Võttes viimast ja samas jäädes kaineks

ahoi saatusejagajad!
kaua ja palju kuulutatud maailmalõpp olevat homsese kuupäevaga miski väljasurnud ürgrahva targad fikseerinud, nii et tuleb võtta, mida antakse!
Mina siis ka ennast jälle ilmutan, et käsi südamel saaks öelda: andsin endast parima! Ilmalood siis sellised, et sel ajal kui eestlased jälle Siberi hingust koduhoovides tunda saavad, siis siinsete madalamal asuvate küngaste vahel vaat et kohe hakkab mätas kuivaks tõmbama ja kuulutame kevadhooaja alanuks (loomulikult, juhul kui homne 21.12 viisakal 22.12 üleläheb ilma suuremat kära tekitamata).
Viimane blogi sissekanne oli statistika teemadel: usu või mitte, aga ma sain oma eksami tehtud (seda esiteks) teiseks - ma sain isegi rohkem punkte kui lootsin (asi ei ole siiski nii roosiline, et söendaks punkisumma avalikkusele välja öelda), kolmandaks: mina ja herr professor jäime ühe küsimuse juures eriarvamusele (mul oli nimelt märgitud õige vastus, aga seletus lahendusele herr professori mallile ei vastanud ning lühidalt, tugevama tahe jäi peale). ei ole hullu midagi, kursus jätkub ning ma olen juba õppinud toime tulema ;)
Novembri võtan kokku sõnadega, et ma olin rohkem kas õhus lennus või maad mööda sõidus : lihtsalt ja loogikavabalt langesid erinevad plaanitud ja erakorralised asjaolud kokku, mis lõppeski saagaga nimetusega: I am on the road again... Kuid lootes siiski ülehomse saabumisele, pean plaani veidi oma reisimuljeid ka üldsusega jagada.
Aga nüüd, vaja veel viimased netisündmused ära lugeda, sest kes tea, kas homme enam antaksegi.
Ülehomseni siis! 

Statistika ja tango

Nii, ma jälle vilgutan ennast. Oktooberi viimasel päeval pean ikka ajanatukese leidma ja paar rida kirjapanema. Oktoobris teadupärast algasid siin ülikoolis järjekordsed taidlusetteasted ehk loengud ning ka minu isik on sellest kollektiivsest hüsteeriast tabatud nimelt on jäänud veel 1 kohustuslik kursus - statistika.
Algus oli huvitav jutumärkides - kolme järjestikuse reede hommikud algasid matemaatikaga, inglise keeles, materjalid saksa keeles. Ooooo, isiklik paanikaosakond läks kihevile, ma nimelt pole teab mis vaimustunud matemaatikafänn kunagi olnud ja seda siis veel miskis muus keeles kuulda ja arusaada on kama kuubis. Seega,  paar telefonikönet Eestisse, perekonnaliikmed tuhlasid raamatupoodides vöi söprusringkonnas ning tänu postifirmade vastutulelikkusele, saingi ma ka eestikeelsed statistika materjalid. See oli alles algus. Teise loengu löppedes palusin täpsustusi eksami kohta, et kas pean endale näituseks taskuarvuti muretsema, sest ruutjuuri ja muid vidinaid ma küll peast ei oska vötta? Ja mida siis herr professor teatas: ma veel täpselt ei tea, kuidas eksam välja näeb. Väike ridadevaheline vihje - öppige valemid pähe. Möhh??? valemid pähe öppida -milleks? Olulisem on ju arusaada, mida mis juhul kasutatakse ning statistikaprogrammid on juba täistuubitud valemeid.Ei aita midagi muud, kui kribasin endale konspekti kolmes keeles - nagu statistika sönaraamat. Ja konspekti tegemisel meenus mulle tantsukursus Anst Taeli juures, märksöna TANGO. Kolmas kohtumine oli eriti kelmikas statistikas - kuna see oli viimane kohtumine enne eksamit (muideks, vahepeal on 2 nädalane auk, kuna miskid riiklikudpühad on neljapäeviti, siis reeded on automaatselt "tühjad" töö tegemisest), siis ruum oli korraga täitunud mulle veel seni tundmatutest nägudest.
Ei ole hullu, mitte midagi ei olnud muutunud. Herr professor ümises vaikselt raaliga kaasa kui oma slaide jooksutas (talle on see ju suht möttetu värk) vöi kui ta hoogsalt tahvlile kriidiga müstilisi hieroklüüfe (valemeid) vedama hakkas, igaks juhuks samal ajal rääkides näoga tahvli poole, et tuhajuhanitemass vöimalikult vähe asjast aimu saaks.
JA nüüd  kui on jäänud viimased loetud päevad statistika vaheeksamini (nagu öeldud: mul on tuttav, kes öpib sotsioloogiat ja tema tegi lühijärelduse, et see mida ma tohin kolme a poolteist tundi kestva monoloogiga endale selgeks teha, on tema öppinud 2 aastat!) siis saan herr professorilt kirja, et kavandatud eksamikuupäeva on muudetud, kuna tema olla saanud tudengitelt kirjakesi, et nemad ei saa määratud kuupäeval eksamit teha ning nagu Austrias tavaline - soovivad alternatiiv kuupäevi. NO MIDA! Mina sooviks miskit korda (ordnungit) üldse teemasse näiteks "kordustund vastan küsimustele" - et mis kujul eksam on (algul oli jutt kirjalikust variandist, nüüd kirjutab herr professor juba kas kirjalik vöi suuline), mida eksamil nöutakse (valikvastused,? arvutamine? tabelite tölgendamine???) vaat sellest vaikitakse kui punaarmeesangar! Igatahes, ma ütlen vaid nii: midagi ma tean, aga selle teadmise kvaliteet ja kvantiteet on veel määramata suurusega  (kölab ju piisavalt statistiliselt)
Seega tagasi Ants Taeli tango juurde -sellega oli ka nii, et üks koht oli mulle segane (no ei saanud aru, mida kuidas kuhu astuda vöi keerata). Ja siis tegi Tael nagu mees kunagi - vöttis mu oma haardesse ja voila - ma saingi asjale pihta. Nagu öeldud, tangot tantsitakse kahekesi. Ning statistikas usu vaid seda, mida ise oled arvutanud ja  tölgendanud!

