Berliin, mon amour

Berliini võlud. Berliin on maitseasi ning SIIN linnas on maitseid täpselt sama palju kui inimesi. Just see ongi üks peamine põhjus, miks mulle see metropol meeldib. Minu esimene peatus Berliinis tuhande üheksasaja 90ndatel oli kusagil Zoologische Garteni kandis, mis tol ajal oli veel narkosõltlaste lemmikpaik. Ma tean, et kohaliku odavketipood oli räpane ning rohealal vedeles igasugu inimkeha väljutusprodukte, kuid ma leidsin, et Berliin on äge! Ning iga korraga, kui ma siia linna satun, leian ennast mõnusast, mulle sobivast keskkonnast. Mõnus mitte selles mõttes, et tohutult iluga mind Berliin rabaks, pigem on Berliin kole. Mõnus on see berliinlaste otsekohesus ja järsk olek, ei miskit nunnutamist. Berliini teine võlupunkt on tema ajalugu. Sellekordsel külastusel kasutan jällegi juhust ja longin mööda berliini müüri kulgevaid radu ja vaatan, kuidas lähimineviku haavad tegelikkuses juba kaovad ja betoon-klaasi mölakatega asenduvad. Üks parim paik seda teha on Museums insel – muuseumi saar. Selle algsed ehitised 20.saj algusest lagunesid DDRajal. Uuel aastatuhandel võeti kätte ja renoveeriti nad. Ja nüüd on juurdeehitustefaas – järgmised kümme aastat (juhul muidugi kui raha ja poliitilist tahet jätub) sest on otsustatud, et sada aastat tagasi tehtud esialgsed plaanid tuleb nüüd elluviia. Ja juurdeehitused tehakse muideks Spree jõelt territoorimi „laenates“. Üleujutustele nad vist siin eriti tihti ei mõtle. Ma olen sellest korrast ka hämmingus, kui paljud kohalikud jalgratastel liiklevad. Mulle kui jalakäijale on aga see totaalne ohuallikas, sest siinsed jalgratturid tuiskavad sõita just seal kus neile meeldib, st kõnniteedel, vastassuunavööndites ja seda täiel kiirusel. Jalgratturid ei näita suunda, teevad kiireid kaootilisi pöördeid ja see on sinu enda viga kui sa jalgratturile „jalgu“ jääd. Minu ööbimiskoht on Ostbahnhofi lähedal, tuba on DDRi stiilis (nii ka hosteli eripära). Peale hädapärase inventari (2 tooli ja voodi) on isegi miski iidvana raadiokolakas toas. Ja paar päeva tagasi ma avastasin, et seda on siiski võimalik kuulata (tuli lihtsalt lambilülitit näppida, mis asendas raadio sisse-väljakeeramise nuppu, nutikas kas pole J . Tervelt 1 programm – Radio Deutschland, aga sellest täiesti piisab.

 

Mentaalne higistamine

Septembrikuus, kõik kõik on uus. Tegelikult ei ole ikka küll, igatahes mitte minukandis. Päike tuli jälle välja, seega on temperatuur mõõdukalt soe, nii +25, vahel sajab ka vihma, peamine, eriti kuum ei ole sest neljakümnega suri elu otseses ja kaudses mõttes, ju täitsa välja. Aga, ma ei mõelnud siin füüsilisest higistamisest heietada (mulle see nelikümmend täitsa sobis, sest keldris kena olla ning ventilaatorid olid mu parimad sõbrad). Lühidalt, minu elu on hetkel hõivatud hoopis vaimse punnitamisega, pean teadusliku artikkli valmis vihtuma, inglise keeles, teemal, mida ma alles "lasteaiatasandil" valdan. Kuid see edenemine on visa,  lühidalt: ei edenegi. Selleks, et aimu saada kuidas sotsiaalteadustes, eriti teadusuuringute ja filosoofias mentaalne higistamine välja näeb minu isiku vaatest lähtuvalt, panengi siis paar fotosüüdistust siia üles. Esiteks, siis kui alles kõik on uus (see tähendab, et miski ajakiri on valmis ja nõus sinu kirjatööd avaldama) siis on alati miski eriti "lemmik" paik, kus siis oma õnnejunnitunnet välja elada.

 

Minul on selleks aknaalune toolike rohelise võsa taustal.Ma ei hakka siin kaubamaja nime avaldama, sest teadjasilm oskab selle kohe paika panna;)  

Seal ma siis olen, mediteerin ja jälgin linde ja inimesi tänaval, seda muidugi kui lektüür vaimu ei köida.

