Palju õnne, teie kaheksas!

Just, oma pea  viie aastase Austrias elamise “karjääri” jooksul , on mul juba 8 ühikut Austria haigekassakaarti. Ei, ma ei ole neist ühtegi ära kaotanud, et asenduskaarti pidanuks väljastatama. Kaheksanda ühiku saabumisel posti teel, tegi isegi härra abikaasa tähelepaneku, et sellest peaksin ma ikka kirjutama ka saksa keeles. Ma alustan eesti keelest J

Niisiis, esimese kaardi saatus lihtne: kuna ma asusin siia elama, siis minnes lihtsama vastupanu teed, võtsin endale kohaliku haigekassadzhungli hulgast kõige sobivaima. Tegelikkuses peaks vist kirjutama, et valiku võimalus kahanes silmnähtavalt, kui olin teatud tingimused teada saanud, nimelt ega ma saa siis iga suvalise haigekassa uksele koputama minna, peab ikkagi „kvalifitseeruma“ st näiteks olema talunik (või sotsiaalkindlustatud talunikuga miskites ametlikes suhetes,  loe : abielus või veresugulane) või siis õpetaja liidumaateenistuses nii edasi ja nii edasi. Ja seda ma tol hetkel ei olnud ning esimese kaardi saamise ajal polnud ma ka veel abielus.

Seega, nagu juba aimata võib, kuna vahetasin nime, tuli kaart nummer 2.

Nii kui miskitesse andmebaasidesse oli tehtud täiendus „ abielus“  läks korraga haigekassade vahel rebimiseks, kuna abikaasa haigekassa arvas, et nüüd võiksin ma olla nende hingekirjas (kuumaksuga 110 euri). Loomulikult väljastati mulle, ruttu ruttu igasugu minupoolse soovita, kaart nummer 3. Nii olingi korraga kahe haigekassa hingekirjas, mis seaduste järgi võimatu on. Aga siis ma veel olin naiivne ja uskusin kohalikku jurisdiktsiooni. Igatahes, võtsin kätte ja helistasin haigekassakaarte haldavasse firmasse,  ning küsisin, mis värk on (nii ma saingi kaardi nr. 3 saatusest teada). Tulemuseks, ma sain kaardi numbriga  4!

Aga, number 4 kaardi lasin iseseisvalt tühistada, kuna nad ei osanud mu nime sinna õieti trükkida. Jah, ma jään endiselt endale kindlaks, et minu neiupõlvenimi sisaldab kahte ü-d.  Kuna haigekassakaardi alusel väljastatakse kõikvõimalikke papreid ja see on andmebaasi sisestatud, ei andnud ma rahu, ning jäin kindlaks kui raudpolt.   

Viienda kaardi sain siis, kui selgus, et mul on juba Eestist saadud kõrgharidusega kaasnev baccalaureus artium  diplom. Austria tuntud teatud igasugu tiitlitele väga vastuvõtlik maa ja voila:  ilma igasugu minupoolse initsiatiivita sain endale uskuge või mitte kaardi number 5. Bürokraatia on aeglane, kuid üllatusterohke!

Olin täitsa õnnelik oma haigekassa kaardiga number viis peaaegu aasta , kuid kuna ma vahel ikka lahkun Austria pinnalt, siis tahtsin teada, millal mu kaardi tagumisele poolele need vastavad müstilised numbrid tekivad tärnikeste asemele. Seega hellasin juba aegsasti jällegi haigekassakaarte haldavasse firma klienditeenindusenumbrile ning küsisin, mis värk on. Vastus muidugi miski hämav seebiveest nõrisev stampvastus: nemad selle küsimusega ei tegele, selle eest vastutab haigekassa.  Ja kuna elu õpetab, siis ma lunisin, et kohalikust austriasoost instituudi sekretär ühel talvehommikul tulles tööle, haigekassast  läbi käiks ja asja uuriks. Tegi ja tuligi võidukalt tööle – tema 5 minutiline kohalkäik saavutas selle, et minu järjekorras kuues haigekassakaart omas tärnide asemel väga ametlikku väljanägemist.  Ja ma arvasin, et sellega ongi ehk haigekassakaardi saaga lõppemas.

