Jaanipäevakuma ehk hulludel kah päevad

Ei saa üle ega ümber siin imedemaal silmi suureks ajamast, aga kui ikka kohalikud selleks pöhjust annavad, siis mis sa hing ikka ära teed. Alustaks siis juhtunu lahkamist. Jaanilaupäeval oli plaan küps minekuks Hanna juurde, rongiga loomulikult (Hanna elab seal, kus enamus kohalikke on talupidajad küngaste vahel ehkki autoremonditöökodasid on sealses asulas eriti tihedasti - aga eks see ole piiriääres koha eripära :).
Igatahes, rongis helistasin Schmittile ja Marinale, et kus vagunis nad ennast peidavad, kuna nemad olid paar peatust varem rongi vallutanud. Schmitti vöttis küll köne vastu, kuid teatas muu hulgas, et miskist kohalikust tädi kurjustab temaga. Arvasin, et Schmitti kohaliku dialektist saksa keele möistmine ehk veidi sassis. Kuid kohale jöudes selgusid tösiasjad: Schmitti oli saanud peapesu tädilt, et ta Marinaga liiga valjuhäälselt suhelnud olla. Schmitti muidugi ka juba vabandanud. Mul kulmud kohe kuklasse jooksid: mis ajast nüüd rongis, hommiku kella 10 tuuris enam normaalsel häälel könelda keelatud (me ei olnud "magajate" kupees) pealegi,  meeter eemal oli kaks 3-5 aastast poisiklutti, kes kilkasid oma eakohaselt parajalt palju ja valjult ning neid ei kukkunud küll keegi korrale kutsuma.
Igatahes, olles detailid täpsustanud, jätkasime jutustamist eesti keeles vabadel teemadel (teadupärast kestab söit Hanna manu tubli tunni). Ja siis korraga teatas see sama keskealine naisinimene, et ma segan teda. Ahah?!? Ega ma kade polnud, küsisin siis vastu, et milles probleem? Tema teatas, et vot minu käekoti küljes olev 15 sentimeetrise kummipaela otsas olev maasikaks kokkuvolditud ostukott, mida ma hajameelselt näppisin kui stressipalli,  ahistab teda. Egas midagi, jätsin selle järgi ning vestlus meie kolme eestlase vahel jätkus emakeeles, loomulikult sai ka labiilne kaassöitja ära märgitud. Korraga kargas tädi püsti ja loivas ennast vagunist välja (lootes vist "stabiilsemat" isekohta leida). Aga ju ei läinud önneks, kuna paari minuti pärast oli ta tagasi ning temapoolne kobisemine koos näolihaste hoogsate tömblustega, jätkus. Ei läinud palju aega, kui proua maalt ja hobusega uuesti oma istekohalt üleskargas ja ühe istmevahe vörra (oma abikaasa istme taha) turvalise kohakese leidis. Kuna tema meessaatja küsis: mis siis nüüd lahti on? teatas labiilne, et tema ei suuda enam selle koha peal istuda ning oodata millal pall tema silmnäkku lüüakse. Saate aru, tädi istus minust tubli 50 cm eemal, palli kui sellist polnud olemaski, aga kisa kui palju. Nii kui tädi oli oma ahistamisejutuga maha saanud (ja teise tooli peale istunud), teatas tema mees meile kurjal häälel, et ta saab aru küll, mis me räägime - ta on 2 aastat Norras elanud! Mis me tegime: ajasime aga imestusest oma sini-hallid silmad suureks ja purskasime köval häälel naerma! Önneks meie mahamineku peatus oli kättejöudmas.
Rongist väljumisel kiirustas tädi uuesti istekohta vahetama (ahistajad olid ju lännud) ning kuna meid lahutas juba ca 5meetrit vagunit ning uks, siis julges ta isegi meile nö "te oletei ikka täitsa jopakad" käeviibet pakkuda.
Meie aga, naeratasime ja lehvitasime viisakalt perroonilt söitualustavale rongile, lootusega järgminekohtumine ei saabu nii pea.

Kolmkümmend kuus.

