Septembri ponnistus

haaa, ma elan veel!
üle aastate (ilma naljata) olin siruli voodis kui lestakala merevees liiva all, sest miski külmetusemoodi olek rabas mind jalust. öigem oleks vist kirjutada kurgust, ninast, kopsust, körvast, silmist. ma olen rohkem selline murran-konte haige ning viimane töeliselt päevi kestev külmetus tabas mind vist gümnaasiumis, ikka sügisel. igatahes, kuna siinne apteegimajandus coldrexi ei tunne, andsin endale vabad käed ja toitusin ingverist, sidrunist ning kodumaisest ema kasvatatud küüslaugust (önneks oli vend nii 5 kg kaasa haaranud enne kui külmetus tuli). väike eksperiment taimeleotiste körval oli muidugi ka külmunud vöi mähis kurgul (jah, on jube küll, aga kurguvalu on jubedam ja 2x aitas minu kurgvalust ülesaamiseks).

nii ma siis pooluimasena vegeteerisin. kui möistus jälleenda kohalolekust teada andis ning silmad koostööle allusid, heietasingi, kolme teki all, et mis siis suve jooksul tehtud (vaid nädal tagasi oli veel pluss 30 ja nüüd vaid 18 soojakraadi). paar orkaanilaadset tormi sai omal nahal ära tuntud, sugulasi ringi veetud ning majutatud (kaks raksu), paar tuterdamist pilvepiiril (üks kord vandusin, et oli mul vaja siia tulla - alla kukkumine oli tunduvalt hölpsam kui mäeküljel edasi liikumine, suur vend teab küll mis kohta ma mötlen - pilti sellest kohast ei ole, sest juba ainult pildimasina haaramisel oleks see mu viimane tegemine olnud). konverentsil käidud, kus ma oma lihtsate küsimustega nii mönegi ettekandja elu kibedaks tegin vöi suure kontserni esindajad nurka surusin, kuna ma pöikpäiselt oma küsimustele nende andmebaasi ülesehitusest vastuseid saada tahtsin ning üks diplom kirjatüki eest täidab oluliste paberite kausta. kohaliku austria grupijuubelil sai ka käidud, sturmi on tarbitud, currysid keedetud ja chillikauna söömisest pisaraid valatud. kaheksakümne aastase naabrimehega nalja visatud - tema vist küll rohkem minu oskamatu kohaliku dialekti kohta ja mina lihsalt itsitasin kaasa, sest vana viskab ikka head nalja. kui ma vennaga koos karli (see on naabrimehe nimi) juure luurasin öuna saama, siis vend kui ametlikult saksakeele oskaja oli lausa uimaseks löödud kohalikust dialektist - ei ööd ega mütsi saanud ta aru, mis värk on. vend muidu kui sündinud mägikitse reinkarnatsioon - lippab igast rajast üles, olgu muda, kiviklibu, nelikümmend kraadi kuuma vöi vihm - tanel annab kanda ja varvast tehnikale valu. pärast küll mainib, et kehv rada oli (pühapäevane jalutuskäik 10 km ning 1000 körgusemeetrit mudast libedatel kividel).

ahjaa, suvekild on muidugi väike hommikuelamus Sveitsist, kus parkimisplatsil trahvi saime, kuna kohalik omavalitsus oli otsustanud toetada majutusettevötteid ning sellest lähtvalt köik teised alternatiivsed "ööbimisvöimalused" on karistatavad erineva suuruse rahatrahviga. jaa, vastavasisuline silt on Graubündenis Churi sissesöidul küll, kuid see on retroromaani keeles, mida vaid murdosa kohalikke oskab.

nii, et jah, igav ei ole olnud. ja nii ongi, et oktoobrikuus köik köik on uus - algab taas "tibumassi" karjatamine.

Kirjutamiste ristteel.

Teadupärast “taidlen” doktoritööd teha. Teooria on tugev – mul on jäänud 3 kohustuslikku kursust ning peamine, töö kirjutamine. Eks ole, mis need 250 lehekülge siis inglise keelset teadusteksti tekitada ole... Praktikapoolelt on asi veidi asisem: puudub hetkel see sära silmis teadusliku kirjatöö tegemiseks – vabandan ennast suveperioodi esinemisega (loll on see, kes vabandust ei leia).