Liiga vara hõiskasin. Nimelt , lõpetasin magistratuuri novembris 2010 , aga vastav lõputunnistus anti kätte märtsis 2011. Kuna mu haigekassakaardid on kõik siiani olnud 1aastase kehtivusajaga ning kaardi kehtivus lõppeb jaanuariga, siis loomulikult väljastati mulle kaart number 7 jaanuaris 2011. Kuna aga mulle lisandus uus akadeemiline kraad, siis sügisel 2011 (ma olen juba ju teadlik bürokraatia kiirusest) viisin haigekassase diplomist koopia, et palun uuele kaardile lisada  „uusim“ täiendus (loodetavasti ilma eelnevaid andmeid muutmata).   

Ehhee ning taas olin ma sattunud vastamisi bürokraatia ammendamatu asualaga. Esiteks, sotsiaalteaduste magistrit tiitlit nende andmebaasides ei leidu, st nad ei ole veel niikaugele arenenud. Selle küsimuse lahendas minu õnneks see, et kontaktandmetes oli vist hallist ajast veel jäänud abikaasa mobiilinumber ja tema juba ei lase ennast lollitada. Ta lihtsalt teatas neile, et oleks aeg kiiremas korras uuendused sisse viia, sest ega ma ainsaks selle tiitlikandjaks jää. Neiu telefoni teises otsas oli nõus ning ju vist saatis vastavasisulise teate kuhugi iti osakonda. Teine küsimus oli aga kvalifitseerus bürokraatia parimaks näiteks: nimelt, minu hetkelisel haigekassa soovis uuesti dokumente, mis kinnitaksid minu peda bakalauruse  kraadi. Mees küsis, et need paberid on juba ju esmakordsel taotlemisel esitatud, siis tibi vaikselt piiksus: neeb paberid on teise haigekassa omanduses, aga nemad vajavad neid samuti. Oh jah- ämbriga kannatust mulle vaja! Lühidalt: ei mingit loogikat kogu bürokraatia tegevuses.  

Igatahes, eile sain ma siis posti teel nagu tavaliselt haigekassakaardi number kaheksa, kus vanad ja uued andmed kenasti veavabalt peale trükitud, kehtivusega järgmise aasta maikuu lõpuni.

Eks näis, mis ralli siis lahti läheb kui ma tähtajatut kaarti  nõutama hakkanJ.

Tähelepanekud.

Tundub, et maikuu on meil saamas  traditsiooniliseks  rännakukuuks. See aasta oli tööalaselt vajalik paar päeva Luxemburgi linnas olla. Esimene  tähelepanek: Madalmaad ei olegi NII madalad kui arvata võiks. Sellisele järeldusele tulin, kui olin Põhjamereni jõudnud. Eelnevalt olin aga jalgadele valu andnud Luxembrugi, Namuri, Tournai ning Monsi linnade tuhandetel trepiastmeil, sest linnade ajaloolised keskuses asuvad loomulikult miskite küngaste peal, kuhu kõige hõlpsamalt vaid jala saab. Aga need linnad ON seda väärt. Nende ajaloost ma siin pajatama ei hakka, sest seda ma lihtsalt ei tea. Kuid soojalt soovitan, kel vähegi võimalik, Belgia Prantsuse piirialadele jäävate ajalooliste linnadega tutvust teha (Brüsselist ca 1h ajase sõidu kaugusel).

Tulles tagasi Luxemburgi teemadele, siis tähelepanek number 2: kas tõesti on EU institutsioonid  enda ehitiste jaoks välja valinud arhidektuurilised eeskujud Saksa Demokraatliku Vabariigi ja Nõukogude Liidu seast? No ma ei saa aru, aga lühidalt: ilust on asi kaugel. Funktsionaalsus? Ei tea, isegi lifti kasutamine on tehtud minusugusele raskemaks, kuna liftinuppe tuleb näppida ENNE sisenemist lifti kõrval oleval paneelil sest astudes lifti, sa tegelikult ei tea, kuhu „kaasreisija“ suundub või mis „käsk“ liftil on. Pealegi, olles mitte prantsuse keele valdaja, ei ole Luxemburgi Euroopas üldse naljaks: miskid lühendid (k.a. korrused! Lifti  kasutamisel) on selles keeles ja teenindav personal vadistab ka vaid seda keelt. Arenemisruumi jätkub nii mulle kui neile.

