Sunday, October 9, 2011

Hull ja julge vöi algus on löpust arukam?

Septmebrikuus oli pidulik sündmus – vend käis oma järjekordsel „mägedehaiguse“ ravikuuril. Ega ei saa siin salata, et mina olin töukeandja nakatumiseks, millega mu ema endiselt pead murrab, et kuidas tema madalmaal sündinud lapsed nönna söltuvuses körgustest on. Väike vahepala: ema mul tunnistab oma körgusekartust avalikult ja loeb küll mäed ilusate loodusvaadete hulka, kuid sellega tegevus üldjoontes piirdub.


Niisiis, kolm toredamat vanderselli nagu me oleme, andsime siis ihuliikmetele valu nädalapäevadejagu Salzburgi maakonna kahe tuhandeste „küngaste“ vahel ja peal. See, et ilm suviseks pööras, oli ju ühesmöttes kena, teisalt jälle ma ei teha kohe teadagi kui suure UVkiirte laksu me sealt igapäev kätte saime.

Seekordne „ravikuur“ ilmutas minujaoks mälusoppide sügavusse peidetud madalmaainimese hirmu, et kui ikka maad jalge all kipub silmnähtavalt väga väheks jääma, siis töuseb töenäosus iga pisema „vale“ liigutsega elus seda, vaid korra kogetavat ja  ühesuunalist  vabalangemist, kogeda. Millegipärast kipub mu mälu selle igakord kohe unustama, kui olen tippu vöi ohutusse paika jöudnud, unustama – täpselt järgmise korrani kuni ma seisan jälle olematu valiku ees mäeseljal.

Mu vend va  sprodihull, isegi kommenteeris isegi seda minujaoks nii hullu löiku kui  „Musta värviga (rajad) on eranditult ainult ekspertidele üldjuhul, kuid see rada seda küll polnud (ok ühes kohas oli pisut järsk kuristik raja kõrval)“ ….ma vaid pööritan silmi. 




(pilt tipust - seljataga kuulus Grossglockneri jäine tipp ja see rada)


See rada oli töesti igaks juhuks klassifitseeritud kui „vaid kogenud ja raudse tasakaaluga inimestele“, aga algus oli ju nönna kena , täpselt selle kohani, kus maad jalge all oli vast 15 sentimeetrit järgi jäänud, tuul kippus mütsi peast rebima, kuristik haigutas vasakul JA paremal pool ning tuli veel ca 1 meetri körgunene kiviklibusel kaljunukil samm ülespoole teha. Minujaoks juba tösine väljakutse! Aga sees tiksus tahtmine ikka edasi ja ülespoole. Samas mu realistlik sisemina ütles: sa kas leid allatulemiseks teise vöimaluse vöi helistad helikopteri järgi, sest sama tee läbimisega vastupidises suunas, sa elusalt küll hakkama ei saa!

Kuid nagu muinasjutumaal ikka, löpp hea köik hea – ma läbisin elusalt raja vöiduka löpuni. Muideks, mees mul pööras ringi ja tuli teist rada pidi üles, kus siis me ka peale alles jäänud närvide ülelugemist, alla laskusime. Sakslastest „ühepäeva matkajad“ kommenteerisid seda allatulemise rada kui „järsku ja libedat (peenike kiviklibu töesti rullub mönusasti saapa talla all), ametlikult oli aga rada „läbitav igaühele“, lihtsalt väike kehaline treenitus ning jalanöu peaks vastav olema, mitte köpskingake vöi varbavahe.

Saturday, October 8, 2011

Köögipoolelt .


Olen viimased kaks nädalad lähemalt ja kaugemalt leeblikul pilgul  vöi pörnistsevalt jälginud liustikke, neid igavesi kuid siiski teosammul vähenevaid lume- ja jäävälju siinpool sood. Pöhjus rohkem kui selge: kalender väitis küll septembrikuu löppu ja oktoobri algust. Isegi sügis kuulutati aukartust äratavalt välja, kuid ilmavana saatis sellist soojust, mida tavahing ihkaks juuniks-juuliks ehks siis +27 kuni kolmkümmend pügalat ülalpool nulli ja sinnajuurde kiiskav päikesepaiste (jah, ma suutsin ka oktoobris oma üleliigse laksu päikest saada!) ja ilus sinine, lausa pilvevaba taevas.
Ja sellise ilmaga on rohkem kui patt kusagil kivilinnamüüride vahel oleskleda. Autole pandi hääled sisse ja minek!
Mina tuterdasin kahe tuhande ja rohkema meetri körgusel uusi radu tudeerida oma vennakese jaoks, kes avaldas lühidalt ja konkreetselt nagu eestlasele kombeks kuuldavalt oma möttekäiku: ta sooviks lähitulevikus liustiku peale minna! Assaaa karramba – mina ja mu tudisev körgusetunnetus! Sellel teemal järgmine pöhjalikum sissekanne.

