Thursday, June 9, 2011

Suvine unistus

Igaüks meist unistab, minu nimekirjas - kuhu minna, mida teha, sai tänu baierlaste telekanalis nähtule reaalse kuju. "Haute route a mi coteau". SINNA  tahan ma! 


Eks igaüks lendab just nii körgelt kui tema tiivad kannavad. Minu puhul tuleks siis tiivad asendada pölvede vastupidavusega, sest igaüks, kes veidi pilvepiiril jalutanud on, teab et 1200 körgusemeetrit päevas polegi just enam niisama. Seda veel körgmäestiku tingimustes koos terve 45 liitrise seljakotti täitva varustusega. Ja muud müstilised muutused vöivad sind tabada, aga see vaade, elamus!
Wallis (Sveits) see on kiviklibu, jääkülmad järved, liustikud, piiramatu vaade (juhul kui muidugi miskit ollust kaela ei kalla), üllatavalt karge öhk. Ahhhh... ja Ohhh  - just sinna ma tahan!
Aga unistada vöib, see veel tasuta :)
Mu ema ikka imestab, et kus sa laps selle körgustesse pürgimisehaiguse saanud oled? Kehitan vaid ölgu ja ütlen, et neid maadmööda roomajaid on juba piisavalt, möni vöib ju ka körgemale oma nina toppida :)

Info link  teistelegi, kel huvi veidi pilvepiiril jalutamise vastu

http://www.br-online.de/bayerisches-fernsehen/bergauf-bergab/hochtourenklassiker-fuer-wanderer-DID1306403833455/haute-route-bergwandern-tourentipp-ID1306404456509.xml

Sunday, June 5, 2011

Rohenäpp sahkerdab


Tervitused indiast! Te olete Indias käinud? Mina ei ole, mul siin Austrias lihtsalt algas periood, mida isekeskis nimetame indiaks. Ilm vöi ilma olek indiana on järgmine: temperatuur on möistetavalt pluss 30 pügala alla juba ennelöunal, öhuniiskus on  vähemalt 60% ja öhtupoolikul teeb loodus diskot – müdistab, välgutab, vee kogus mis siis taevast alla saadetakse, möödetakse kahekohalistes numbrites ruutmeetri kohta. Ei puudu ka märja T-särgi vöistlus, kuid on loodus on asja veel filigraansemaks muutnud: vesi ja tuuleiilid pühiva köik röivad seljast nagu niuhti! Kas just vaatepilt silmaröömu vöi meelterahuldust pakub, on ise küsimus…

Olen ka kogenud seda, kui veekogus on olnud 130 liitrit ruutmeetrile. Jah, nii mönigi on päästetud kiirteel autost helikopteriga, sest kiirteekurv oli kadunud veemasside alla. Minu veemasside kogemus on olnud vaid matkasaabastest mitmekordne vee väljakallamine mäest alla laskumise ajal. Kah omaette kogemus, kui lisada juurde, et samal ajal välgud sähvisid 1 meetri raadiduses ja köu oli kvadrofooniline!

Teadupärast alustasin ma siin paari kuu eest aianduseksperimenti – panin tomatiseemned idanema ja uskumatu, aga mul on 8 ühikut tomatitaime, mis siis nüüd mühisevad öitseda. Önnetuseks on ennast möttetu putukas nimega karilane ennast kui kutsumata külaline tomatitele istutanud. Seega on mul uus tapja-amet,  igapäevaselt käin karialsi oma pruunikajumese näppudega laiaks litsumas. Ma loodan, et nende arvukus on piiratud hulk – teadupärast sureb lootus viimasena.

Neljapäeval söitis siis jessuke (kristus isiklikult) jälle taevasse – Christi Himmelfahrt.
Suur vaikus ümbritses elurajooni. Suure igavuse peletamiseks läksin uurima, mida poolpehkinud kompostihunnik aianurgas sisaldab. Vötsin endale ligi hargi ja susisin seda hunnikut siis lähemalt. Kuna tegamist oli riikliku pühaga, siis igasugu lärmi tekitamine oleks halvimal juhul politsei  külaskäigu ning 50eurise rahatrahvi endaga kaasa toonud.
Peale selle, et suutsin hargi ühe neljast orast ära murda lühiajaliselt kestva raksatusega, ei tekitanud mu tegevus suuremat köla. Vöib olla paar eesti keelset vandesöna lendles ka huulilt, aga rääkimine on veel lubatud.

Pönev, esimesed 25 cm oli tuvastatav kui varasemalt niidetud muru ja sügisene lehekulu. Edasine oli vihmausside ja muude mutukate toimetamiste ülejääk ning aluskihi  moodustas huumus. Juhhuuu! Sonkimise käigus avastasin, et eelmisel sügisel mahavöetud viinapuu oksariismed oli vägagi eluvöimeliseks muutunud selles kuluhunnikus ja mul tuli idee.
Naaber ehitas paari aasta eest endale piraka garaazi, mis varjab öhtupäikest meie eest. Nüüd minu idee - ma kärutasin äsja leitud huumuse ca ühe meetrise pikkuse ja poolemeetri laiuse ribana naabri garaazi külje alla, sinna ladusin osavalt need elujöulised viinapuu jupid ja peale uuesti huumust. Ning jäin kohalikku vihmasadu ootama, et naaber ei hakkaks mu tegemisega liiga lähedalt tutvuma. Nagu aru saada on, ma nimelt ei kooskölastanud oma sellekordset aiandusprojekti naabriga. Aga juriidiliselt on köik kontrolli all, sest huumuseriba on veel meie maa peal. Seda, et mu visioon näeb ette, et loodetavasti ajab viinapuu ennast naabri garaaziseina najal taeva poole, ma ei pea avalikustama, veel :)