Septembri ponnistus

haaa, ma elan veel!
üle aastate (ilma naljata) olin siruli voodis kui lestakala merevees liiva all, sest miski külmetusemoodi olek rabas mind jalust. öigem oleks vist kirjutada kurgust, ninast, kopsust, körvast, silmist. ma olen rohkem selline murran-konte haige ning viimane töeliselt päevi kestev külmetus tabas mind vist gümnaasiumis, ikka sügisel. igatahes, kuna siinne apteegimajandus coldrexi ei tunne, andsin endale vabad käed ja toitusin ingverist, sidrunist ning kodumaisest ema kasvatatud küüslaugust (önneks oli vend nii 5 kg kaasa haaranud enne kui külmetus tuli). väike eksperiment taimeleotiste körval oli muidugi ka külmunud vöi mähis kurgul (jah, on jube küll, aga kurguvalu on jubedam ja 2x aitas minu kurgvalust ülesaamiseks).

nii ma siis pooluimasena vegeteerisin. kui möistus jälleenda kohalolekust teada andis ning silmad koostööle allusid, heietasingi, kolme teki all, et mis siis suve jooksul tehtud (vaid nädal tagasi oli veel pluss 30 ja nüüd vaid 18 soojakraadi). paar orkaanilaadset tormi sai omal nahal ära tuntud, sugulasi ringi veetud ning majutatud (kaks raksu), paar tuterdamist pilvepiiril (üks kord vandusin, et oli mul vaja siia tulla - alla kukkumine oli tunduvalt hölpsam kui mäeküljel edasi liikumine, suur vend teab küll mis kohta ma mötlen - pilti sellest kohast ei ole, sest juba ainult pildimasina haaramisel oleks see mu viimane tegemine olnud). konverentsil käidud, kus ma oma lihtsate küsimustega nii mönegi ettekandja elu kibedaks tegin vöi suure kontserni esindajad nurka surusin, kuna ma pöikpäiselt oma küsimustele nende andmebaasi ülesehitusest vastuseid saada tahtsin ning üks diplom kirjatüki eest täidab oluliste paberite kausta. kohaliku austria grupijuubelil sai ka käidud, sturmi on tarbitud, currysid keedetud ja chillikauna söömisest pisaraid valatud. kaheksakümne aastase naabrimehega nalja visatud - tema vist küll rohkem minu oskamatu kohaliku dialekti kohta ja mina lihsalt itsitasin kaasa, sest vana viskab ikka head nalja. kui ma vennaga koos karli (see on naabrimehe nimi) juure luurasin öuna saama, siis vend kui ametlikult saksakeele oskaja oli lausa uimaseks löödud kohalikust dialektist - ei ööd ega mütsi saanud ta aru, mis värk on. vend muidu kui sündinud mägikitse reinkarnatsioon - lippab igast rajast üles, olgu muda, kiviklibu, nelikümmend kraadi kuuma vöi vihm - tanel annab kanda ja varvast tehnikale valu. pärast küll mainib, et kehv rada oli (pühapäevane jalutuskäik 10 km ning 1000 körgusemeetrit mudast libedatel kividel).