Ja sel ajal, kui ma siis tudeerival pilgul rada, mäge, iseennast ja ümbrust kontrolliall hoida üritasin, tegid mu körvad omavoli – ma kuulsin kohalike pereemade jutuvada pealt, seda oma tahtmata! On vale arvata, et kohalikud lähevad mäkke, et rahu ja vaikust leida. Oh ei, tösiausterlasi on mäe peal kuulda hunnik ajaühikuid enne kui näha. Need pereemad tegelesid nö vabaaja sisustamisega ning tänu nende kandvate häälte toele, sain ka mina teada, mida siis keegi löunaks lauale on plaaninud panna. 
Tunnistan, et see peamine detail, millest jutt algas, ei ole mu aju salvestanud. Mulle piisas vaid nö täiendavate faktorite märkamisest.Üks proua alustas, et lisab kinldasti parema maitse saavutamiseks praetud pekikuubikuid, teine töi juurde, et kindlasti tuleks lisada ka veel singiribasid ning kolmas röhutas vastuvaidlemist välistaval tooning, samas olid köik daamid tema ütlusega niikutnii  nöus, et rööska koort tuleb panna ikka 2 toopi! Mu silmad pööritasid nendest kaloritest vaid kuuldes!

Assaa ja karramba – teadupärast ei ole kohalik köök just kalorivaene, aga kui ma neid tehnilisi detaile kuulma hakkasin, tundsin röömu, et ma ööbin autos, pugedes magamiskotti ning toiduvaru koosneb vaid kuivikutest ja kalakonservikesest.

Monday, September 5, 2011

Sügise positiivsus


Mulle meeldib sügis! Ei, ta ei ole mu lemmikaastaaeg, aga sügisel on oma positiivsed küljed, millest sain aimu alles Austrias elades. Loomulikult käib jutt maitseelamustest ja need on vägagi sesonaalsedl. Kel vöimalust, soovitan soojalt Austriat külastada just septembri keskpaigast kuni oktoobri esimeste nädalateni, kuna turistide hordid on lahkunud, aga parimad palad alles valmimas. Niisiis, esimesena röömustan ma Hokkaido körvitsate valmimise üle. Need on sellised suure mehe rusika suurused tumeoranzid kerakesed, millest saab kerge vaevaga, kiirest aga selle-eest jällegi vörratu supi keeta. Vaja läheb selleks vaid  üks Hokaido körvits, millest seemned vaja eraldada, tükeldada ning keeta seltsis 1 progandi, 1 hakitud sibul läbipraetud kujul ja 1 keskmise kartuliga. Produktid pehmed, tömba vaid nuimikseriga asi ühlaseks hämuseks massiks, lisa taldrikul olevasse massi veel paar tilka körvitsa mustjasrohelist öli ning head isu!

Teiseks ootan kannatamatult mu suurt lemmikut, sturmi. Sturmi tuntakse Saksamaal ferweisser nime all, aga heal lapsel ikka mitu nime – lühidalt, see on noor vein. Sturmi joomisel on oma salapära – laks käib peas ootamatult ning pölved ongi nörgaks vöetud! Örnema soolestikuga inimestel tuleks olla tarbimisel veidi ettevaatlikum, sest mitte ainult ei hakka köhutuuled tormlema (sturm=torm),vaid ka sooltesisu kiirustab väljapääsu poole edumeelsemalt kui muidu. Pole siis imestada, et eakamad ja naissoo esindajad oma paastuaja sturmi joomisega ühildavad J
Austria eripäraks on schilcher sturm. Seda rosè viinamarjasorti (Schilcher) kasvatatakse vaid Steiermarki liidumaal ning väga loetud on need produtseeritavad pudelid. Schilcher sturm valmib köige viimasena ning on lühimat aega saadaval – seega, edumeelsemad, kiirustage!