Üldiselt peaks selline “probleem” olema tuttav enamustele suleseppadele või teistele loometööesindajatele (ise ma imestan, et kuidas saab üldse midagi tekitada “aja peale”). Samas lugedes nii Heino Kiige dokumentaalromaani või Sirje Normetit kui Mihkel Raua raamatuid, esineb seal tihti ülestäheldusiveel nõukaajal loomeinimestele mõeldud “loometubadest või korteritest” looduskaunis kohas näiteks Musta mere ääres või Abhaasias (loomulikult enne “ärevaid aegu”).    Siit ka ehk mõtted, mida peaksin edasipidi arendama: a) kas vajan ma ka doktöö kirjutamiseks “loomenurka”     b) loomenurga parameetrid vajavad täpsustamist, aga see selleks.   

Enam ju nii palju “uut” ei toimu, millest kodu-eestlaste üldsust teavitada. Kuid iseenda tõkke ületamiseks leidsin vana lahenduse uues kuues: kui aga hakkaks hoopis uut blogisarja täitma? Valikuvariante on lausa kaks:  selline traditsiooniline – täna köögis (sest ma olen arusaanud, et kui mul juhe koos on, siis hullan ma kokata). Just tagasi kodumaale lahkunud pereliikmed olid positiivselt üllatunud minu söödavast loomingust. Või kui otseöelda: kui doktorist asja ei saa, siis nälga ei jää. Või kui doktor käes, siis tagavaraväljapääs omast käest võtta.

Ning “Akadeemiku kodustamine”. Viimane on eelkõige väga subjektiivne pilguheit akadeemiku maailma tavakodaniku prisma läbi (ütlen ette, et osatäitjad vahetuvad, inimesed jäävad anonüümseks, kui olulised tunnusmärgid saavad edastatud). Akadeemiku kodustamise alla on kogutud sellised  tegemised, mida koheselt  ei saakski  kirja panna, sest see ei kannataks kirjamusta, aga hiljem uuesti läbikirjutamine ja lugemine peaks enesepihta suunatud sarkasmist ning irooniast täisulikult pikitud olema.  

Ja milleks see kõik? Ikka selleks, et ma ennast kätte võtaks või motiveeriks teaduslikult oma rada ikka edasi rühkima. Ehk igal eeslil oma porgand! Ning “porgandi” defineerimine on suur samm edasi õiges suunas :D

Kaua vötab aega vöi rrrr nagu rrromantika

Elu nagu lill! Näe, olengi jällegi need +38sased soojad päevad, mis sujuvalt muutusid nädalateks,  önnelikult peaaegu kahjudeta mööda saatnud. Önneks ju nüüd nädalake "talve" - sajab veidi vett kontrollitud kogustes ja temperatuur on möödukas. Pidin isegi uuesti kapisügavustest teki ülesotsima, sest linaga magades vaata et külmetusevöimalus suurenes.
Aga sellest ei tahtnud ma hoopis kribada. Ma nimelt viimaseid päevi ametlikult oma bürootooli ja raali kulutamas - sest kui oled tööl, siis seadus näeb ette, et tuleb ka puhata. Jah, algab esimene ametlik ettenähtud puhkus. Kuid ka see ei ole mul teemaks.
Asjalugu hoopis asisem: esmaspäeval olles ihuüksi büroos, avastasin, et keegi on kemmeris pirni läbi pöletanud. Egas midagi, teatasin sellest sekretärile, see oma korda hellas majandusosakonda, ja nii see päev kulges, kemmer ikka pime kui öö. Teisipäeval ei toimunud miskeid muutusi. Kolmapäeval, s.o. täna teatasin uuesti sekretärile, et kas ta teab, kui kaugel on pirni asi? tema ütles: korraldus on antud. Akt on ülestäheldatud. Mul kama kaks, mis number aktil on - tahaks valgust sinna kemmerikoopasse! Aga ei miskit... Kuid täna polnud ma büroos enam üksi, lausa kolmekesi, segasoolsed, aga üks pime kemmer - kohe kottpime. Tegi kolleeg köva häält majandusosakonda helistades, lisades, et kui pirni ei saada, siis andku vähemalt küünlaid :) Teiselpool toru oli vist mingi naljavaene tegelane NING elektripirni ja selle vahetajat ikkagi tööpäeva löpuks ei olmunud. Ikkagi pikk maa tulla (ca 300 m), neil vaja vöib olla buss tellida ja paberiakte määrida. Ma lahendasin asja loominguliselt: leidsin paar teeküünalt, pistsin nad punastesse topsidesse ja voila - romantika missugune kemmeris. Peab mainima, et valgust just palju juurde ei tekkinud, aga vähemalt inventarikontuurid vötsid parema jume ning rrrrr kui romantiline nüüd on propelleri saatel kobamisi paberit rebida.