ahjaa, suvekild on muidugi väike hommikuelamus Sveitsist, kus parkimisplatsil trahvi saime, kuna kohalik omavalitsus oli otsustanud toetada majutusettevötteid ning sellest lähtvalt köik teised alternatiivsed "ööbimisvöimalused" on karistatavad erineva suuruse rahatrahviga. jaa, vastavasisuline silt on Graubündenis Churi sissesöidul küll, kuid see on retroromaani keeles, mida vaid murdosa kohalikke oskab.

nii, et jah, igav ei ole olnud. ja nii ongi, et oktoobrikuus köik köik on uus - algab taas "tibumassi" karjatamine.

Kirjutamiste ristteel.

Teadupärast “taidlen” doktoritööd teha. Teooria on tugev – mul on jäänud 3 kohustuslikku kursust ning peamine, töö kirjutamine. Eks ole, mis need 250 lehekülge siis inglise keelset teadusteksti tekitada ole... Praktikapoolelt on asi veidi asisem: puudub hetkel see sära silmis teadusliku kirjatöö tegemiseks – vabandan ennast suveperioodi esinemisega (loll on see, kes vabandust ei leia).

Üldiselt peaks selline “probleem” olema tuttav enamustele suleseppadele või teistele loometööesindajatele (ise ma imestan, et kuidas saab üldse midagi tekitada “aja peale”). Samas lugedes nii Heino Kiige dokumentaalromaani või Sirje Normetit kui Mihkel Raua raamatuid, esineb seal tihti ülestäheldusiveel nõukaajal loomeinimestele mõeldud “loometubadest või korteritest” looduskaunis kohas näiteks Musta mere ääres või Abhaasias (loomulikult enne “ärevaid aegu”).    Siit ka ehk mõtted, mida peaksin edasipidi arendama: a) kas vajan ma ka doktöö kirjutamiseks “loomenurka”     b) loomenurga parameetrid vajavad täpsustamist, aga see selleks.   

Enam ju nii palju “uut” ei toimu, millest kodu-eestlaste üldsust teavitada. Kuid iseenda tõkke ületamiseks leidsin vana lahenduse uues kuues: kui aga hakkaks hoopis uut blogisarja täitma? Valikuvariante on lausa kaks:  selline traditsiooniline – täna köögis (sest ma olen arusaanud, et kui mul juhe koos on, siis hullan ma kokata). Just tagasi kodumaale lahkunud pereliikmed olid positiivselt üllatunud minu söödavast loomingust. Või kui otseöelda: kui doktorist asja ei saa, siis nälga ei jää. Või kui doktor käes, siis tagavaraväljapääs omast käest võtta.

Ning “Akadeemiku kodustamine”. Viimane on eelkõige väga subjektiivne pilguheit akadeemiku maailma tavakodaniku prisma läbi (ütlen ette, et osatäitjad vahetuvad, inimesed jäävad anonüümseks, kui olulised tunnusmärgid saavad edastatud). Akadeemiku kodustamise alla on kogutud sellised  tegemised, mida koheselt  ei saakski  kirja panna, sest see ei kannataks kirjamusta, aga hiljem uuesti läbikirjutamine ja lugemine peaks enesepihta suunatud sarkasmist ning irooniast täisulikult pikitud olema.  