Suvi kena aastaaeg, sest soojus tuleb kui tahab. Vahel tuleb isegi sellise kiirusega, et ei jõua “adekvaatselt” reageerida. Nii ka eelmise nädala lõpus: siinnamaani oli juba tervelt 31 päeva olnud selline pluss kahekümne kahe-kolme kanti „tavaline“ ilm, ei midagi hirmsat ja maailmalõputaolist (muidgi, kui paari päevane massiline vihmasadu väljaarvata)ja selge sõnaga öeldes, on riideid mida kanda, et palav ei hakka ega ka külm mitte. Ja siis, kui mul oli planeeritud kahepäevane mitte päris vabatahtlik keldrisessioon, keeras keegi soojakaani lahti. Lühidalt, termomeeter kargas kahekümest kolmekümne peale paari tunni jooksul ning loomulikult tänu allasadanud veemasside tõttu tundis ka õhuniiskus vajadust „ennast ilmutada“.

Seega, loomulikult oli keldris kena jahe olla J Aga ega ma sealsamas keldris ela, sinna oli vaja minna ja õhtul jälle tagasi tulla. Hommikuneminek oli  lihtsam, sest siis veel ka tuulekest leidus, õhtul luurasin varjude kaudu kodukese poole – selliste lasnamäetüüpi majadevahel ju õhk rohkem kui seisab, leitsak.

Üldiselt arvasin, et jah, nüüd suvi selleks korraks läbi ja loomulikult mina nagu tüüpiline eestlane “nägin” suvesooja vaid läbiaknaprao.  Aga vot ei ole, hoopis tubli nädalajagu veel lubatakse sooja. Kui kraadiklaas õueõhule varjus  juba kolmkümmend kuus pügalat andis, varjusin teadlikult ma autokuuri. Autokuuril on hea omadus: sealses varjus saan soojast ilmast osavõtta ülimalt kasulikult: nimelt, egas ma niisama liblikaid loe, ma andsin kätele ja jalgadele tuld ning tegin veidi prügimajandusele materjali. Lühidalt, soojad ilmad on ikka mul siin üliproduktiivsed olnud, eriti mis puudutab varjulistes kohtades „ruumi“tekitamist.   

Turboleib

Hah, hetkel on siis selline ajajärk, mida vöiks lühidalt nimetada selliseks, et söögi tegemine ei kuulu hetkel päevakorda. Härra abikaasa küll vaikselt piuksub, aga toitlustab ennast iseseisvalt, sest külmkapi asukoha on ta endale juba väga osavalt  selgeks teinud ning külmiku ukseavamiseks ei vajanud ta isegi koolitust. Mina lihtsalt hetkel kokkamisega oma aega ei sisusta - läksin kergema vastupanu teed, korra kuus teen turboleiba ning tööpäevadel käin ülikoolisööklas "hüppes" ja öhtusöögid on üldiselt tühistatud.
Praegu istun ka raali taga ja ootan millal leib ahjus valmis saab. Turboleib on sellepärast, et juba 3 kord paneb algul juuretis ja siis tainas takkajärgi sellest suurest kausist plehku! Lühidalt: taignal on ikka tubli käärimisprotsess sees. Ei saa ju kurta, lihtsalt tuleb asjal silm hoolikalt peal hoida vöi nagu ma juba nüüd öppinud olen, ärakaranud taignajäägid kokkukorjata ning järgmiseks leivateoks tallele panna!

Seniks aga, jätku leiba :) vöi kui teil leivast puudust tuleb, astuge ligi!

Palju õnne, teie kaheksas!

Just, oma pea  viie aastase Austrias elamise “karjääri” jooksul , on mul juba 8 ühikut Austria haigekassakaarti. Ei, ma ei ole neist ühtegi ära kaotanud, et asenduskaarti pidanuks väljastatama. Kaheksanda ühiku saabumisel posti teel, tegi isegi härra abikaasa tähelepaneku, et sellest peaksin ma ikka kirjutama ka saksa keeles. Ma alustan eesti keelest J

Niisiis, esimese kaardi saatus lihtne: kuna ma asusin siia elama, siis minnes lihtsama vastupanu teed, võtsin endale kohaliku haigekassadzhungli hulgast kõige sobivaima. Tegelikkuses peaks vist kirjutama, et valiku võimalus kahanes silmnähtavalt, kui olin teatud tingimused teada saanud, nimelt ega ma saa siis iga suvalise haigekassa uksele koputama minna, peab ikkagi „kvalifitseeruma“ st näiteks olema talunik (või sotsiaalkindlustatud talunikuga miskites ametlikes suhetes,  loe : abielus või veresugulane) või siis õpetaja liidumaateenistuses nii edasi ja nii edasi. Ja seda ma tol hetkel ei olnud ning esimese kaardi saamise ajal polnud ma ka veel abielus.