Päevakillu tähelepaneku teenib laupäev Luxembrugis. Asi järgmine: meie majutuskoht oli linnast väljas (aga kus Lux täpselt algab või löppeb, on ebamäärane), ca 5 km keskusest, kuhu üksi nö linnaliinitransport ei sõitnud. Kuna minu töö oli reedese päevaga konverentsil tehtud, otsustasin ennast Luxi linna peale tuulutama minna. Loomulikult, ma läksin jala ja nagu ikka lõikan paar „nurka“. Kokkuvõtvalt: avastasin ennast peale tunnist treppide tuuri Luxi Kirchberg /EU platoolt, mitte kesklinnast. Ausalt, pettumus oli suur. Tunnistan, et minu kõhutunde järgi ei tasu “tuuritama” minna.

Kuid igal asjal on 2 poolt, sain EU töölislinnaku bussipeatuses vanema, endisest diplomaaadist ikkagi prouaga saksakeeles jutule  ehk tema rääkis , mina plõksutasin silmi, ning nii avanesid mulle kohaliku shoppamisinfo kanalid (ei, ma ei ole shopahoolik). Selgus, et just sellel nädalavahetusel või esmaspäeval (12.-14.5) annavad poed oma kaupa “muidu” ära, kuna on miski katolik põhjus (oktant? – st iga tund peetakse missat) ja inimesed lähevad missale ning siis tuulutavad ütlasi ka oma rahakotte.  Igatahes kokkuvõtvalt arvan, et enamus elanikke oli tänu laupäevasele päikselisele päevale ennast Luxi kitsastele tänavatele lisaks turistimassidele, vedanud ja sobrasid iga võimaliku (endast lugupidava) poe kaupa. Hinnaklass oli Luxikohane: mu silm ei tabanud midagi, mis oleks paar euri maksnud, enamus hindu algas 50 kullist. Mul õnneks see närv on nüri ja nii ma lonkisin niisama kuni avastasin ennast keskväljakult täikalt. Haaa, kaks korda avanesid minu rahakotirauad ilma südamepiinadeta siin ilma pikema mõtlemiseta: minu lehmakella kogu sai uue väärika ning kaunint kõlava liikme ning mul oli soov saada midagi Luxembrugipärast. Ja selleks andis suurepärase võimaluse Villeroi & Bochi (made in Luxemburg! Põletatud kausipõhj) aastakümnete vanune suur savist kauss – paras leiva tegemiseks nagu juba katsetanud olen. Kogu lõbu lehmakella ja kausi maksumus kokku : 27 euri, sest kausimüüja rääkis vaid prantsuse keelt ja langetas hinda iseseisvalt, kuna mina vaid slime plõksutasin.

Eluetapp: eksperiment

Haaa, minul juba igav ei hakka (sellise tulemuseni jõudsin siin Luksemburgi eeslinna hotellis ajurakke ragistades). Ei, mediteerida oskan ma Austrias ka, et mida teha või kuhu minna (eriti veel kui väljas paistev päike annab jälle omaosa 30 kraadiks,  suitsupääsukesed siristavad ja kilgi koibi saagivad). Ma siin lähivälismaal ikka tööasjus - olen suure ülemuse assistent: see tähendab uhan kiirteedel, tassin kotte, näpin raali ja muu selline. Aga mida ma siis selle eksperimendi all mõtlen.
Esiteks, mu lehmakella vaimustus (mitte segamini ajada vasikavaimustusega) läks kevadel niikaugele, et juba tuttavast ehitustarvetepoest haarasin aiandusosakonnast "lehmakella" (Kuhschelle) nimelised lilled kaasa (ikka kassas maksin )ning tekitasin endale uue peenra. Mitte sellise traditsioonilise (kaevan maad ja nii edasi), vaid tirisin vanad kompostihunnikulauad keset muruplatsi (enne jälgisin, kuidas päike oma ringe teeb ja kuhu millal vari tekib), ning ladusin need lauad (neil on servades täkked sees) nagu legoklotsin ruuduks kokku. Ruudu täitsin miski komposti jäänustega ehk huumust ja mulda sai sinna ikka liitrite kaupa uhatud. Ja seda kõike selleks, et austatud abikaasa soovi täita:tema soovis oma kasvatatud rediseid. Kuna mina sain juba varajases lapsepõlves igakevadisi kasvuhoone tegemise rõõme tunda, siis rediste seemnete laiutamine mind ei rahuldanud: ma uhasin neile sekka ka tilli, saialilli, sibulat, küüslauku ja kresse. Kas sellest ka midagi mõistlikku tekib, see on juba ise asi. Esimesed positiivsed tulemused on olemas: kõik sibulad ja küüslaugud vohavad, lehmakellad on "kaalus tunduvalt juurde võtnud" ning redis kakleb kressiga, mis esimesena "noa alla läheb". Ainus, mis veel endast suuremat märku andnud pole, on till. Aga küll ta jõuab. Kui ei, siis lähen lihtsama vastupanu teed ja külvan rooside ning muude istutatud supinokude juurde veel ühe laari tilli. Till ka paras supinoku :) ning ehk annab oma osa rohelise taustana juba õitsevale edelweisile.