Enamus aega viidan ma muidugi kirjutuslaua taga, kas raali kuvarit põrnitsedes ja pimetehnitkas klaviatuuri klõbistades või tulbimaalil tolmukübekesi pintslijälgedes pilguga tagaajades.Tunnistan, et minu vaimset higistamist toetavad kaks jooki: roheline tee ennelõunal ja väike kraad peale lõunat, aga seda vaid juhul kui ennelõuna on olnud produktiivne. Produktiivne on kõik, mis saab ühe A4 suurusele paberile- mis on mötestatud ja esimesel pilgul ei olegi kohe tunne, et totaalse räpsuga tegemist.

 Tee selle paberi täitmiseni on pikk, tavaliselt tuleb alustada eelneva kirjanduse tutvumisega. Selleks on mul toas voodi, mis täida eelkõige raamatukogu funktsiooni. Muideks, pilt ei ole tehtud "segamini" voodist, olukord on piinlikult kontrollitud ning kirjandus on sorteeritud :)

Ainus, mida ma fotole ei ole jäädvustanud on mu maast laeni ulatuv raamaturiiul. Kuid igaühel ole omast käest raamturiiul võtta, seega ei ole minuoma ka nii erinev teie omast.
Lühidalt, saigi toale ring peale tehtud, ja samamoodi käib ka artikli kirjutamine: argument, vastuargument, sissejuhatus, teemaarendus, lüngad eelmistes uuringutes ja minu panus ...ahh kui lihtne see on teoorias.
Eks hoidke näpud soojas, et mu vaim higistamisest heaga välja tuleks!

Hobistatistiku vaatluste numbrilistest näitajatest

Põnev, ennustan, et ilmajaam teatab  juuni lõppedes: see  2013. aasta juuni on/oli meteroloogide temperatuuri vaatlusandmete põhjal statistiliselt  keskmiselt ”normaalne kuu” .  Miks ma selle ilmajutuga jälle tulen, aga põnev on ju hobistatistikut mängida.  Pealegi, mida muud ma teha saan, kui kiirelt kribada nii kella 8 ja 9 vahel hommikul, sest siis veel kannatab raali läheduses olla. Väljas nimelt ähvardatakse täna varjus 38 kraadiga. (Ma lahendasin asja sujuvalt – mul on nüüd „aiaoffice“) Eile kella 16 tuuris oli auto termomeeter hõlpsalt juba 41 peale roninud. “Õnneks” sõidukäigus toimus markantne jahenemine, vaid pluss 35 jäidki järgi. Ei, ma ei hala, lihtsalt kogen sooja ilma omal nahal ja seda iga ainsama nahapooriga :D  Et olukorda illustreerida kaks  näidet: kookospalmiõli on "normaalse" toatemperatuuri juures tahkes olekus, minu kookospalmiõli on aga võtnud "vedela" oleku. Külmaveekraan läheb "härma" kui veel joosta lasta, pealegi külma vett kui sellist, ei tule.

 Teadupärast oli mai sõna otsesesmõttes nutune. Eriti veel kui mõelda sellele, et mai oli iga teine nädal pikitud riiklike (kiriklike)pühadega ehk lahtiseletatult: tubli 10 päeva kuus olid pühad. Aga mida sa pühid, kui kallab ning väljas hullab „kehv suusailm“  oma maksimum temperatuuridega, mis teeks silmad ette isegi novembrile. Aga nii oli ju, pluss 9, soojal! Päeval lausa plus 12.  Ja et siis õnn oleks täisulik, tuli see teavast alla kallanud vesi ka ootamatult „külla“.  Minujaoks täitsa põnev, sest elamu lähedane jõgi oli varakult „tühjaks lastud“. Ma eeladasin ka veetaset tammiga tasa, aga nägin hoopis jõepõhjas mässlevaid vee –ja mudavalle. Vahemärkusena, jõed siin ju hüdroelektrijaamadega pikitud, seega reguleerivad veetaset eelkõige elektritootjad . Muidugi oli piisavalt palju inimesi, kellele Doonau või Inni ootamatu saabumine  valmistaseelkõige ebameeldivusi, peavalu, unetuid öid ja tohutut materiaalset kahju . Meteoroloogiliselt kokkuvõttes, liiga madalad temperatuurid liidetuna liiga kõrgete temperatuuridega annavadki „statistiliselt keskmise ehk normaalse“ kuu lõppkokkuvõttes.Jään ootele ametlike allikate samadele järeldustele jõudmist :)

 

Aianduseedendaja statistika aiaelanikega: basiiklu-ralli kaotasin tigudele puhtalt  3:0 (erinevad basiilikusordid, erinevad kohad, aga teod olid omaette "meistriklassist", amselitega rallin maasikate alal, hetkel 5:2 minu  kasuks; lehetäide elliminatsioonitase on 70% peal – sõltuvalt sellest, millal ma uue koloonia avastan, küüslaugumaiad nälkjad „leidsid“ mu eksperimentaalpeenra nr.2 ja võitlus algab uuesti – seis 50/50%, teod ja tomatid ning brokkoli – õnneks on keemia minu sõber ja seega võin öelda, olukord on 99% kontrolli all.