Thursday, June 2, 2011

Esimene omaenda teaduslik kirjatükk :)

Sel ajal kui eestlased rabavad tööd teha ning nädalavahetus tundub ikka veel kuidagi kahtlaselt kaugel, siis siinpool künkaid käib juba andmine, sest jessake söitis jälle! taevasse (nii on see otsetölkes christi himmelfahrt). Aga mida ma ida-eurooplasest sotsialismitaustaga ateist muud kobiseda oskan? Ei midagi - pean moka maas, ja jälgin kohalikke - vaikselt, aga stabiilselt :)
Kirjutan täna Padari Taneli laulu "Üksinda üksinduses"
( http://www.youtube.com/watch?v=RzwCFPeWZ9E&NR=1 ) saatel.

Seda laulu kuulasin esimest korda millalgi selle aasta märtsis kui nagu (to do) nimekiri tegemistest, mida tingimata pean tegema kuidagi liiga pikaks oli kujunenud ja  parimal juhul oleks tahtnud vahel lihtsalt peitu pugeda. Kuid, see laul andis mulle väga hea annuse eestlust, sest "Ära peatu, hoogu juurde anna veel. Peagi peatu, algus uus sind, ootab ees. Hinga endast välja valu, saamatus. alusta uut! Usu iseendasse!"

Ja nüüd siis, pöhjus miks ma siin kilkan ja oma muusikamaitset maailmaga jagan: Minu esimene teaduslik artikkel on ilmunud! Puhtas saksa keeles (mul oli abistajaid), aga enda uuring!
Panen siia lingi, ei ole kindel kas funkab- loodan, et keegi annab tagasisidet :)
http://www.agi-imc.de/isearch/dgi_publications.nsf

Nii et, iseenda ületamine on raskeim, aga see on vöimalik kui uskuda iseendasse:)

Wednesday, June 1, 2011

Sulelised ja karvalised

Hei hopsti pöialpoisid (ma jumaldasin seda lastesaadet!).
Niisiis, suure mühinaga on taaskord üks kuu möödunud justkui silmapilgul. Ma juba mainisin, et olin vennasvabariikides jalutamas. Suure suuga lubasin, et kommentaarin ka koogikesi. Ausalt, mind ei ole Sveitsis leiduv magusapoolne söögikraam veel öhku ahmima vötnud. Eelmisel korral sai juba käidud Zürichi ühes tuntuimas kondiitriäris (tagasihoidlik 100 ruutmeetrit, pluss igatkarva turiste). Minu maitse on mörushokolaad - aga sveitslane harrastab suhkrut kallata kamalaga ja igaks juhuks veel tonn peale. Sellepärast jätabki mind Sveitsi shokolaad lihtlabaselt külmaks. Kuid, iseasi on kondiitritoodete reklaamiga - vot see on kunst. Need trükised haarasin endaga kaasa ja kui ma ei teaks, et tegemist on paberiga, siis lööksin sellesse pilti kohe hambad sisse.  
Samas mu silmad pöörasid aga pahupidi ja süljenäärmed hakkasid vesistama kui sain juustu - ahhhh, ma olen juustuhoolik. Selline soojuses seisnud 12 kuud vana juust - hais on mattev, juust ise mure kui muretainas, aga maitse on jumalik! Parim on kombinatsioon juust, vaade mäele nagu pildil ja toobike (meil on kämpingu varustuses selline punane valgete täpikestega alumiiniumtass) punast veini näiteks Pinot Gris. C'est la vie!
Sveitsis olles tekkis mul uus hobi - ma kogun nüüd lehmakelli! Kellel on pakkuda mulle lehma-, kitse- vöi mis iganes pudulojuse helivahendit, oleksin ülimalt röömus. Minu seekordne külaskäik nimelt oli tugeva helitaustaga, mis oli tekitatud lehmade ja/vöi kitsede poolt ja see on nakkav. Ma arvan, et ise ka ei usuks, aga suurima läbimööduga kell, mis lehma kaela riputatud, oli tubli 45cm läbimööduga vähemalt. Eks uurige ja möötke ise, panen pildi juurde, mis sai ülesvöetud Bisistalis. Lehm polnud eriti huvitatud fotosessioonist, seega pidi töö tehtud saama nii öelda jooksu pealt.
 Ja nüüd siis see et , kes otsisb töelist Sveitsi, siis ei jää midagi üle - tuleb minna pilvepiirile! Seekordne ülalpool pilvi tuterdamine sai toimuma tahtmatult Stoosis (kesk-Sveitsis). Tahtmatult seetöttu, et meie teele jäi ette igivana, Sveitsi vanim, senini toimiv köisraudtee ja sinna me muidugi ka kohe oma kehad vedasime ilma pikema mötlemiseta. Ja nagu eestlastele kohane, palju sönu pole vaja, pildid räägivad enda eest!