomulikult uurisin ma julgeolekuteenistuselt, kus siis ‘troonsaal’ on. Mind juhatatigi esimesel korral lausa ukseni, mõtlesin juba seest poolt ust lukustades, et kuulariga varustatud kapivälimusega kodanik jääbki nüüd veel ootama mu tegevuse lõppu. Õnneks siiski tohtisin omaette toimetada.

Tallinna vanalinn on võrrldav Veneetsiaga oma kribukrabu müümise poolest. Jalutasin ühte poodi sisse ja müüjal oli probleeme mulle eesti- või venekeeles vastamisega. Ta tunnistas, et hispaania ja inglise keel tuleb sorinal. Ma muidugi imestan matrjoshkade üle, et misajast on puunukud Eesti nänniks saanud?

Lugeja ehk märkab, et mul on olemas seekord ö,ä,ü,õ? Loomulikult digiriigis Eestis toetasin majandust ja soetasin endale uue digisõbra.

Vaatlustoimingud jätkuvad!

Reis tundmatusse on kui vörrand tundmatuga ehk nörganärvilistele mittesoovitatav.

Mina ei armasta siiani matemaatikat, aga tahtele MINNA, vastu ei saa. Nii ongi juhtunud, et  vaadeldes oma suviseid tegemisi eelmistest aastatest, siis üldjuhul on nii, et just sellised teadmata suunaga väljasöidud esindavad enamust.

See viimanekord oli tubli nädalakese eest. Sel ajal kui eestlased hädaldasid vihmasaju vöimalusest jaaniööl, mis on tegelikkuses ju vördne normiga, siis austerlasi ehmatas totaalne jahenemine. Pluss 16 ja laussadu ei ole juunilöpus normaalne! Ja mida tehakse vörrandiga, milles on tundmatud – ikka leitakse lahendus. Mina lahendasin asja nii, et tudeerisin vennasriikide ilmakaarte vaat et pooletunniste vahedega, ülejäänud aja täitsin sellega, et kannatlikult üritasin autoomanikule auku pähe rääkida – on aeg lahkuda! Löpkus vöttis kodanik abikaasa vedu, ta nimelt oli juba suurde vihmasajust tingitud letargiasse laskunud ja me istusime autosse. Söit vöis alata. C5 on alati mineku valmis, varustusse kuulub n+1 ühikut kalakonserve ja kuivikuid. Samuti imepisike priimus, tikud ning lännikud veekeetmiseks. Salongi täidavad  magamiskotid, mis parimatel aegagadel on töökindlust näidanud -10 kraadises lumetormis. C5 on meie telk ja kindlus. Seekord suutsime iseendidki üllatada – saime ühe paagitäiega hakkama, kuigi me „ronisime“ C5 abil vöi tema meie tahtest söltuvalt stabiilselt kahe tuhande meetri kandis, körgemaks jäi 2760 meetril asuv Stilfser joch - see on Euroopa körgeim tee, mida mööda saab liikuda pöhja-löuna suunal; nimelt on ka olemas teid, mis lihtsalt turistidelt raha väljameelitamiseks on ehitatud suunaga ei kuhugi, nagu näiteks Grossglockner strasse. Niisiis, samal ajal kui Porsche omanikud, ja neid juba jätkub sadade kaupa Stilfserjochil, oma kallikestel kapotid üles töstavad ja hirmunud pilke selle alla heidavad juba ENNE tippu jöudmist, oli meie C5 tubli. Töi meid naksti kohale ja isegi rehvid pidasid seekord ilma viperusteta vastu (eelmisest aastast kogemus kus ühe reisi jooksul löhkes 3 rehvi, „parim“ laks 2500meetri peal. Kui ülejäänud massid uhavad vaid üles ja alla söita peale 4 minutist pausi kapotialuse tuulutamiseks, siis meie jäime Stilfser jochile pikemaks pidama, lausa ööbisime lageda taeva all 2760 meetrit merepinnast ülespool 2 ööd.

Ainus häda on hädadega – nimelt on alates ca 2200 körgusmeetrist kadunud puud, pöösad, mille taha siis asjatama  minna. Aga kogemus öpetab J önneks oli Stilfser jochil miski suur radarikeskus püsti pandud. Ja ega ma ainuke pole, kes tuult ja lund trotsides oma kehaosi sinna vastavasse nurka paljastama läinud on. Inimene harjub köigega ja häda ei anna häbeneda!

Öhtuse „programmi“  sisustasid 2 ümisejat (ja need olid ikka paksud, aga vilkad). Önneks mul nüüd teleskoop-objektiiviga kaamera, nii ma siis nende tegemisi jälgisin ja vöimalusel ka mälukaardile salvestasin.