Tibude karjatamine ehk halli massi tähetund.

Hah, ma arvasin alati, et loengupidamine läheb semestrist semestrisse kergemaks, sest  teks kulub pähe kui luuletus  ja kirjalikud materjalid on niikutnii ettevalmistatud. Aga vot näedsa, ei ole see teps mitte nii - seda kinnitasid mulle ka kogenud professorid. Halli massi liigutamine (no kuidas muidu nimetada algajaid 200 tükki saalis), kes sind heal juhul  tuima pilguga tunnistavad, aga see on juba tibukeste poolt ülimreaktsioon.

Loengupidamine on võrreldav monoetendusega: on teks, on  etleja ja publik. Ma ikka ja jälle imestan nätlejate vajaduse üle ennast avalikult hingeliselt paljaks koorida. Õppejõuna ma õnneks sellele tasemele laskuma ei pea, piisab paarist „naljast“ (nagu näiteks läppari aku saab tühjaks poole loengu pealt) ja 

 tibukesed ongi ärganud või õigem oleks öelda olen nende hajunud tähelepanu näguderaamatust suutnud 2 järgnevaks minutiks jällegi loengumaterjalide juurde tagasi tuua.  

Sellel semestri „needuseks“ sai ka märtsikuine soojalaine: täpselt siis, kui mul oli iganädalane “olelusvõitlus” (ja seda oli 2 x nädalas), sattus päike kiiskavalt 

paistma ning murumätas haljendama. Ma juba aimasin kui mitu tibukes pimedasse loengusaali jõuab (vahel oli ikka väga üksildane tunne), samas see on tibukeste valikuvabadus (minupoolt on eksamiküsimused: ja kui ei tea, siis me kohtume taas, minu ainest ei saa nad üle ega ümbert – mõnel võib isegi ülikoolitee katkeda kui mu ainet ei suuda positiivselt lõpetada).

Nende ja ka minu  õnneks või õnnetuseks, meie kohtumised olid loetud, eksam on muidugi veel ees, aga seal olen mina see, kes näost õhetavaid ja higiste käte värinal kirjutamist tuimal pilgul jälgib.

Aga, paar “vahejuhtumit”, mis mind üllatasid, sest  sekretäri sõnul pole veel kellegagi instituudis juhtunud: kolmandal loengunädalal kohalolijate nimekirjas allkirjade reale oli kaks mehepoega mulle südamekesi joonistanud :) (ainus, mida mina oskan “põhjenduseks” tuua: ju hormoon möllas, sest suur kevad ju käes).

Teine vahejuhtum: tibuke käis eksamil, aga kuna suurt midagi mõistlikku paberile ta ei pannud, siis positiivselt ma teda ei hinnanud. Nii kui punktid olid avalikustatud, saan tibukeselt emaili, sisuga, et kuidas on võimalik, et ta negatiivse hinde sai: ta oli NII kindel, et on positiivne. Ja siis läks lahti – tema tahab oma kirjalikku eksamitööd näha ja minupoolseid kommentaare (tibukestel on see õigus). Mina pakkusin kuupäeva ja kellaaja, see ei sobinud tibukesele, sest sel päeval tema ülikoolis ei ole.Temapoolne pakkumine: kohe järgmisel päeval, no mida (mõtlesin ma)!