Seega, nagu juba aimata võib, kuna vahetasin nime, tuli kaart nummer 2.

Nii kui miskitesse andmebaasidesse oli tehtud täiendus „ abielus“  läks korraga haigekassade vahel rebimiseks, kuna abikaasa haigekassa arvas, et nüüd võiksin ma olla nende hingekirjas (kuumaksuga 110 euri). Loomulikult väljastati mulle, ruttu ruttu igasugu minupoolse soovita, kaart nummer 3. Nii olingi korraga kahe haigekassa hingekirjas, mis seaduste järgi võimatu on. Aga siis ma veel olin naiivne ja uskusin kohalikku jurisdiktsiooni. Igatahes, võtsin kätte ja helistasin haigekassakaarte haldavasse firmasse,  ning küsisin, mis värk on (nii ma saingi kaardi nr. 3 saatusest teada). Tulemuseks, ma sain kaardi numbriga  4!

Aga, number 4 kaardi lasin iseseisvalt tühistada, kuna nad ei osanud mu nime sinna õieti trükkida. Jah, ma jään endiselt endale kindlaks, et minu neiupõlvenimi sisaldab kahte ü-d.  Kuna haigekassakaardi alusel väljastatakse kõikvõimalikke papreid ja see on andmebaasi sisestatud, ei andnud ma rahu, ning jäin kindlaks kui raudpolt.   

Viienda kaardi sain siis, kui selgus, et mul on juba Eestist saadud kõrgharidusega kaasnev baccalaureus artium  diplom. Austria tuntud teatud igasugu tiitlitele väga vastuvõtlik maa ja voila:  ilma igasugu minupoolse initsiatiivita sain endale uskuge või mitte kaardi number 5. Bürokraatia on aeglane, kuid üllatusterohke!

Olin täitsa õnnelik oma haigekassa kaardiga number viis peaaegu aasta , kuid kuna ma vahel ikka lahkun Austria pinnalt, siis tahtsin teada, millal mu kaardi tagumisele poolele need vastavad müstilised numbrid tekivad tärnikeste asemele. Seega hellasin juba aegsasti jällegi haigekassakaarte haldavasse firma klienditeenindusenumbrile ning küsisin, mis värk on. Vastus muidugi miski hämav seebiveest nõrisev stampvastus: nemad selle küsimusega ei tegele, selle eest vastutab haigekassa.  Ja kuna elu õpetab, siis ma lunisin, et kohalikust austriasoost instituudi sekretär ühel talvehommikul tulles tööle, haigekassast  läbi käiks ja asja uuriks. Tegi ja tuligi võidukalt tööle – tema 5 minutiline kohalkäik saavutas selle, et minu järjekorras kuues haigekassakaart omas tärnide asemel väga ametlikku väljanägemist.  Ja ma arvasin, et sellega ongi ehk haigekassakaardi saaga lõppemas.

Liiga vara hõiskasin. Nimelt , lõpetasin magistratuuri novembris 2010 , aga vastav lõputunnistus anti kätte märtsis 2011. Kuna mu haigekassakaardid on kõik siiani olnud 1aastase kehtivusajaga ning kaardi kehtivus lõppeb jaanuariga, siis loomulikult väljastati mulle kaart number 7 jaanuaris 2011. Kuna aga mulle lisandus uus akadeemiline kraad, siis sügisel 2011 (ma olen juba ju teadlik bürokraatia kiirusest) viisin haigekassase diplomist koopia, et palun uuele kaardile lisada  „uusim“ täiendus (loodetavasti ilma eelnevaid andmeid muutmata).   

Ehhee ning taas olin ma sattunud vastamisi bürokraatia ammendamatu asualaga. Esiteks, sotsiaalteaduste magistrit tiitlit nende andmebaasides ei leidu, st nad ei ole veel niikaugele arenenud. Selle küsimuse lahendas minu õnneks see, et kontaktandmetes oli vist hallist ajast veel jäänud abikaasa mobiilinumber ja tema juba ei lase ennast lollitada. Ta lihtsalt teatas neile, et oleks aeg kiiremas korras uuendused sisse viia, sest ega ma ainsaks selle tiitlikandjaks jää. Neiu telefoni teises otsas oli nõus ning ju vist saatis vastavasisulise teate kuhugi iti osakonda. Teine küsimus oli aga kvalifitseerus bürokraatia parimaks näiteks: nimelt, minu hetkelisel haigekassa soovis uuesti dokumente, mis kinnitaksid minu peda bakalauruse  kraadi. Mees küsis, et need paberid on juba ju esmakordsel taotlemisel esitatud, siis tibi vaikselt piiksus: neeb paberid on teise haigekassa omanduses, aga nemad vajavad neid samuti. Oh jah- ämbriga kannatust mulle vaja! Lühidalt: ei mingit loogikat kogu bürokraatia tegevuses.  