Stilfserjochi piirkond on rahvuspark, kus itaallased  teevad möningaid mööndusi ning sellest tulenevalt ongi tekkinud paar, aga siiski ödusat parkimisplatsi, kus itaallased hulljulgelt lahtise tulega grillida tohivad. Üldmulje – inimtühi, miski tehnikaime seal ei levi, lähimad naabrid mägikitsed, salakaubavedajad, kolmetuhandesed lumised mäetipud ning Sveitsi piirivalvekopterite vaatluslennud. Täiuslik meile, sinna me jäime paariks ööks. Taoline tegevus oli ametlikult keelatud, KUID meie ju parkisime vaid ettenähtud kohas. Närviködi tekitas viimasel öhtul ootamatult mägede tippudevahelt esilekerkinud ja kiiresti lähenev valge megapilv, mis liigutas enda ees tugevaid tuuleiile ning sisaldas äikest ja hunniku vett. Tuul tugevnes nii vöimsaks, et olin sunnitud auto keerama ninaga tormi suunas ning sisimas tundsin röömu liigsetest kilodest, sest auto rappus, aga jäi pidama maa peale. Vöibolla  väikesed autod oleks tuul ka lendama saatnud. Kahe tuhande ja paarisaja meetri peal on köik vöimalik nagu ka see, et väljas on +28 kraadi kuuma, aga pead sumpama pölvini lumes.

Kiirendusvöistlus kuningdistsipliinides ehk talendi avastamine

Eelmine nädal töi mitmeid ootamatuid kiirendusvöistlusi adrenaliinipaiskumise distsipliinis minu tavaelu nii rutiinseks muutunud rütmi.

Esiteks, otsustas ämm, et sügavkülmik tuleb ära kraamida. Ei, tema seda ei tee – tema vaid otsutab, et NÜÜD tuleb seda teha. Minu pühaülesanne seisneb selles, et külmiku varud tuleb hakkama panna. Tänu ilma möttetusele ehk heitlikkusele, mis ei vöimalda minul pilvepiirile jalutama minna, sest vöimalus saada pikselt täistabamus pluss ära uppumise vöimalus vöi mäeküljega kabelimatsusöitu teha, oli söna otseses möttes suurem kui 100%.

Niisiis, tuhlasin seal külmikus ja jällegi jäi näppu – ohhoo – struudlitainas. Egas midagi, sööjaid siin majas jätkub, isegi kraam, mida taigna vahele pudistada, oli olemas. Loogiline järeldus – taignast peab saama löpp-produkt. Ja kuna ma olen eriti edumeelne, ei vötnud ma teha midagi muud kui ÖUNAstruudlit, mis Austrias vördub keiserliku distsipliiniga, sest vöimalus “mööda panna” on minusugusel omaalgatuslikul kokkajal austerlaste majapidamises suur. Öunastruudel tundub pealt vaadates lihtne, kuid saladus seisnebki tihti selles lihtsuses. Öunastruudli saladust ei avaldata “körvalseisjatele”. Mina tegin oma järeldused sellest, mida mu ämm oma poja kokatud struudlites on varasemalt kritiseeriunud.

Esiteks, öunad peavad olema tihke viljalihaga ning hapud, need riivitakse öukesteks laastudeks (nagu kurgiviilud salatis), puistatkse üle veidi suhkru ja kaneeliga, mina rosinaid ei pane, hoopis lisasin suhkrustatud apelsini kuubikuid - ma ei kokka nimelt retsepti järgi, mul peab olema vabadust liigutada kulpe omasoodu. Ja siis haarasin struudlitaigna järele, mis minu üllatuseks pakkus uue omamoodi väljakutse. Lahtípakkimisel selgus, et SEE tainas on KOLM meetrit pikk!!! Ja seda on vaja tema paberöhukeses seisundis veel taltsutada (täita öunalaastudega!). 

Kui keegi oleks mind teistpool aknaklaasi jälginud, oleks see pealtvaataja arvanud, et ma olen miski maotaltsutaja, sest neid väänamisi, kätega öhus vehklemist ning kiir-äkkliigutusi parem-vasak suunal, oli möne minuti jooksul ikka rohkelt. 

Löppkokkuvötteks  - mu ämmal polnud minu öunastruudli kohta miskit kobiseda! Liigutas pigem kiirelt löualuid, sest öunastruudlit tuleb süüa otse ahjust tulnuna, sest imeöhuke koorik on siis veel kröbe ja kriuksub hamba all - see on see nö mitteametlik kvaliteedimärk!

Teine adrenaliinilaks oli hoopis teisest suunast. President Ilvesel uus idee – talendid koju. Ma ei mäleta enam, kus vöi kuidas mina asjast teada sain, aga olid toimumas möttetalgud teemal Eesti ustest – sisse, välja. Ja etskae, mu sisetunne sundis mind, sest mul oli midagi ikka sellel teemal ütelda. 

Vötsin end kokku, panin oma paar rida kirja ning viimasel minutil läkitasin Tartu Eetiakeskuse epostile. Nö auhinnafond oli ju juhendite juures kirjas, mina mötlesin, et vähmalt saan omale uue Eestipärase rekvisiidi  -  president Ilvese signeeritud foto. 

Juhtus hoopis see, et sain ekirja presidendi kantseleist (nö eelinfo, kuna paberkutsel läheb kauem aega kohale jöudmiseks), et President Ilves ootab mind kui ühte parimat kirjutatajat, külla! 

