Kolmkümmend kuus.

Suvi kena aastaaeg, sest soojus tuleb kui tahab. Vahel tuleb isegi sellise kiirusega, et ei jõua “adekvaatselt” reageerida. Nii ka eelmise nädala lõpus: siinnamaani oli juba tervelt 31 päeva olnud selline pluss kahekümne kahe-kolme kanti „tavaline“ ilm, ei midagi hirmsat ja maailmalõputaolist (muidgi, kui paari päevane massiline vihmasadu väljaarvata)ja selge sõnaga öeldes, on riideid mida kanda, et palav ei hakka ega ka külm mitte. Ja siis, kui mul oli planeeritud kahepäevane mitte päris vabatahtlik keldrisessioon, keeras keegi soojakaani lahti. Lühidalt, termomeeter kargas kahekümest kolmekümne peale paari tunni jooksul ning loomulikult tänu allasadanud veemasside tõttu tundis ka õhuniiskus vajadust „ennast ilmutada“.

Seega, loomulikult oli keldris kena jahe olla J Aga ega ma sealsamas keldris ela, sinna oli vaja minna ja õhtul jälle tagasi tulla. Hommikuneminek oli  lihtsam, sest siis veel ka tuulekest leidus, õhtul luurasin varjude kaudu kodukese poole – selliste lasnamäetüüpi majadevahel ju õhk rohkem kui seisab, leitsak.

Üldiselt arvasin, et jah, nüüd suvi selleks korraks läbi ja loomulikult mina nagu tüüpiline eestlane “nägin” suvesooja vaid läbiaknaprao.  Aga vot ei ole, hoopis tubli nädalajagu veel lubatakse sooja. Kui kraadiklaas õueõhule varjus  juba kolmkümmend kuus pügalat andis, varjusin teadlikult ma autokuuri. Autokuuril on hea omadus: sealses varjus saan soojast ilmast osavõtta ülimalt kasulikult: nimelt, egas ma niisama liblikaid loe, ma andsin kätele ja jalgadele tuld ning tegin veidi prügimajandusele materjali. Lühidalt, soojad ilmad on ikka mul siin üliproduktiivsed olnud, eriti mis puudutab varjulistes kohtades „ruumi“tekitamist.