Alternatiivkuupäev ei sobinud tibukesele, sest siis tema sõitis ootamatult ära puhkusele Egiptimaale (raske esimene kuu ülikoolis peale talvevaheaega ju seljataga). Lõpuks peale mitmeid mõttetuid emaile sai kuupäev ja kellaaeg leitud, mis tibukesele siis ka passisid (mehepojal ju tihe oma tibide karjatamisegraafik – kevad käes!). Kokku oli lepitud kell 3 pärast lõunal, minu telefon heliseb 14.45 sekretär hellab: mehepojast tibuke on juba kohal, tegelikult oli tibuke juba kella 1 tuuris mind luuramas käinud, et kas saaks minu jutule. No, ma oli punkt kolm büroos. Sell võttis mu juba 10 meetrit enne instituudi sissekäiku „rajalt maha“ – tema ju teadis, kes ma olen ja kuidas ma välja näen. Vaatlesime siis koos tema kirjalikku tööd – tema muidugi endale kõik materjalid välja trükkinud ja kaasa tarinud (üritades väita, et nii on ju kirjas nagu tema siis ka eksamil kirjutas). Mina küsisin: kas loengus käisid: tibu teatas otse EI, mitte kordagi. HAH?! No millest me siis veel räägime? Aga see selleks, käisin temaga siis need küsimused üle, ta teatas siis  jah, et veidi puudulikult on tõesti vastanud. Peale poolt tundi diskuteerimist siis kui materjalid said kinni pandud, teatas sell uuesti – kui mina ikka kindel olen, et tema töö nii kehvake oli, ju ta siis peab uuesti eksami tegema. NO on haugimälu ja kanaaju sellel mehepojal! Jah, ma jäin endale kindlaks hinde suhtes ning ta tohib uuesti (loodetavasti seekord  ilma spikrita) mulle oma teadmatust demonstreerima tulla.

Malts ei hävine

Igatahes, ma ei ole otsi andnud, vaid lihtsalt hetkel on nii, et suunasin oma kirjutamisvajaduse doktoritöösse. Aga paar asja on juhtunud: pean püüdma paar rida kirjutada oma õppejõu tegevusest sellel semestril (juhhuu, nüüd ongi jah vaid üliõpilase staatus jäänud kuni sügiseni). Paar tähelepanekut siis maasoola rollist :)
Siis veel nobe näpu toimetamisest aia tuunimisel (kõik roosid, mille ma "maha niitsin" on juba jõudsalt elumärke näitamas .Ma panin neile supinokud seltsi - peterselli ja porru (vaatan, mis tuleb).
Siis mu linnuvaatlus projekt -pesakond rändkull on endiselt platsis ja kui silm eriti ei peta, siis üks lind istub pesal -jään ära ootavale seisukohale.
Ning muidugi tuuning täie rauga oma doktoritööd teha. Ma endiselt olen arvamusel, et doktorantuur on esimene kõige ägedam õppevorm üldse (ma olin vist 0klassist ainilt paar kuud kauem sissevõetud, ülejäänud haridusastutuste astmed mulle nii meeli ülendavaid mälestusi ei ole suutnud jätta.).
Aga veidi siis kannatust - paar asjandust on vaja ära teha ja siis ma hakkan maikuus postitama tegevustest lähemalt. 

Lihavõttepühade järelkaja.