OOOOOOOOO – selle tunde kirjeldamiseks ma olen sönatu!

Eesti, ma tulen!

PS: niipea kui ma olen teadlikuks saanud, kuidas ma saan panna lingi vms oma kirjatükile, siis seda ma ka teen seniks aga kannatust vöi lähetan koopiaid emaili teel :) 

Sotsiaaleksperiment teemal Olukorrast riigis

Lühidalt öeldes, on asjad endiselt kontrolli all. Kohalikud üleriigiliselt kajavad raadio- ja telejaamad leelotavad alates varahommikust KUI pikakas on kujunenud viimastel tundidel ummikud kiirteedel. Asjast tundmatuile: seal kus ummikut pole, pole ka midagi teha, eriti veel sellise ilmaga nagu hetkel vabadeks päevadeks ennast sisse seadnud on!

Kui aga mönel eestlasel on vihmaisu peale sahaaraperioodi peale tulnud, siis andku vaid tuld ning ummikud ootavad teid suunal Saksamaa Baierist suunaga Austria-Sloveenia-Horvaatia ehk Aadria mere rannik. 

Kiirtee kannab nimetust A 10 Tauern Autobahn, ning nöks peale Salzburgi algab siis see teadmata kui mitmeks tunniks – ootamine. Juba täna hommikustes kella 9stes uudistest käisläbi kiirteade, et Tauerni tunneli ummik on hetkel vaid 25 kilomeetripikkuseks kujunenud (ooteaeg ca 5h). Austria üks autoklubi pressiesindaja kilkas, et nad ootavad uut rekordit (jaa, oli aastaid tagasi ummik nimelt 35 km pikk).

Ummik muideks ei ole seotud sellega, et miski avarii oleks juhtunud, vaid tunnel on tasuline (maksta saab küll kaardiga ja sulas, aga selleks tuleb putka juures ennast rivistada – täpselt nagu Virtsu vöi Kuivastu sadamas praamile saamiseks). Lisaks on tunnelil vaid 1 söidurada 1 suunal, lisada tuleb ka veel kehtiv kiiruspiirang 50 km/h (seda 16ks kilomeetriks!) ja takka tippu vajadus hoida piki vahet! 

Vahemärkusena olgu öeldud, et moodulisemad tunnelid on juba 2 realised ja seal tohib ka ametlikul 100 km/h uhada.

Seega loogiliselt : inimmassid, eelköige lähinaabrid saksast (seal on nelipühade puhul 2 nädalane koolivaheaeg mitmel liidumaal korraga) ning ärme unusta igiliikumises olevaid hollandlasi oma müstiliste haagiselamutega (mis vajavad eriti tugevat gaasipedaali sötkumist millega mitte igaüks hakkama ei saa, sest tee tunnelist on Austria poolt jällegi tugevas töusus) on lihtsalt tunneli läbilaskevöime äärmusteni ära koormanud. See muideks juhtub iga kord, olenemata aastaajast!

Vöib olla isegi sellepärast on Austrias väljaantavates kalendrites ära trükitud ka Saksa koolivaheajad liidumaade kaupa, et ikka teaks, millal jälle ummikud on. 

Tunneli omanikfirma on muidugi ka lahenuse igaaastasele massüritusele leidnud – tunnel muudetakse 1 suunaliseks nimetatakse seda siis Blockabfertigung, juhul kui keegi eestlastest mittesaksakeelevaldaja peaks ÖAMTC kodukaga (http://www.oeamtc.at/verkehrsservice/output/html/oesterreich_uebersicht.html ) ENNE reisi konsulteerima (soojalt soovitan).   

Brenner(o) kiirtee (A13) suunaga Itaaliasse on seekord osavam. Hetkel seal vaid väga aeglane, aga siiski edasiliikuv liiklus. Seega, otseselt autod enam ei seisa, vaid rühivad visalt edasi. Palju önne nendele, kellel manuaaliga autod, saab osavasti paremakäe ja sörme lihaseid treenida ning jämemotoorikat harjutada! 

A 13 on tavaliselt uudistes siis, kui esimene lumi on, ootamatult nagu iga aasta, maha sadanud. 

Esiteks, itaallased ei harrasta talvekumme ning sama lugu on suurte veokitega, sest nende multikulti juhid nimelt ei arva, et lumesadu vöib olla ka veel juunis vöi juba septembris. Aga Brennero on Austriapoolt söites minu mäletamist mööda ca 10 % töusuga! Ja vaat siis lasevadki need autod seal liugu ning hästi on  kui veok vaid ristipöiki kiirteed mölemal suunal takistab. Ilma suuremate pingutusteta on A13lt vöimalus kuristikku sadada ja seda igaveseks.  

Nii et löpetuseks tunnen röömu, et me kusagile ei üritanud minna :) sest ummikusseismist saab ka tavapäraselt Linzi linna läbival kiirteel harjutada, selleks vaja vaid tööpäeviti öigel kellaajal kohal olla.