Ja milleks see kõik? Ikka selleks, et ma ennast kätte võtaks või motiveeriks teaduslikult oma rada ikka edasi rühkima. Ehk igal eeslil oma porgand! Ning “porgandi” defineerimine on suur samm edasi õiges suunas :D

Kaua vötab aega vöi rrrr nagu rrromantika

Elu nagu lill! Näe, olengi jällegi need +38sased soojad päevad, mis sujuvalt muutusid nädalateks,  önnelikult peaaegu kahjudeta mööda saatnud. Önneks ju nüüd nädalake "talve" - sajab veidi vett kontrollitud kogustes ja temperatuur on möödukas. Pidin isegi uuesti kapisügavustest teki ülesotsima, sest linaga magades vaata et külmetusevöimalus suurenes.
Aga sellest ei tahtnud ma hoopis kribada. Ma nimelt viimaseid päevi ametlikult oma bürootooli ja raali kulutamas - sest kui oled tööl, siis seadus näeb ette, et tuleb ka puhata. Jah, algab esimene ametlik ettenähtud puhkus. Kuid ka see ei ole mul teemaks.
Asjalugu hoopis asisem: esmaspäeval olles ihuüksi büroos, avastasin, et keegi on kemmeris pirni läbi pöletanud. Egas midagi, teatasin sellest sekretärile, see oma korda hellas majandusosakonda, ja nii see päev kulges, kemmer ikka pime kui öö. Teisipäeval ei toimunud miskeid muutusi. Kolmapäeval, s.o. täna teatasin uuesti sekretärile, et kas ta teab, kui kaugel on pirni asi? tema ütles: korraldus on antud. Akt on ülestäheldatud. Mul kama kaks, mis number aktil on - tahaks valgust sinna kemmerikoopasse! Aga ei miskit... Kuid täna polnud ma büroos enam üksi, lausa kolmekesi, segasoolsed, aga üks pime kemmer - kohe kottpime. Tegi kolleeg köva häält majandusosakonda helistades, lisades, et kui pirni ei saada, siis andku vähemalt küünlaid :) Teiselpool toru oli vist mingi naljavaene tegelane NING elektripirni ja selle vahetajat ikkagi tööpäeva löpuks ei olmunud. Ikkagi pikk maa tulla (ca 300 m), neil vaja vöib olla buss tellida ja paberiakte määrida. Ma lahendasin asja loominguliselt: leidsin paar teeküünalt, pistsin nad punastesse topsidesse ja voila - romantika missugune kemmeris. Peab mainima, et valgust just palju juurde ei tekkinud, aga vähemalt inventarikontuurid vötsid parema jume ning rrrrr kui romantiline nüüd on propelleri saatel kobamisi paberit rebida.