Igatahes tunnistan ausalt, on ikka vahe küll. Ma mõtlen siinkohal just möödunud (või kui aluseks võtta  Austria ülikooli akadeemiline kalender, siis ikka veel käigus olevad) ülestõusmispühad. Väga ereda ääremärkuse pühade tähistamise kestvuse kohta andis mu vend, kes olla Eestis kuulnud raadiost (ma ei tea mis raadiojaamaga tegemist oli), et Eesti koos diktatuurse Valgevene ning islamiusulise Türgiga on ainus riik Euroopas, kus lihavõtted piirduvad Suure Reede kui riikliku pühaga. Tüüpiline protestantlik käitumine – rõhutatakse kannatust (nagu Tammsaare kuulsad sõnad: teed tööd, siis tuleb ka armastus). Kui ülejäänud ka veel peamiselt luterlikud riigid Skandinaavias tunnistavad ka pühade rõõmsamat poolt ning lihavõtte esimesele pühale järgnev teine püha (tavaliselt esmaspäev), on ka riiklik püha (loe: palgatööst vaba päev), siis Eesti seadusandlus rõhub tööga rakkes oleku vajadusele. Huvitav, kelle huvid olid mängus kui teatud päevi aastas riiklikeks pühadeks seadustati?

Samas ei ole vaja mõelda,  et ülestõusmispühad oleks siin katoliiklikul maal midagi ülemõistuse pühalikku. Pigem on see igaaastane esimene suurem, suvist turismihooega sissejuhatav ja või vastavalt ilmale  talvehooaega lõpetav ajajärk või kui laste vaatepunktist asjale pilk heita, siis jõulu või sünnipäevast mitte palju erinev ninnu-nännu. Kaupmehed muidugi annavad oma osa, ennastmõistetavalt pakkumised kaubandusmaailmas. Lihtne näide: Suurel reedel (see on siin muideks täiesti tavaline tööpäev , samas kui vaikne neljapäev on täidetud leinamuusikaga Austria vikerraadiovariandis ning söögiks vaid spinat ja muna) tehti õlle- ja veinisõpradele pika nädalavahetuse sissejuhtamiseks vastav algus: kõik veinid ja õlled 20% ale (ahjaa, väike piirang oli müügil – ühe inimese ja ostu kohta ei antud rohkem kui 5 kasti korraga, s.o. 100 pudelit näkku).

Egas midagi – jätkan vaatlemist ja vaagimist. Nagu Miina Härma laulus kirjas: Ei saa mitte vaiki olla…

Rosolje ruulib.

Esiteks, igale eestlasele on tuttav möiste "rosolje" (heeriga-punapeedi salat). Austerlastele nagu arvata vöib, on rosolje midagi totaalselt eksootilist. "Ruulib" on eesti keelde ülevöetud inglise keelsest sönast "vöimutsema, vöimu omamama", kuna aga fraas: "rosolje ruulib" kölab paremini, jään siis selle juurde.

Igatahes, inimkatsed kontrollimatute näitajatega tehtud: kodanik abikaasa kutsub rosoljet ju "kuivaks borshiks" ja on juba sellega harjunud. Austrias elavad eestlannad lasid ka rosoljel hea maitsta (möni isegi juurutab vaikselt omakodus nüüd inimkatseid kohaliku peal). Seega, nüüd oli käes kord  2 austerlannat sissejuhatada magus-hapu salatimaailma eestimoodi.

Loomulikult alutasin ma eelnevalt uuringutega teemal a la kas sa heeringat, sibulat ja punapeeti tead ja veel olulisem: sööd; kas on millegi suhtes allergiaid ja muu taoline.  Tagatipuks tegin veel kiluvöid (lömastasin ema saadetud kilufileed seltsis paar muna saumikseris). Ma isegi olin veidi negatiivselt möjutatud, kui tulemuseks oli ebamäärane hallikas-mass, spetsiifilise löhnaaroomiga (see vist juba tunnus, et olen mitte nii eestlane enam - vaatan kilu peale juba vööra pilguga).

Igatahes, üllatus üllatus: kiluvöie oli saabunud tegelaste meelest täitsa söödav, vööpasid oma mustaleivaviilud (kohalik leib) lahke käega kiluvöiga tuntavas koguses kokku ja hammaste taha see kaduski. Rosoljega ei olnud probleemi: ludinal kadus kurku.

Kuna mu sünnipäev langes see aasta (nagu üldjuhul ikka) suurde paastuaega, siis kalasalat sobib igati pakkuda ka töismeelsetele katoliiklastele. Eriti veel teadmisega, et mina kartulit salatisse ei pane ning salatikaste on tehtud jogurtiga ning sidrunipipraga maitsestatud.