Jaanipäevakuma ehk hulludel kah päevad

Ei saa üle ega ümber siin imedemaal silmi suureks ajamast, aga kui ikka kohalikud selleks pöhjust annavad, siis mis sa hing ikka ära teed. Alustaks siis juhtunu lahkamist. Jaanilaupäeval oli plaan küps minekuks Hanna juurde, rongiga loomulikult (Hanna elab seal, kus enamus kohalikke on talupidajad küngaste vahel ehkki autoremonditöökodasid on sealses asulas eriti tihedasti - aga eks see ole piiriääres koha eripära :).
Igatahes, rongis helistasin Schmittile ja Marinale, et kus vagunis nad ennast peidavad, kuna nemad olid paar peatust varem rongi vallutanud. Schmitti vöttis küll köne vastu, kuid teatas muu hulgas, et miskist kohalikust tädi kurjustab temaga. Arvasin, et Schmitti kohaliku dialektist saksa keele möistmine ehk veidi sassis. Kuid kohale jöudes selgusid tösiasjad: Schmitti oli saanud peapesu tädilt, et ta Marinaga liiga valjuhäälselt suhelnud olla. Schmitti muidugi ka juba vabandanud. Mul kulmud kohe kuklasse jooksid: mis ajast nüüd rongis, hommiku kella 10 tuuris enam normaalsel häälel könelda keelatud (me ei olnud "magajate" kupees) pealegi,  meeter eemal oli kaks 3-5 aastast poisiklutti, kes kilkasid oma eakohaselt parajalt palju ja valjult ning neid ei kukkunud küll keegi korrale kutsuma.
Igatahes, olles detailid täpsustanud, jätkasime jutustamist eesti keeles vabadel teemadel (teadupärast kestab söit Hanna manu tubli tunni). Ja siis korraga teatas see sama keskealine naisinimene, et ma segan teda. Ahah?!? Ega ma kade polnud, küsisin siis vastu, et milles probleem? Tema teatas, et vot minu käekoti küljes olev 15 sentimeetrise kummipaela otsas olev maasikaks kokkuvolditud ostukott, mida ma hajameelselt näppisin kui stressipalli,  ahistab teda. Egas midagi, jätsin selle järgi ning vestlus meie kolme eestlase vahel jätkus emakeeles, loomulikult sai ka labiilne kaassöitja ära märgitud. Korraga kargas tädi püsti ja loivas ennast vagunist välja (lootes vist "stabiilsemat" isekohta leida). Aga ju ei läinud önneks, kuna paari minuti pärast oli ta tagasi ning temapoolne kobisemine koos näolihaste hoogsate tömblustega, jätkus. Ei läinud palju aega, kui proua maalt ja hobusega uuesti oma istekohalt üleskargas ja ühe istmevahe vörra (oma abikaasa istme taha) turvalise kohakese leidis. Kuna tema meessaatja küsis: mis siis nüüd lahti on? teatas labiilne, et tema ei suuda enam selle koha peal istuda ning oodata millal pall tema silmnäkku lüüakse. Saate aru, tädi istus minust tubli 50 cm eemal, palli kui sellist polnud olemaski, aga kisa kui palju. Nii kui tädi oli oma ahistamisejutuga maha saanud (ja teise tooli peale istunud), teatas tema mees meile kurjal häälel, et ta saab aru küll, mis me räägime - ta on 2 aastat Norras elanud! Mis me tegime: ajasime aga imestusest oma sini-hallid silmad suureks ja purskasime köval häälel naerma! Önneks meie mahamineku peatus oli kättejöudmas.
Rongist väljumisel kiirustas tädi uuesti istekohta vahetama (ahistajad olid ju lännud) ning kuna meid lahutas juba ca 5meetrit vagunit ning uks, siis julges ta isegi meile nö "te oletei ikka täitsa jopakad" käeviibet pakkuda.
Meie aga, naeratasime ja lehvitasime viisakalt perroonilt söitualustavale rongile, lootusega järgminekohtumine ei saabu nii pea.

Kolmkümmend kuus.

Suvi kena aastaaeg, sest soojus tuleb kui tahab. Vahel tuleb isegi sellise kiirusega, et ei jõua “adekvaatselt” reageerida. Nii ka eelmise nädala lõpus: siinnamaani oli juba tervelt 31 päeva olnud selline pluss kahekümne kahe-kolme kanti „tavaline“ ilm, ei midagi hirmsat ja maailmalõputaolist (muidgi, kui paari päevane massiline vihmasadu väljaarvata)ja selge sõnaga öeldes, on riideid mida kanda, et palav ei hakka ega ka külm mitte. Ja siis, kui mul oli planeeritud kahepäevane mitte päris vabatahtlik keldrisessioon, keeras keegi soojakaani lahti. Lühidalt, termomeeter kargas kahekümest kolmekümne peale paari tunni jooksul ning loomulikult tänu allasadanud veemasside tõttu tundis ka õhuniiskus vajadust „ennast ilmutada“.