Igatahes, eile sain ma siis posti teel nagu tavaliselt haigekassakaardi number kaheksa, kus vanad ja uued andmed kenasti veavabalt peale trükitud, kehtivusega järgmise aasta maikuu lõpuni.

Eks näis, mis ralli siis lahti läheb kui ma tähtajatut kaarti  nõutama hakkanJ.

Tähelepanekud.

Tundub, et maikuu on meil saamas  traditsiooniliseks  rännakukuuks. See aasta oli tööalaselt vajalik paar päeva Luxemburgi linnas olla. Esimene  tähelepanek: Madalmaad ei olegi NII madalad kui arvata võiks. Sellisele järeldusele tulin, kui olin Põhjamereni jõudnud. Eelnevalt olin aga jalgadele valu andnud Luxembrugi, Namuri, Tournai ning Monsi linnade tuhandetel trepiastmeil, sest linnade ajaloolised keskuses asuvad loomulikult miskite küngaste peal, kuhu kõige hõlpsamalt vaid jala saab. Aga need linnad ON seda väärt. Nende ajaloost ma siin pajatama ei hakka, sest seda ma lihtsalt ei tea. Kuid soojalt soovitan, kel vähegi võimalik, Belgia Prantsuse piirialadele jäävate ajalooliste linnadega tutvust teha (Brüsselist ca 1h ajase sõidu kaugusel).

Tulles tagasi Luxemburgi teemadele, siis tähelepanek number 2: kas tõesti on EU institutsioonid  enda ehitiste jaoks välja valinud arhidektuurilised eeskujud Saksa Demokraatliku Vabariigi ja Nõukogude Liidu seast? No ma ei saa aru, aga lühidalt: ilust on asi kaugel. Funktsionaalsus? Ei tea, isegi lifti kasutamine on tehtud minusugusele raskemaks, kuna liftinuppe tuleb näppida ENNE sisenemist lifti kõrval oleval paneelil sest astudes lifti, sa tegelikult ei tea, kuhu „kaasreisija“ suundub või mis „käsk“ liftil on. Pealegi, olles mitte prantsuse keele valdaja, ei ole Luxemburgi Euroopas üldse naljaks: miskid lühendid (k.a. korrused! Lifti  kasutamisel) on selles keeles ja teenindav personal vadistab ka vaid seda keelt. Arenemisruumi jätkub nii mulle kui neile.

Päevakillu tähelepaneku teenib laupäev Luxembrugis. Asi järgmine: meie majutuskoht oli linnast väljas (aga kus Lux täpselt algab või löppeb, on ebamäärane), ca 5 km keskusest, kuhu üksi nö linnaliinitransport ei sõitnud. Kuna minu töö oli reedese päevaga konverentsil tehtud, otsustasin ennast Luxi linna peale tuulutama minna. Loomulikult, ma läksin jala ja nagu ikka lõikan paar „nurka“. Kokkuvõtvalt: avastasin ennast peale tunnist treppide tuuri Luxi Kirchberg /EU platoolt, mitte kesklinnast. Ausalt, pettumus oli suur. Tunnistan, et minu kõhutunde järgi ei tasu “tuuritama” minna.