Niisiis, enam ei ole 200 jutt, vaid juba 350L/m2

Nutune maikuu andis törviku üle juunile, mis ei kavatsegi kuidagi maist erineda ja esineb hoopis teises kategoorias. Nimelt: kallab justkui viimsel päeval. Vöi kuidas muidu peaksin arusaama olukorrast, et ühele ruutmeetrile sajab paari päeva jooksul kuni 350 liitrit vett???? rohkem kui müstika. Aga et lugejaile ka asjast ülevaade anda, leidsin illustratiivsed materjalid kohalikust lehest (olukord Linzis kus Doonau hullab)
http://www.tips.at/bildergalerien/fotos/alben/272778-hochwasser-linz-sonntag-2-juni-2013

need kelmikad oranzis sellid püstitavad mobiilseid tulvaveetörjeseinud. Passau (kus kohtuvad lausa KOLM jöge) linn näiteks loobus sellisest asjast silmailu nimel, ja nüüd nad upuvad:
http://www.passau-bilder.de/thumbnails.php?album=14

2002 uppus piirkond augustis, aga tolle aegsed "rekordid" on juba tänasega ületatud ning vesi aina töuseb...

   

Linnu lennu raport.

Midagi ornitoloogiast huvitatuile. Rääkisin siin suure suuga, et näe linnuperekond Amsel, teevad otse köögiakna taha elupuuhekki pesa. No enam ei tee, lind tabas ära, et ma osutasin tema ehituskunstile suurendatud tähelepanu ja läks mujale. Asi ants. Aga kuna meie majatagune "aasake" on  Amselitele suurepäraseid maiuspalu nagu mutukaid, ussikesi ja ma ei tea veel mida köike, laias valikus pakkumas, siis linnud pole lollid - nad leidsid uue vösa, kuhu ruttu uus ase ehitati.
Ma pole ka pime körgendatud lennuliikluse suhtes vösa suunal, läksin asja lähemalt uurima. Ema Amsel vöttis asja rahulikult ja taidles oma pesaehitusel edasi, isa Amsel oli eemal - tema jälgis mind kase otsast. Ja nii paar nädalat. Ma ikka lootsin heanaaberlikele suhetele ning teades, et meie kohalik aas on ka naabruskonna kasside seas popp koht, seda küll mitte mutukate pärast, siis hakkasin juba teoorias asja arendama, kuidas saaks tekkinud pesa kasside eest kaitsta. Leidsin lahenduse ja jälle, nagu ka teadustes, polnud sellest tolku, kuna Amselid oli korterist lahkunud :( Kas jöudsid kassid ette vöi milles küsimus, ei tea. Kohtasin vaid isa Amselit, kes käis nagu vana rahu ise, veemollis ennast lobistamas ja körvulukustavalt sellest kogu maailmale ettekandmas. Ja siis, paari päeva eest : ahhaa, ema Amsel välja ilmunud. Toimetas minu niidetud muru puhmaid kokku korjata. Nii nii - eluase nummer kolm on käimas, järeldasin mina. Jälgisin ka lennutrajketoori - otsesuunas naabrite juurde. Teine kord maadles ema Amsel miski meie muruseest haaratud söögipoolise "suupärasemaks" tegemisega (höörus nimelt seda noka vahel olevat ligast asja vastu betooni mitmeid kordi).
Vöib olla ongi nii parem - mina ei pea naabri kasse peletama pesa juurest ning Amselid käivad "söömas" meie murumutukaid. Löppkokkuvötteks: asi tahe loodetavasti positiivselt mölema osapoole jaoks.