Seega, loomulikult oli keldris kena jahe olla J Aga ega ma sealsamas keldris ela, sinna oli vaja minna ja õhtul jälle tagasi tulla. Hommikuneminek oli  lihtsam, sest siis veel ka tuulekest leidus, õhtul luurasin varjude kaudu kodukese poole – selliste lasnamäetüüpi majadevahel ju õhk rohkem kui seisab, leitsak.

Üldiselt arvasin, et jah, nüüd suvi selleks korraks läbi ja loomulikult mina nagu tüüpiline eestlane “nägin” suvesooja vaid läbiaknaprao.  Aga vot ei ole, hoopis tubli nädalajagu veel lubatakse sooja. Kui kraadiklaas õueõhule varjus  juba kolmkümmend kuus pügalat andis, varjusin teadlikult ma autokuuri. Autokuuril on hea omadus: sealses varjus saan soojast ilmast osavõtta ülimalt kasulikult: nimelt, egas ma niisama liblikaid loe, ma andsin kätele ja jalgadele tuld ning tegin veidi prügimajandusele materjali. Lühidalt, soojad ilmad on ikka mul siin üliproduktiivsed olnud, eriti mis puudutab varjulistes kohtades „ruumi“tekitamist.   

Turboleib

Hah, hetkel on siis selline ajajärk, mida vöiks lühidalt nimetada selliseks, et söögi tegemine ei kuulu hetkel päevakorda. Härra abikaasa küll vaikselt piuksub, aga toitlustab ennast iseseisvalt, sest külmkapi asukoha on ta endale juba väga osavalt  selgeks teinud ning külmiku ukseavamiseks ei vajanud ta isegi koolitust. Mina lihtsalt hetkel kokkamisega oma aega ei sisusta - läksin kergema vastupanu teed, korra kuus teen turboleiba ning tööpäevadel käin ülikoolisööklas "hüppes" ja öhtusöögid on üldiselt tühistatud.
Praegu istun ka raali taga ja ootan millal leib ahjus valmis saab. Turboleib on sellepärast, et juba 3 kord paneb algul juuretis ja siis tainas takkajärgi sellest suurest kausist plehku! Lühidalt: taignal on ikka tubli käärimisprotsess sees. Ei saa ju kurta, lihtsalt tuleb asjal silm hoolikalt peal hoida vöi nagu ma juba nüüd öppinud olen, ärakaranud taignajäägid kokkukorjata ning järgmiseks leivateoks tallele panna!

Seniks aga, jätku leiba :) vöi kui teil leivast puudust tuleb, astuge ligi!

Palju õnne, teie kaheksas!

Just, oma pea  viie aastase Austrias elamise “karjääri” jooksul , on mul juba 8 ühikut Austria haigekassakaarti. Ei, ma ei ole neist ühtegi ära kaotanud, et asenduskaarti pidanuks väljastatama. Kaheksanda ühiku saabumisel posti teel, tegi isegi härra abikaasa tähelepaneku, et sellest peaksin ma ikka kirjutama ka saksa keeles. Ma alustan eesti keelest J

Niisiis, esimese kaardi saatus lihtne: kuna ma asusin siia elama, siis minnes lihtsama vastupanu teed, võtsin endale kohaliku haigekassadzhungli hulgast kõige sobivaima. Tegelikkuses peaks vist kirjutama, et valiku võimalus kahanes silmnähtavalt, kui olin teatud tingimused teada saanud, nimelt ega ma saa siis iga suvalise haigekassa uksele koputama minna, peab ikkagi „kvalifitseeruma“ st näiteks olema talunik (või sotsiaalkindlustatud talunikuga miskites ametlikes suhetes,  loe : abielus või veresugulane) või siis õpetaja liidumaateenistuses nii edasi ja nii edasi. Ja seda ma tol hetkel ei olnud ning esimese kaardi saamise ajal polnud ma ka veel abielus.

Seega, nagu juba aimata võib, kuna vahetasin nime, tuli kaart nummer 2.

Nii kui miskitesse andmebaasidesse oli tehtud täiendus „ abielus“  läks korraga haigekassade vahel rebimiseks, kuna abikaasa haigekassa arvas, et nüüd võiksin ma olla nende hingekirjas (kuumaksuga 110 euri). Loomulikult väljastati mulle, ruttu ruttu igasugu minupoolse soovita, kaart nummer 3. Nii olingi korraga kahe haigekassa hingekirjas, mis seaduste järgi võimatu on. Aga siis ma veel olin naiivne ja uskusin kohalikku jurisdiktsiooni. Igatahes, võtsin kätte ja helistasin haigekassakaarte haldavasse firmasse,  ning küsisin, mis värk on (nii ma saingi kaardi nr. 3 saatusest teada). Tulemuseks, ma sain kaardi numbriga  4!