Kuid igal asjal on 2 poolt, sain EU töölislinnaku bussipeatuses vanema, endisest diplomaaadist ikkagi prouaga saksakeeles jutule  ehk tema rääkis , mina plõksutasin silmi, ning nii avanesid mulle kohaliku shoppamisinfo kanalid (ei, ma ei ole shopahoolik). Selgus, et just sellel nädalavahetusel või esmaspäeval (12.-14.5) annavad poed oma kaupa “muidu” ära, kuna on miski katolik põhjus (oktant? – st iga tund peetakse missat) ja inimesed lähevad missale ning siis tuulutavad ütlasi ka oma rahakotte.  Igatahes kokkuvõtvalt arvan, et enamus elanikke oli tänu laupäevasele päikselisele päevale ennast Luxi kitsastele tänavatele lisaks turistimassidele, vedanud ja sobrasid iga võimaliku (endast lugupidava) poe kaupa. Hinnaklass oli Luxikohane: mu silm ei tabanud midagi, mis oleks paar euri maksnud, enamus hindu algas 50 kullist. Mul õnneks see närv on nüri ja nii ma lonkisin niisama kuni avastasin ennast keskväljakult täikalt. Haaa, kaks korda avanesid minu rahakotirauad ilma südamepiinadeta siin ilma pikema mõtlemiseta: minu lehmakella kogu sai uue väärika ning kaunint kõlava liikme ning mul oli soov saada midagi Luxembrugipärast. Ja selleks andis suurepärase võimaluse Villeroi & Bochi (made in Luxemburg! Põletatud kausipõhj) aastakümnete vanune suur savist kauss – paras leiva tegemiseks nagu juba katsetanud olen. Kogu lõbu lehmakella ja kausi maksumus kokku : 27 euri, sest kausimüüja rääkis vaid prantsuse keelt ja langetas hinda iseseisvalt, kuna mina vaid slime plõksutasin.

Eluetapp: eksperiment

Haaa, minul juba igav ei hakka (sellise tulemuseni jõudsin siin Luksemburgi eeslinna hotellis ajurakke ragistades). Ei, mediteerida oskan ma Austrias ka, et mida teha või kuhu minna (eriti veel kui väljas paistev päike annab jälle omaosa 30 kraadiks,  suitsupääsukesed siristavad ja kilgi koibi saagivad). Ma siin lähivälismaal ikka tööasjus - olen suure ülemuse assistent: see tähendab uhan kiirteedel, tassin kotte, näpin raali ja muu selline. Aga mida ma siis selle eksperimendi all mõtlen.
Esiteks, mu lehmakella vaimustus (mitte segamini ajada vasikavaimustusega) läks kevadel niikaugele, et juba tuttavast ehitustarvetepoest haarasin aiandusosakonnast "lehmakella" (Kuhschelle) nimelised lilled kaasa (ikka kassas maksin )ning tekitasin endale uue peenra. Mitte sellise traditsioonilise (kaevan maad ja nii edasi), vaid tirisin vanad kompostihunnikulauad keset muruplatsi (enne jälgisin, kuidas päike oma ringe teeb ja kuhu millal vari tekib), ning ladusin need lauad (neil on servades täkked sees) nagu legoklotsin ruuduks kokku. Ruudu täitsin miski komposti jäänustega ehk huumust ja mulda sai sinna ikka liitrite kaupa uhatud. Ja seda kõike selleks, et austatud abikaasa soovi täita:tema soovis oma kasvatatud rediseid. Kuna mina sain juba varajases lapsepõlves igakevadisi kasvuhoone tegemise rõõme tunda, siis rediste seemnete laiutamine mind ei rahuldanud: ma uhasin neile sekka ka tilli, saialilli, sibulat, küüslauku ja kresse. Kas sellest ka midagi mõistlikku tekib, see on juba ise asi. Esimesed positiivsed tulemused on olemas: kõik sibulad ja küüslaugud vohavad, lehmakellad on "kaalus tunduvalt juurde võtnud" ning redis kakleb kressiga, mis esimesena "noa alla läheb". Ainus, mis veel endast suuremat märku andnud pole, on till. Aga küll ta jõuab. Kui ei, siis lähen lihtsama vastupanu teed ja külvan rooside ning muude istutatud supinokude juurde veel ühe laari tilli. Till ka paras supinoku :) ning ehk annab oma osa rohelise taustana juba õitsevale edelweisile.

Tibude karjatamine ehk halli massi tähetund.

Hah, ma arvasin alati, et loengupidamine läheb semestrist semestrisse kergemaks, sest  teks kulub pähe kui luuletus  ja kirjalikud materjalid on niikutnii ettevalmistatud. Aga vot näedsa, ei ole see teps mitte nii - seda kinnitasid mulle ka kogenud professorid. Halli massi liigutamine (no kuidas muidu nimetada algajaid 200 tükki saalis), kes sind heal juhul  tuima pilguga tunnistavad, aga see on juba tibukeste poolt ülimreaktsioon.

