Ei saa üle ega ümber siin imedemaal silmi suureks ajamast, aga kui ikka kohalikud selleks pöhjust annavad, siis mis sa hing ikka ära teed. Alustaks siis juhtunu lahkamist. Jaanilaupäeval oli plaan küps minekuks Hanna juurde, rongiga loomulikult (Hanna elab seal, kus enamus kohalikke on talupidajad küngaste vahel ehkki autoremonditöökodasid on sealses asulas eriti tihedasti - aga eks see ole piiriääres koha eripära :).
Igatahes, rongis helistasin Schmittile ja Marinale, et kus vagunis nad ennast peidavad, kuna nemad olid paar peatust varem rongi vallutanud. Schmitti vöttis küll köne vastu, kuid teatas muu hulgas, et miskist kohalikust tädi kurjustab temaga. Arvasin, et Schmitti kohaliku dialektist saksa keele möistmine ehk veidi sassis. Kuid kohale jöudes selgusid tösiasjad: Schmitti oli saanud peapesu tädilt, et ta Marinaga liiga valjuhäälselt suhelnud olla. Schmitti muidugi ka juba vabandanud. Mul kulmud kohe kuklasse jooksid: mis ajast nüüd rongis, hommiku kella 10 tuuris enam normaalsel häälel könelda keelatud (me ei olnud "magajate" kupees) pealegi, meeter eemal oli kaks 3-5 aastast poisiklutti, kes kilkasid oma eakohaselt parajalt palju ja valjult ning neid ei kukkunud küll keegi korrale kutsuma.
Igatahes, olles detailid täpsustanud, jätkasime jutustamist eesti keeles vabadel teemadel (teadupärast kestab söit Hanna manu tubli tunni). Ja siis korraga teatas see sama keskealine naisinimene, et ma segan teda. Ahah?!? Ega ma kade polnud, küsisin siis vastu, et milles probleem? Tema teatas, et vot minu käekoti küljes olev 15 sentimeetrise kummipaela otsas olev maasikaks kokkuvolditud ostukott, mida ma hajameelselt näppisin kui stressipalli, ahistab teda. Egas midagi, jätsin selle järgi ning vestlus meie kolme eestlase vahel jätkus emakeeles, loomulikult sai ka labiilne kaassöitja ära märgitud. Korraga kargas tädi püsti ja loivas ennast vagunist välja (lootes vist "stabiilsemat" isekohta leida). Aga ju ei läinud önneks, kuna paari minuti pärast oli ta tagasi ning temapoolne kobisemine koos näolihaste hoogsate tömblustega, jätkus. Ei läinud palju aega, kui proua maalt ja hobusega uuesti oma istekohalt üleskargas ja ühe istmevahe vörra (oma abikaasa istme taha) turvalise kohakese leidis. Kuna tema meessaatja küsis: mis siis nüüd lahti on? teatas labiilne, et tema ei suuda enam selle koha peal istuda ning oodata millal pall tema silmnäkku lüüakse. Saate aru, tädi istus minust tubli 50 cm eemal, palli kui sellist polnud olemaski, aga kisa kui palju. Nii kui tädi oli oma ahistamisejutuga maha saanud (ja teise tooli peale istunud), teatas tema mees meile kurjal häälel, et ta saab aru küll, mis me räägime - ta on 2 aastat Norras elanud! Mis me tegime: ajasime aga imestusest oma sini-hallid silmad suureks ja purskasime köval häälel naerma! Önneks meie mahamineku peatus oli kättejöudmas.
Rongist väljumisel kiirustas tädi uuesti istekohta vahetama (ahistajad olid ju lännud) ning kuna meid lahutas juba ca 5meetrit vagunit ning uks, siis julges ta isegi meile nö "te oletei ikka täitsa jopakad" käeviibet pakkuda.
Meie aga, naeratasime ja lehvitasime viisakalt perroonilt söitualustavale rongile, lootusega järgminekohtumine ei saabu nii pea.
No comments:
Post a Comment