Maikuu taaskasutus moos

Jah, nui neljaks, aga mina keetsin maikuus moosi :) söna köige otsesemas möttes. Asi lihtne kui mitte lausa loogiline: seisis  mul ju sügisest saati paar purki nii väiksemat kui veidi suuremat (kuueliitrine näituseks) toa pimedamas nurgas, vaikselt, omaette, ilma liigse tähelepanu vajaduseta vöi kadedai pilke enese peale tömbamata. Aga nüüd said nendest öhtutähed, sest sisu - ega need purgid siis tühjad polnud - sai ära lahjendatud. Ma nimelt villisin "eluvee" pudelitesse ning tekkis lihtsalt küsimus, mida "küpsete ja lisanditega" ebaküdooniatega peale hakata. Niisama nosimiseks on nad nätsked (ja laksuall  peale köige) ja siis, eksperimenteerija nagu ma ihu ja hingega olen, jäid mu silmad pruunidel banaanidel peatuma (mina nimelt söön pigem rohelisi kui pruune banaane). Idee-möttel oli minu jaoks ilmet rohkem kui rubla eest: lükkasin suure poti tulele, veidi vett ka pöhja ning juba lendasidki suures kaares banaanid koortevabalt ebaküdoooniatega kümblema. Ei miskeid lisa vürtse, mu eluvesi baseerub niikutnii suhkru, nelgi ja chilli-omavolilisel segul. Olin kui väike nöid, elamine löhnas kui oriendi turg (ma pole küll käinud, aga mötlen, et nii on). Keerutasin oma puulusikat ja ootasin-vaatasin, mis juhtuma saab. Poole tunni jooksul oli banaan molekulaarosakesteks lagunenud, rohkem polnudki vaja. Vötsin poti tulelt, surusin peenestamis nuia sisse. Käis köva kriuksumine, aga nuia tahtmine jäi peale: moos vöttis ilusa ühtlase sametise ning kollase jume. Ja milline hurmav maitse sel taaskasutus moosil on. kes julgeb, teeb järele :)

Eksperimentaalsed sahkerdamised

Alustaks siis köigepealt juustu teemadel. Nagu ma mainisin, siis ei ole mötet pakkida kallist (mitte ainult rahalises möttes) juustuvariante käsipagasisse, sest Brüsseli öhuruumikontroll koristab nad teilt lihstalt ära. Ütleks jah,et kuna oli löuna-aeg, siis ma oleks need palakesed vabalt, istekohta otsimata, ka ära süüa, aga vot selle peale ei tulnud tublid ja asjalikud euro öhuruumiametnikud. Nii lendasidki suure kaarega minu kitsejuustukettakesed nagu litrid rohelisse, 150 liitrisesse prügikonteinerisse... niuks...
Samas, Prantsuse (väga maitsev muideks) tihedama konsistensiga lehmajuustu kettake tunnistati lennukölbulikuks. Egas midagi, viva la France.

Peale subtroopika saabumist, tegin südame kövaks ja löin labida mulda! Viis tundi rassisin eesmärgiga küüslaugule, tomatile, redisele ja paprikatele vabakasvatuspind saada muidu nii suurelt laiutava murulapi sisse. Ei saa salata, üle aastate oli mul järgmistel päevadel lihasvalu sellistes kohtades, mida ma ei teadnudki endal olevat. Säh sulle sahkerdamist.

Aga nüüd  maikuus on mul kibedad ajad. Nagu eile mulle lähisugulane telefoni teel kokkuvötvalt vabal viisil lausus: minu aiandusalane inorants on transformeerumas eksperdi taseme poole. Ei ole siin midagi, mul juba kaks korda on olnud vajadus muru tagasilöigata ja kuna esimene kord oli alles nädala eest, siis kompostikast on alles täis rohelist soga (ussid usinasti sees sukerdavad, käisin piilumas).

Ma siis pikalt mötlemata, uhasin niidetud rohumassi pöösaste alla naadile seltsi, et naadil kah veidi "tegevust" oleks. Ühtlasi istutasin oma eksperimentaal-peerale radiccio salatit (vaatame, kas mina ka salatit saan vöi on vaid tigude orgia), sekka paar tuusti maitseaineid nagu roosmariin ja tüümian ning pöösaste alla ka veel metsast kaasahaaratud karulaugu tuuste.
Eelmise nädala peale Viiniskäiku kui Draakonipoisid inglise keeles kohalike meeli ülendasid, jäi mulle aianduspoes näppu ka veel bordoopunane iiris (mille loomulikult saama pidin) ning abikaasa lemmik brokkoli seltsiks tumelilla basiilik. Brokkolile pidin tegema ka uue eksperimentaalpeenra, mille kujundasin Keukenhofist saadud muljetega vastavalt: miinus üks korrus kuulub küüslaugule, ning null korrus brokkolile. Igatahes, amselid (miskid kuldnokataolised sulelised) tuuseldavad usinasti ka seal peenra lähedal, sest miskid kahtlaselt rammusad vastsed on seal...ma kaevamise käigus avastasin. Amselid on ka usinalt käsis pesaehitusprojektiga elupuuheki sees - igatahes on karm tihe lennuliiklus aknataga!

Tulpidega on see aasta mul veidi lahjad lood - kui eelmisel aastal oli rohkem öisi, siis see aasta esinevad tulbid teemal lehemass. Koha hakkavad maasikad endast öitega märku andma.