Aga, number 4 kaardi lasin iseseisvalt tühistada, kuna nad ei osanud mu nime sinna õieti trükkida. Jah, ma jään endiselt endale kindlaks, et minu neiupõlvenimi sisaldab kahte ü-d.  Kuna haigekassakaardi alusel väljastatakse kõikvõimalikke papreid ja see on andmebaasi sisestatud, ei andnud ma rahu, ning jäin kindlaks kui raudpolt.   

Viienda kaardi sain siis, kui selgus, et mul on juba Eestist saadud kõrgharidusega kaasnev baccalaureus artium  diplom. Austria tuntud teatud igasugu tiitlitele väga vastuvõtlik maa ja voila:  ilma igasugu minupoolse initsiatiivita sain endale uskuge või mitte kaardi number 5. Bürokraatia on aeglane, kuid üllatusterohke!

Olin täitsa õnnelik oma haigekassa kaardiga number viis peaaegu aasta , kuid kuna ma vahel ikka lahkun Austria pinnalt, siis tahtsin teada, millal mu kaardi tagumisele poolele need vastavad müstilised numbrid tekivad tärnikeste asemele. Seega hellasin juba aegsasti jällegi haigekassakaarte haldavasse firma klienditeenindusenumbrile ning küsisin, mis värk on. Vastus muidugi miski hämav seebiveest nõrisev stampvastus: nemad selle küsimusega ei tegele, selle eest vastutab haigekassa.  Ja kuna elu õpetab, siis ma lunisin, et kohalikust austriasoost instituudi sekretär ühel talvehommikul tulles tööle, haigekassast  läbi käiks ja asja uuriks. Tegi ja tuligi võidukalt tööle – tema 5 minutiline kohalkäik saavutas selle, et minu järjekorras kuues haigekassakaart omas tärnide asemel väga ametlikku väljanägemist.  Ja ma arvasin, et sellega ongi ehk haigekassakaardi saaga lõppemas.

Liiga vara hõiskasin. Nimelt , lõpetasin magistratuuri novembris 2010 , aga vastav lõputunnistus anti kätte märtsis 2011. Kuna mu haigekassakaardid on kõik siiani olnud 1aastase kehtivusajaga ning kaardi kehtivus lõppeb jaanuariga, siis loomulikult väljastati mulle kaart number 7 jaanuaris 2011. Kuna aga mulle lisandus uus akadeemiline kraad, siis sügisel 2011 (ma olen juba ju teadlik bürokraatia kiirusest) viisin haigekassase diplomist koopia, et palun uuele kaardile lisada  „uusim“ täiendus (loodetavasti ilma eelnevaid andmeid muutmata).   

Ehhee ning taas olin ma sattunud vastamisi bürokraatia ammendamatu asualaga. Esiteks, sotsiaalteaduste magistrit tiitlit nende andmebaasides ei leidu, st nad ei ole veel niikaugele arenenud. Selle küsimuse lahendas minu õnneks see, et kontaktandmetes oli vist hallist ajast veel jäänud abikaasa mobiilinumber ja tema juba ei lase ennast lollitada. Ta lihtsalt teatas neile, et oleks aeg kiiremas korras uuendused sisse viia, sest ega ma ainsaks selle tiitlikandjaks jää. Neiu telefoni teises otsas oli nõus ning ju vist saatis vastavasisulise teate kuhugi iti osakonda. Teine küsimus oli aga kvalifitseerus bürokraatia parimaks näiteks: nimelt, minu hetkelisel haigekassa soovis uuesti dokumente, mis kinnitaksid minu peda bakalauruse  kraadi. Mees küsis, et need paberid on juba ju esmakordsel taotlemisel esitatud, siis tibi vaikselt piiksus: neeb paberid on teise haigekassa omanduses, aga nemad vajavad neid samuti. Oh jah- ämbriga kannatust mulle vaja! Lühidalt: ei mingit loogikat kogu bürokraatia tegevuses.  

Igatahes, eile sain ma siis posti teel nagu tavaliselt haigekassakaardi number kaheksa, kus vanad ja uued andmed kenasti veavabalt peale trükitud, kehtivusega järgmise aasta maikuu lõpuni.

Eks näis, mis ralli siis lahti läheb kui ma tähtajatut kaarti  nõutama hakkanJ.