Jaanipäevakuma ehk hulludel kah päevad

Ei saa üle ega ümber siin imedemaal silmi suureks ajamast, aga kui ikka kohalikud selleks pöhjust annavad, siis mis sa hing ikka ära teed. Alustaks siis juhtunu lahkamist. Jaanilaupäeval oli plaan küps minekuks Hanna juurde, rongiga loomulikult (Hanna elab seal, kus enamus kohalikke on talupidajad küngaste vahel ehkki autoremonditöökodasid on sealses asulas eriti tihedasti - aga eks see ole piiriääres koha eripära :).
Igatahes, rongis helistasin Schmittile ja Marinale, et kus vagunis nad ennast peidavad, kuna nemad olid paar peatust varem rongi vallutanud. Schmitti vöttis küll köne vastu, kuid teatas muu hulgas, et miskist kohalikust tädi kurjustab temaga. Arvasin, et Schmitti kohaliku dialektist saksa keele möistmine ehk veidi sassis. Kuid kohale jöudes selgusid tösiasjad: Schmitti oli saanud peapesu tädilt, et ta Marinaga liiga valjuhäälselt suhelnud olla. Schmitti muidugi ka juba vabandanud. Mul kulmud kohe kuklasse jooksid: mis ajast nüüd rongis, hommiku kella 10 tuuris enam normaalsel häälel könelda keelatud (me ei olnud "magajate" kupees) pealegi,  meeter eemal oli kaks 3-5 aastast poisiklutti, kes kilkasid oma eakohaselt parajalt palju ja valjult ning neid ei kukkunud küll keegi korrale kutsuma.
Igatahes, olles detailid täpsustanud, jätkasime jutustamist eesti keeles vabadel teemadel (teadupärast kestab söit Hanna manu tubli tunni). Ja siis korraga teatas see sama keskealine naisinimene, et ma segan teda. Ahah?!? Ega ma kade polnud, küsisin siis vastu, et milles probleem? Tema teatas, et vot minu käekoti küljes olev 15 sentimeetrise kummipaela otsas olev maasikaks kokkuvolditud ostukott, mida ma hajameelselt näppisin kui stressipalli,  ahistab teda. Egas midagi, jätsin selle järgi ning vestlus meie kolme eestlase vahel jätkus emakeeles, loomulikult sai ka labiilne kaassöitja ära märgitud. Korraga kargas tädi püsti ja loivas ennast vagunist välja (lootes vist "stabiilsemat" isekohta leida). Aga ju ei läinud önneks, kuna paari minuti pärast oli ta tagasi ning temapoolne kobisemine koos näolihaste hoogsate tömblustega, jätkus. Ei läinud palju aega, kui proua maalt ja hobusega uuesti oma istekohalt üleskargas ja ühe istmevahe vörra (oma abikaasa istme taha) turvalise kohakese leidis. Kuna tema meessaatja küsis: mis siis nüüd lahti on? teatas labiilne, et tema ei suuda enam selle koha peal istuda ning oodata millal pall tema silmnäkku lüüakse. Saate aru, tädi istus minust tubli 50 cm eemal, palli kui sellist polnud olemaski, aga kisa kui palju. Nii kui tädi oli oma ahistamisejutuga maha saanud (ja teise tooli peale istunud), teatas tema mees meile kurjal häälel, et ta saab aru küll, mis me räägime - ta on 2 aastat Norras elanud! Mis me tegime: ajasime aga imestusest oma sini-hallid silmad suureks ja purskasime köval häälel naerma! Önneks meie mahamineku peatus oli kättejöudmas.
Rongist väljumisel kiirustas tädi uuesti istekohta vahetama (ahistajad olid ju lännud) ning kuna meid lahutas juba ca 5meetrit vagunit ning uks, siis julges ta isegi meile nö "te oletei ikka täitsa jopakad" käeviibet pakkuda.
Meie aga, naeratasime ja lehvitasime viisakalt perroonilt söitualustavale rongile, lootusega järgminekohtumine ei saabu nii pea.

Kolmkümmend kuus.

Suvi kena aastaaeg, sest soojus tuleb kui tahab. Vahel tuleb isegi sellise kiirusega, et ei jõua “adekvaatselt” reageerida. Nii ka eelmise nädala lõpus: siinnamaani oli juba tervelt 31 päeva olnud selline pluss kahekümne kahe-kolme kanti „tavaline“ ilm, ei midagi hirmsat ja maailmalõputaolist (muidgi, kui paari päevane massiline vihmasadu väljaarvata)ja selge sõnaga öeldes, on riideid mida kanda, et palav ei hakka ega ka külm mitte. Ja siis, kui mul oli planeeritud kahepäevane mitte päris vabatahtlik keldrisessioon, keeras keegi soojakaani lahti. Lühidalt, termomeeter kargas kahekümest kolmekümne peale paari tunni jooksul ning loomulikult tänu allasadanud veemasside tõttu tundis ka õhuniiskus vajadust „ennast ilmutada“.

Seega, loomulikult oli keldris kena jahe olla J Aga ega ma sealsamas keldris ela, sinna oli vaja minna ja õhtul jälle tagasi tulla. Hommikuneminek oli  lihtsam, sest siis veel ka tuulekest leidus, õhtul luurasin varjude kaudu kodukese poole – selliste lasnamäetüüpi majadevahel ju õhk rohkem kui seisab, leitsak.

Üldiselt arvasin, et jah, nüüd suvi selleks korraks läbi ja loomulikult mina nagu tüüpiline eestlane “nägin” suvesooja vaid läbiaknaprao.  Aga vot ei ole, hoopis tubli nädalajagu veel lubatakse sooja. Kui kraadiklaas õueõhule varjus  juba kolmkümmend kuus pügalat andis, varjusin teadlikult ma autokuuri. Autokuuril on hea omadus: sealses varjus saan soojast ilmast osavõtta ülimalt kasulikult: nimelt, egas ma niisama liblikaid loe, ma andsin kätele ja jalgadele tuld ning tegin veidi prügimajandusele materjali. Lühidalt, soojad ilmad on ikka mul siin üliproduktiivsed olnud, eriti mis puudutab varjulistes kohtades „ruumi“tekitamist.