Septmebrikuus oli pidulik sündmus – vend käis oma järjekordsel „mägedehaiguse“ ravikuuril. Ega ei saa siin salata, et mina olin töukeandja nakatumiseks, millega mu ema endiselt pead murrab, et kuidas tema madalmaal sündinud lapsed nönna söltuvuses körgustest on. Väike vahepala: ema mul tunnistab oma körgusekartust avalikult ja loeb küll mäed ilusate loodusvaadete hulka, kuid sellega tegevus üldjoontes piirdub.
Niisiis, kolm toredamat vanderselli nagu me oleme, andsime siis ihuliikmetele valu nädalapäevadejagu Salzburgi maakonna kahe tuhandeste „küngaste“ vahel ja peal. See, et ilm suviseks pööras, oli ju ühesmöttes kena, teisalt jälle ma ei teha kohe teadagi kui suure UVkiirte laksu me sealt igapäev kätte saime.
Seekordne „ravikuur“ ilmutas minujaoks mälusoppide sügavusse peidetud madalmaainimese hirmu, et kui ikka maad jalge all kipub silmnähtavalt väga väheks jääma, siis töuseb töenäosus iga pisema „vale“ liigutsega elus seda, vaid korra kogetavat ja ühesuunalist vabalangemist, kogeda. Millegipärast kipub mu mälu selle igakord kohe unustama, kui olen tippu vöi ohutusse paika jöudnud, unustama – täpselt järgmise korrani kuni ma seisan jälle olematu valiku ees mäeseljal.
Mu vend va sprodihull, isegi kommenteeris isegi seda minujaoks nii hullu löiku kui „Musta värviga (rajad) on eranditult ainult ekspertidele üldjuhul, kuid see rada seda küll polnud (ok ühes kohas oli pisut järsk kuristik raja kõrval)“ ….ma vaid pööritan silmi.
(pilt tipust - seljataga kuulus Grossglockneri jäine tipp ja see rada)
See rada oli töesti igaks juhuks klassifitseeritud kui „vaid kogenud ja raudse tasakaaluga inimestele“, aga algus oli ju nönna kena , täpselt selle kohani, kus maad jalge all oli vast 15 sentimeetrit järgi jäänud, tuul kippus mütsi peast rebima, kuristik haigutas vasakul JA paremal pool ning tuli veel ca 1 meetri körgunene kiviklibusel kaljunukil samm ülespoole teha. Minujaoks juba tösine väljakutse! Aga sees tiksus tahtmine ikka edasi ja ülespoole. Samas mu realistlik sisemina ütles: sa kas leid allatulemiseks teise vöimaluse vöi helistad helikopteri järgi, sest sama tee läbimisega vastupidises suunas, sa elusalt küll hakkama ei saa!
Kuid nagu muinasjutumaal ikka, löpp hea köik hea – ma läbisin elusalt raja vöiduka löpuni. Muideks, mees mul pööras ringi ja tuli teist rada pidi üles, kus siis me ka peale alles jäänud närvide ülelugemist, alla laskusime. Sakslastest „ühepäeva matkajad“ kommenteerisid seda allatulemise rada kui „järsku ja libedat (peenike kiviklibu töesti rullub mönusasti saapa talla all), ametlikult oli aga rada „läbitav igaühele“, lihtsalt väike kehaline treenitus ning jalanöu peaks vastav olema, mitte köpskingake vöi varbavahe.