Loengupidamine on võrreldav monoetendusega: on teks, on  etleja ja publik. Ma ikka ja jälle imestan nätlejate vajaduse üle ennast avalikult hingeliselt paljaks koorida. Õppejõuna ma õnneks sellele tasemele laskuma ei pea, piisab paarist „naljast“ (nagu näiteks läppari aku saab tühjaks poole loengu pealt) ja 

 tibukesed ongi ärganud või õigem oleks öelda olen nende hajunud tähelepanu näguderaamatust suutnud 2 järgnevaks minutiks jällegi loengumaterjalide juurde tagasi tuua.  

Sellel semestri „needuseks“ sai ka märtsikuine soojalaine: täpselt siis, kui mul oli iganädalane “olelusvõitlus” (ja seda oli 2 x nädalas), sattus päike kiiskavalt 

paistma ning murumätas haljendama. Ma juba aimasin kui mitu tibukes pimedasse loengusaali jõuab (vahel oli ikka väga üksildane tunne), samas see on tibukeste valikuvabadus (minupoolt on eksamiküsimused: ja kui ei tea, siis me kohtume taas, minu ainest ei saa nad üle ega ümbert – mõnel võib isegi ülikoolitee katkeda kui mu ainet ei suuda positiivselt lõpetada).

Nende ja ka minu  õnneks või õnnetuseks, meie kohtumised olid loetud, eksam on muidugi veel ees, aga seal olen mina see, kes näost õhetavaid ja higiste käte värinal kirjutamist tuimal pilgul jälgib.

Aga, paar “vahejuhtumit”, mis mind üllatasid, sest  sekretäri sõnul pole veel kellegagi instituudis juhtunud: kolmandal loengunädalal kohalolijate nimekirjas allkirjade reale oli kaks mehepoega mulle südamekesi joonistanud :) (ainus, mida mina oskan “põhjenduseks” tuua: ju hormoon möllas, sest suur kevad ju käes).

Teine vahejuhtum: tibuke käis eksamil, aga kuna suurt midagi mõistlikku paberile ta ei pannud, siis positiivselt ma teda ei hinnanud. Nii kui punktid olid avalikustatud, saan tibukeselt emaili, sisuga, et kuidas on võimalik, et ta negatiivse hinde sai: ta oli NII kindel, et on positiivne. Ja siis läks lahti – tema tahab oma kirjalikku eksamitööd näha ja minupoolseid kommentaare (tibukestel on see õigus). Mina pakkusin kuupäeva ja kellaaja, see ei sobinud tibukesele, sest sel päeval tema ülikoolis ei ole.Temapoolne pakkumine: kohe järgmisel päeval, no mida (mõtlesin ma)!

Alternatiivkuupäev ei sobinud tibukesele, sest siis tema sõitis ootamatult ära puhkusele Egiptimaale (raske esimene kuu ülikoolis peale talvevaheaega ju seljataga). Lõpuks peale mitmeid mõttetuid emaile sai kuupäev ja kellaaeg leitud, mis tibukesele siis ka passisid (mehepojal ju tihe oma tibide karjatamisegraafik – kevad käes!). Kokku oli lepitud kell 3 pärast lõunal, minu telefon heliseb 14.45 sekretär hellab: mehepojast tibuke on juba kohal, tegelikult oli tibuke juba kella 1 tuuris mind luuramas käinud, et kas saaks minu jutule. No, ma oli punkt kolm büroos. Sell võttis mu juba 10 meetrit enne instituudi sissekäiku „rajalt maha“ – tema ju teadis, kes ma olen ja kuidas ma välja näen. Vaatlesime siis koos tema kirjalikku tööd – tema muidugi endale kõik materjalid välja trükkinud ja kaasa tarinud (üritades väita, et nii on ju kirjas nagu tema siis ka eksamil kirjutas). Mina küsisin: kas loengus käisid: tibu teatas otse EI, mitte kordagi. HAH?! No millest me siis veel räägime? Aga see selleks, käisin temaga siis need küsimused üle, ta teatas siis  jah, et veidi puudulikult on tõesti vastanud. Peale poolt tundi diskuteerimist siis kui materjalid said kinni pandud, teatas sell uuesti – kui mina ikka kindel olen, et tema töö nii kehvake oli, ju ta siis peab uuesti eksami tegema. NO on haugimälu ja kanaaju sellel mehepojal! Jah, ma jäin endale kindlaks hinde suhtes ning ta tohib uuesti (loodetavasti seekord  ilma spikrita) mulle oma teadmatust demonstreerima tulla.